Alfa, beeta - terve gamma

 

Ma olen hea meelega beeta. Sest alfad ja beetad on määratletud ühes teatud mõõtmes, nimelt võimusuhtes, dominantsivahekorras. Muidugi, kui alfad hakkavad liialt peedistama, siis on vaja sõdida ja võidelda, aga seda on mul esinenud harva ja üldiselt on nii, et selleks kuluv ressurss on kokkuvõttes väga palju väiksem sellest vaevast, mida alfana peab igapäevaselt nägema, hoidmaks ja tugevdamaks oma positsiooni.

Inimestel on ka teisi mõõtmeid, mis mind rohkem huvitavad. Eeskätt n-ö refleksiivne mõõde, kus rõhuasetus on läbikäimisel ja selle käigus sündival transformatsioonil. Võimuvahekord on transitiivne; selles on muidugi ka olemas refleksiivsus, aga see pole tähtis, see ei mängi rolli, seda ei teadvustata – rõhuasetus on otse teisel, ja täpsemini, tema allutamises, s.t tema muutmises objektiks, kes ilma omatahteta käitub täpselt nii nagu mina tahan. See on muidugi illusioon selles mõttes, et isegi eluta asjad ei käitu alati täpselt nii nagu mina tahan ja ette näen, vaid ikka läheb midagi viltu, nihu, või vahel ilmutavad ka nö positiivseid üllatusi, annavad rohkem ja muud kui ma ootasin. Aga kui palju enam siis elusolendid ja eriti teised inimesed.

Teisest küljest on muidugi ka tollel refleksiivsel läbikäimisel olemas transitiivne aspekt, suunatus teisele kui objektile, aga siin just see on suhteliselt vähetähtis ning kehtib pigem seeläbi, kuivõrd ta panustab läbikäimisse ja transformatsiooni. Raamatu lugemine on hea näide. Objektina pole raamat suurt midagi, aga tema panus transformatsiooni võib olla võimas. Põhimõtteliselt on iga asi ja olend meiega kokkupuutes transformatiivne, muudab meid (ja ennast). On võimalik teritada pilku selle nägemisele.

Selles reflektiivses dialektilises liikumises olen ma tugev, ma olen „alfa“ – aga sellest võrsuv tarkus on muuhulgas just ka see, kuidas paremini näida beetana. Haritud ja viisakat inimest käsitletakse paljudes kultuurides metafooride kaudu, mis tähistavad pehmust – nad on ses mõttes „beetad“. Inglise gentleman on ju sõna-sõnalt „õrn mees“. Samamoodi etümologiseerisid hiina õpetlased sõna rú 儒 „õpetlane, konfutsiaan“ seoses sõnaga ruò 弱 „nõrk, õrn, pehme“. Ka mitmes nö traditsioonilises ühiskonnas käsitatakse rituaale niimoodi, et need „pehmitavad“ inimest. Võiks öelda, et nad „küpsetavad“ inimest, nii et kui enne ta oli „kõva mees“, siis nüüd on ta pehme, „küps“ inimene.

Tsiteerides Mart Kangurit: Mees, sa ei tea, kui kiiresti ma loen!

.

jumala eest

 

Kui keegi sõdib Jumala nimel või eest, siis sellesamaga muudab ta Jumala jumalaks, s.t absoluudist teeb ta ühe partikulaarsuse, mis saab vastanduda teistele partikulaarsustele. Ta ajab lihtsalt taga maiseid asju, muud midagi. Ta on silmakirjatseja, kes ehib end Väga Suure, Üliägeda, Superhüper instantsiga, mis on aga lihtsalt üks partikulaarsus, ja millega ta sihib mingeid väga väikesi, nõmedaid, pisukesi eesmärke. Mida kõmisevamad sõnad, seda suurem on see lahknevus.

