Eks ole, vabaduse ja paratamatuse mõisted kollapseeruvad
Jumalas/Looduses/Oleva tervikus. Need on lahus ja lahutatavad ainult
olendite ehk oluviiside tasandil. Mingil määral olen vaba (mu
ettekujutus vabast tahtest); mingil määral allun välistele
faktidele ja seadustele ("välistele" ses väga üldises
mõttes, et väljaspool mu subjektiivsust olevad; see hõlmab nii
väliseid kui sisemisi fakte ja seadusi, nt mu keha või
iseloomu-kalduvuste mingeid antusi ja seaduspärasid, mis on mulle
ette antud ja ses mõttes välised). Mingil määral määran end
ise, mingil määral määravad mind asjaolud. Jumalal/Loodusel aga
juba määratluse järgi ei ole midagi "teist" temast
väljaspool; tal pole isegi aru ega tahet kui loogiliselt eristatavat
instantsi enda sees (ja ses mõttes on juba sisuliselt motiveeritud
ka see võrdum Jumal ehk Loodus,
s.t Jumalast väljaspool pole mingit eraldi loodust ning loodusest
väljaspool pole mingit eraldi jumalat). Nii et kui Spinoza räägib
inimvabadusest, siis ta tahab asendada tolle suhtelise vabaduse
absoluutsega. Esiteks on suhtelisel, oluviisilisel tasandil (isendi
enda seisukohalt) raske näppu peale panna sellele, mida ta tõesti
"vabalt" teeb ning mis poleks väliselt tingitud. Alati
saab näidata otsatult tegureid: kasvatus, päritulu, hormonaalne
seisund, ilm, geneetiline ülesehitus jne jne, mis mingit otsust
motiveerivad (ja teadus on
Spinoza ajast peale teinud väga suuri edusamme igasugu selliste
tegurite tuvastamisel). Nii
et ses mõttes võib rahumeeli ütelda, et siin polegi mingit
vabadust, vaid kõik on motiveeritud arvututest kausaalsetest
ahelatest ja tingimustest (nö "sõltuvuslik tekkimine",
pratityasamutpada). Samas aga on ikkagi ju tõsi, et ma olen Looduse
osa, aga Loodus tervikuna, nagu öeldud on absoluutselt vaba, kuivõrd
temas vabadus ja paratamatus langevad ühte. Ja niimoodi ongi, et
niivõrd kui ma mõistan end Looduse terviku seisukohalt, olengi ma
vaba, ma teostan todasama Looduse vabadust. Nii et toimub paleepööre:
mis äsjases uuringus osutus aina süvenevaks paratamatuseks ja
äramääratuseks, on tegelikult (samas) täielik vabadus,
spontaansus (nõnda nagu Loodus/Jumal võrsub ainult oma loomusest -
ehkki siin muide siiski ju näib olevat kohe jällegi mingi
filosoofiline konks: mida tähendab Spinoza ütlus, et Jumal on
iseenda põhjus? Kui nii öelda, siis ikkagi on temas endas kaks
eristatud aspekti, põhjus või alus ja sellest tõukuv. Schelling
arendas seda hästi edasi. Jumala hämar põhi/põhjatus). Ja mitte
lihtsalt fatalismi (või "türklase vabaduse" mõttes, nagu
ütleb Leibniz) või leppimise mõttes, vaid Looduse kõige kõrgema
aktiivsuse mõttes, ses aktiivsuses osalemise mõttes: väeaste Väes.
Spinoza vahetu probleem oli muidugi,
kuidas panna kokku "uut teadust", kartesiaanlust,
mehhanitsismi ja determinismi (millest ta kinni hoidis ja millel
toona oli oluline emantsipatoorne roll, ning mida kirikuvõimud
vaenasid - elas ju Descartes'ki suurema osa elust Hollandis maapaos)
ning teisest küljest inimvabadust. Selleks ei hakanud ta
tahtevabadust upitama (nagu vist enamik vabaduseapologeete on hiljem
teinud), vaid mõeldes olemise enese, Looduse terviku peale. Ja kuigi
Spinoza hoiab kinni mehhanitsismist ja determinismist, siis
rõhuasetus pole tal niivõrd sellel, et "aegade alguses on juba
kõik ette määratud" - Leibnizil on seda rohkem -, vaid pigem
lihtsalt selles, et olemise tervik on nagu ta on (Jahvegi ütleb, et "ma olen, kes olen" אֶהְיֶה אֶהְיֶה אֲשֶׁר); nii ei teki tal ka
sääraseid representatsionalistlikke probleeme nagu Leibnizil, kus
maailma ajaloo kujutis, esindus, representatsioon oleks justkui
algusest peale tervenisti olemas. Ja nõnda saaks seda hõlpsasti
sobitada mistahes füüsikalise maailmapildiga, nt ka praegusega, kus
oma koht on määramatusel ja kaosel. See siis lihtsalt "on see
nagu on", viis, kuidas Loodus on. S.t Spinoza tegelikult ei
sõltu niiväga kitsalt "kellavärgimaailma" käsitlusest.