Materjalilugupidamine

 Mulle meeldib vaadata internetist videosid, kuidas mingeid asju valmistatakse või restaureeritakse. Enamasti on need seotud metalli- ja puutööga. Keegi restaureerib katana, keegi valmistab laua, keegi prügimäematerjalist valmistab kaatri, keegi tahub onni. On lust vaadata esiteks vilumust, millega nad materjale ja tööriistu käsitsevad, ja teiseks nutikust disainide tegemisel ja tööprotsessi korraldamisel. On ka tore vaadata, kuidas on spetsiaalsed tööriistad ja ained mingite asjade tegemiseks, igasugu freesid ja pingutid, lahustid ja puhastid jne. 

Üks asi, mis mind teinekord häirib, on robustne või minu meelest ebamõistlik materjalikasutus ("kasuta tööriistu heaperemehelikult, materjale säästlikult" oli üks meie tööõpetuse 25st punktist, mille iga kooliaasta alguses pidime pähe õppima; näiteks veel üks punkt oli: "aseta kaelarätt selleks ettenähtud kohta" - ilmselt selleks, et sedapidi mingi pöörleva tööriista külge end ei pooks). 

Näide. Inimene võtab silma järgi pea 10 cm paksuse, poole meetri laiuse ja kahemeetrise plangu. Ja siis saeb ta liistakuteks, mida aurutab ja painutab ning valmistab udupeene pingi. Pink on küll kena, hästi välja mõeldud ja oskuslikult valmistatud, aga kripeldama jääb see, et seda pinki oleks saanud teha ka suvalisematest, väiksematest juppidest, aga on asju, mida oleks saanud teha ainult sedasorti raitplangust. 

Või teie näide. Kuidas teha viilist nuga. Esimene samm, lõikame välja paberist noakujutise, paneme selle viili peale ja spreiga pihustame viilile tulevase noa piirjooned. Siis võtame relaka ja lõikame üleliigse maha. Mina himustaksin, et ta kuumutaks selle viili üles (ääs oli tal olemas), oleks sepistanud noakuju ja siis sealt üleliigse rauahulga hõlpsa vaevaga ära kaksanud. Siis toda juba lõppnoa vormi lähedast asja oleks saanud relakaga ja käiaga jne töödelda. Aga kohe relakaga... Tundub liiga robustne. 

No vot, üks asi häirib, panen selle suure kella külge ja nüüd jääbki see kõlama, aga mitte see vaikne nauding mida ma enamjaolt neist saan. Aga mis sa mõnusast räägid, ikka ebamõnusast, sellest mis torgib. Paljud teevad niimoodi. Ja siis jääbki moonutatud mulje, et enamus asju on enamasti nihu, valesti jne. Sest lihtsalt tähelepanu teravdub, koondub sellele. 

Aga tõsiasi jääb, et "kasuta materjale säästlikult" ja parimal võimalikul otstarbel.

loeng

 Hakkan vist paremini aru saama, miks loenguandmine on nii raske, aga potentsiaalselt ka väga meeliülendav. Loeng – teema, inimesed, ruum – on nagu hästi keerukas materjal väga paljude mõõtmete ja muutujatega, ja ma tahan sellest alati midagi voolida. Vahel ei tule välja, vahel tuleb; vahel tuleb halvemini, vahel paremini. Asja teeb keeruliseks seegi, et siin on nõudmisi, mis võivad olla vastandlikud: nt uue info andmine ja vana info aktiveerimine, ise rääkimine ja teistel rääkida laskmine, keerukus ja mõistetavus. Ja ei ole kindlat kriteeriumit, kuidas neid balansseerida ja kuidas nende vahekorda sättida. Vahel vastandlike nõudmiste rahuldamispüüded tühistavad üksteist, aga vahel võimendavad, ja tekib hea vaib. Vahel liigub asi untsuminemise kursil, aga siis ootamatult pöörab huvitavaks; vahel jälle vastupidi.

Aga mis asja ma niimoodi voolin, või me voolime? See on selles mõttes nagu muusikapala, et ajalises kestuses on hulk modulatsioone, eristusi, ja nad heal juhul peaksid hakkama resoneerima, kokku kõlama, vastastikku kõnekaks muutuma.

Mind enamasti ängistab see, kui ma üksinda räägin. Siis kaovad mu piirid ära, ma ei taju enam kes ma olen, mis ma teen või milleks. Kui aga midagi vahele öeldakse, küsitakse või kommenteeritakse, siis see üldjuhul annab jõudu, ma jälle tajun, kus ma olen ja mis värk on. Siis ma olen kontaktis teise inimesega, teisesusega läbi teise inimese. Mõnikord võib sekkumine muidugi ka jõu ära võtta, tekitades mõttetusetunde, et milleks üldse. Vahel ei suuda öeldut lõimida. Üks ja sama kommentaar võib ükskord anda jõudu, aga teinekord võtta jõu. Ma ei tea, kas see on päriselt valitsetav.

Aga filosoofialoengu pidamine on äärmiselt riskantne: kui see ebaõnnestub, siis on see maailma kõige mõttetum asi (sest õieti mingeid teadmisigi ju ei saa; ebaõnnestunud empiiriapõhisemast loengust võid vähemasti mõne fakti teada saada); kui aga õnnestub, siis võib see olla äärmiselt meeliülendav, nii mulle kui ka, vähemasti vahel, tundub, kuulajatele/kaasosalejatele.

Jäin küll kohe mõtlema selle empiiriapõhise üle. Pidasin silmas teaduslikku sisu. Aga teisalt ju filosoofia peaks olema eriti empiiriapõhine. See räägib ju kogemusest endast, eriti intiimselt. Aga vahel ei leia sõnu, ja siis sellised ebaõnnestunud sõnad on eriti kogemusvõõrad; ehkki õnnestumise korral võivad nad väga hästi kogemusse liibuda.

Kui õnnestub, siis kondan, juuksed nõrgumas, ja laulan omaette. Kui õnnestub, siis vaatan uhkelt vasakule ja paremale ning peidan noa tuppe, keele hammaste vahele.

Elu tahab elamist

 

Suur osa meie enesemõtestusest on moonutatud või vähemasti ülepaisutatud. Kui meil tuleb enda kohta aru anda, siis peame ülimalt tähtsaks oma vaba tahet, enesemääramist, suveräänset voli ümbruse suhtes. Tõepoolest leidubki hetki, kus me mõtleme järele ja teadlikult midagi määrame. Aga esiteks on meie panuse roll selles väiksem kui me arvame ning teiseks esineb selliseid hetki harvemini kui meile tundub. Kui me jälgiksime oma konkreetset tegutsemist, siis leiaksime, et valdav osa sellest on enamik aega ümbruse kujundatud. Näiteks see, kuidas ma sahtleid ehitan, on suuremas osas ära määratud ruumist, tööriistadest, materjalist. Enamuse ajast ma järgin nende võimaldavusi, sobitan neid ja oma kehaliigutusi. Aeg-ajalt pean muidugi vahetust tegevusest välja tulema ja järele mõtlema – näiteks tehes algjoonise (aga juba selle juures pean arvesse võtma mitmesuguseid kitsendusi ja täpsustusi seoses ruumi, raha, materjalide iseloomu jms-ga) või kui selgub, et mingi töökulg tahab ümbertegemist või suuremat õgvendamist. Moonutus ja ülepaisutus johtubki sellest, et me paneme tähele ja jätame meelde eeskätt just neid kaunis harvu hetki, mil me teadlikult midagi otsustame ja natuke suveräänsemalt ümbrust korraldame (ehkki kaugeltki mitte päris suveräänselt). Nagu Dostojevski toob Karamazovites näite inimesest, kes väidab, et ta üldse ei maganud, ehkki tõsi on see, et ta ärkas öösel mitu korda üles ja mäletas neid hetki, samas kui lõviosa ajast magas ta magusasti – aga seda ta ei mäleta ja seda ta arvesse ei võta. Enamuse ajast aga järgime oma tegevuses ümbruse, asjade, ruumide, keskkondade, maastike, teiste inimeste ja muude loomade jne stiimuleid, üleskutseid, võimaldavusi ning sätime oma tegevust vastavalt. Imelise nõtkusega sobitume asjade ja keskkondadega, nagu kaheksajalg ajab oma haarmeid sinna kuhu saab ja vaja on.

Nõnda on sügav tõde selles, kui eesti keeles öeldakse, et „põld tahab kündmist”, „lehm tahab lüpsmist”, „riiul tahab valmistamist” jne. Meie tavametafüüsika seisukohalt on see veider ja ebaseaduslik metafoor – justkui põllul või riiulil oleks oma subjektiivsus ja tahe. Aga järele mõeldes me mõistame, et tõepoolest nii ongi. Olukordadel, milles me oleme, on oma pinge, nõudvus, sundivus. Põldurina tõepoolest põld nõuab mult kündmist ja lehm lüpsmist. Riiulitegijana nõuab riiul mult valmistamist. Mingisse tegevusse astudes, nt riiuli valmistamisse, oleme kantud vungist, hoost, energiast. See ongi see asjade „tahe” või nõudvus. Ja see annab meile ka jõudu. Kui me toimetaksime pelgalt väliselt ja ümbrusele pealesundivana, siis see kergesti väsitab, jõuetustab, igavustab, tüütab. Sest selles modaalsuses pole mõtet. See modaalsus on vajalik, et tegevusemõtet teisendada, õgvendada, kohendada – aga mõtte saab ta mujalt, asjadest-olendeist, minu ja nende vahekorrast. Mingit laadi tegevusse astudes – nt riiulit valmistades – olen ma nagu surfar lainetel: midagi ma muidugi teen ise ka, sätin-kohendan, aga hoog tuleb asjaloost endast. Ja nõnda on asjatoimetus, mis pealtnäha või kõrvalt vaadates on füüsiliselt või vaimselt raske või tüütav, tegelikult kerge kanda ja sisemiselt tähendusrikas. Hakkan hommikul riiulit valmistama ja rahumeeli valmistan õhtuni välja, õieti väsimust tundmatagi. Sest ma olen mõtestatud tegevuses, mis annab mulle jõudu.

mõtte liikumine

 

 

Armulise ja halastaja Jumala nimel.

Kiitus olgu Jumalale, mõlema maailma isandale. Hea lõpp on jumalakartlike päralt. Õnnistused ja tervitused tema prohvetitele ja sõpradele – parimatele looduist – ning nende peredele ja kaaslastele, headele ja puhastele.

Nõnda ütleb alandlikest alandlikem, vaeste teener Muhammad ibn Tariqi ad-Dub at-Tālin: salk dervišeid – Jumal rohkendagu nende hulka! – palus mind, armetut, koostada kirjutis mõtte liikumise kohta. Ma vastasin nende palvele ja palusin kõigekõrgemat Jumalat anda mulle abi ja toetust, et vältida eksimist ja vigu, „sest tema on vägev ja aldis palvet täitma“.

Mõtte liikumisele kontrasteerub mõtte paigalseis. Mis see on? See on aruline mõtlemine, kus mõisted jäävad eraldi. Mõisted on küll eristatud, aga ei tehta viimseid järeldusi sellest, et nõnda eristatuna käivad nad ka kokku, nad on oma teisele (für anderes), see teine on nende sees, nad ise on avarama, peenema ja dünaamilisema terviku momendid. Kui sellised järeldused tehakse, siis see ongi mõtte liikumine, Hegeli mõistes ratsionaalsus.

Filosoofiline mõistekooslus iseenesest juba on liikumises ja ülesaamises, aga ometi on seda võimalik võtta aruliselt, dogmaatilises, ajaloolises vm esituses. Või esitada puhtmehaaniliselt: nt kreeka süllogistika, hiina viie faasi teooria. See ei ole veel filosoofia. Siis on nõrk filosoofia, kus tehakse üks või paar sammu sissevõtmises, aga jäädakse siis sellesse kinni. Näiteks Kreekas Zenon või sofistid, Hiinas Gongsun Longzi või väitlejad. Nt Zenon seostab vahemaa ja jagamise (Achilleus, nool). Gongsun Longzi seostab kõva ja valge ning hobune ja härg tüüpi kategooriad („valge hobune ei ole hobune“). Sofistid ja väitlejad toovad kokku on-ei ole, aga päriselt ei suhesta neid, sest nad plingivad: kord ütlen nii, kord risti vastupidi. Või: sina ütled nii, aga mina ütlen risti vastupidi (ja meelega õrritan sind: „kanal on kolm jalga“, „munal on suled“, „koer saab lambaks“). Sel õrritamisel võib olla edasisi kaalutlusi ja sellisena astuda ikkagi veel sammu edasi, aga seniöeldu piirdub ühe sammuga. Ning kõik see jääb keeleliseks, diskursiivseks; keel jääb maailmaga lõimimata.

Kuid jutt on läinud pikaks ja me oleme teemast kõrvale kaldunud. Tugevas filosoofias tehakse mõistelises üle-saamises mitu sammu. Üks voorus dervišile on siin mõtte liigendamine, nii et see nüansseerub ning saab hõlmavamaks ja tugevamaks. Teine voorus on mõtte vungistamine, hooandmine, nii et konkreetne mõisteline liigendus polegi esmatähtis, vaid teekäija õpib sellest liikumisest enesest, saadakse nö otsa peale, pannakse ajama. Ära rahuldu piskuga! Vaata veel! Sulata üles, tahkesta ja ülesulata! Niimoodi Jumala sõber üles ulatab džabarūti maailma.

Kiitus olgu Jumalale, mõlema maailma isandale!

Depol

Depol-teraapia (vrd detox)

 

Inimestele, kes on liigselt poliitikast sisse võetud, nii et see kahjustab nende vaimset tervist ja pärsib sotsiaalseid suhteid. Sümptomid: ärevus, hirm, viha, ärrituvus,

Depol-programmi alguses tehakse enam-vähem külm kalkun. Logitakse välja sotsiaalmeediast (ehk „jälplast“). Samuti püsitakse eemal raadiost, televisioonist, ajalehtedest ja muudest meediakanalitest. Programmi esimestel päevadel ei vaadata isegi oma meili ega kasutata telefoni (hiljem tehakse seda piiratud aja jooksul üks või kaks korda päevas, seejärel soovi korral ka sagedamini, kuni lõpuks saab inimene taas autonoomseks).

Hingake sügavalt sisse-välja. Tunnetage oma keha. Vaadake enda ümber.

Tehke sporti. Venitage.

Minge jalutama. Hea, kui saate minna parki, metsa, mere äärde – mingisse looduskeskkonda, eemale tehiskeskkonnast, mis kergesti taaskäivitab poliitikarefleksid ja vallandab sellest tingitud vaevused.

Tegelege mõne meeldiva asjaga: kuulake muusikat, lugege ilukirjandust, vaadake filmi, joonistage, koristage, tehke peenart. Mis iganes.

Kui teil endal kodulooma pole, minge koerte varjupaika, jalutage mõnd koera.

Jätkuvalt tuletage endale päeva jooksul meelde, et te hingaksite sügavalt sisse-välja ning unustaksite suured mured ja mõtted ning naaseksite vahetusse ümbrusse ja praegusse. Siis võtke jälle vabalt. Ärge püüdke jääda vahetusse ümbrusse ja praegusse hetkesse. Lihtsalt naaske aeg-ajalt.

Võtke endale piisavalt aega, et taasühenduda oma kehalise ümbruse ja kestusega.

 

Kui esmane ühiskondlik ärritus on vaibunud, siis võtke ühendust mõne endale meeldiva, toreda inimesega. Sugulane, sõber, ükskõik. Kuid ta ei tohiks olla ühiskondlikult aktiivne inimene. Rääkige temaga. Teil on kaks peamist ülesannet, negatiivne ja positiivne. Negatiivne ülesanne on vestluses vältida poliitilisi teemasid. Juba ette valida jututeemat ning eos tabada sellesuunaline jutuhakatus, et see veel pungana maha napsata, vahetada teemat. Positiivne ülesanne on rääkida olulisest. Teema sissejuhatuseks sobivad küll ka triviaalsused: ilm, elu-olu. Aga vestluse jooksul peaksite vähemasti korra puudutama mõnda teemat, mis on päriselt oluline. Pidades samas silmas negatiivset ülesannet.

 

Seejärel, kui olete küllalt jõudu kogunud, kujutlege endale vaenuliku poliitilise suuna esindajat. Kontempleerige asjaolu, et tal on pea, käed-jalad. Siseorganid. Et tal on inimesi, kes on talle tähtsad. Et tal on omad soovid, unistused, hirmud. Enamiku inimestega saab minna veel palju kaugemale: ka tema tahab, et inimesed ei nälgiks, et neid ei piinataks ning et võimalust mööda kõik saaksid võimalikult hästi elada. Sellega on teil juba väga suur ühisosa. Sellele üldpõhimõttele võib küll olla mitmesuguseid piiranguid ning te ei pruugi sugugi üksmeelel olla selle suhtes, kuidas sellise olukorrani jõuda. Aga sel üldisel tasandil olete ühes paadis. Varem suubus kogu teie tähelepanu nendele põhimõttelistele erinevustele üksikküsimustes, aga püüdke tähelepanu tuua üldisele ja ühisele. Mõistagi on väga palju neid, kellega saate minna veelgi kaugemale ja kellega te olete ühel meelel ka lahenduskäikude suhtes.

 

Kui olete suutnud enam-vähem edukalt rääkida meeldiva inimesega, hoides kinni nimetatud negatiivsest ja positiivsest ülesandest, ja kui olete korduvalt kujustanud ebameeldivat inimest, liikudes tema puhul piisava üldisustasandini, siis võtke ühendust mõne oma sõbra või sugulasega, kellel on väga teistsugused poliitilised vaated. Ja proovige seda laivis rakendada. See on eksam. Kui selle läbi teete, siis võib teraapia lugeda õnnestunuks, ehkki mitte lõppenuks. Päris inimesega on seda mõnes mõttes raskem läbi viia kui kujutluses: alati tuleb ette ootamatusi, teis endas käivituvad refleksoorsed vastused mingitele olukordadele, sõnadele, mõttekäikudele jne. On kerge ärrituda, vihastada. Siis on vaja hoolega meeles pidada toda üldist ja ühist tasandit. Ja päris inimesega on teisalt ju ka lihtsam, sest päris inimene on nüansikam kui kujutlus temast – ta on elavam, ta võib üllatada. Selgub, et ta pole nii üheülbaline ja ühe-teema-inimene nagu me teda oma kujutluses maalisime.

Sedasama tasub teha ka inimesega, kellel on ebameeldivad vaated ja kes pole teie sugulane või vana sõber. See lisab selle raskuse, et teil on vähem motivatsiooni hoida temaga suhtlust käigus. Oma vaimset tasakaalu ei maksa ka üle hinnata ega ülearu proovile panna, aga vahel on mõtet katsetada, kui te endas jõudu tunnete.  

 

Selles seisnebki depol-teraapia tuum: õppida suhestuma inimestega eri üldisustasanditel. Mõnega saab suhestuda ainult väga üldisel tasandil, mõnega on ühiskosa ka täpsematel, üksikasjalikumatel tasanditel. Oluline aga on mitte nendesse üksikasjadesse kinni jääda. Mitte nõuda, et kõik nõustuksid teiega kõigis üksikasjades. Ning silmas pidada seda ka siis, kui teie suhtluspartner just nimelt jääb kinni üksikasjadesse ja keeldub astumast ühistasandile. See ei tohi õhutada teid samuti üksikasjadest kinni haarama. Te olete oma suhtluskaaslasega võrreldes vabam ja teie ülesanne on tarretisi nii palju üles sulatada kui võimalik. Sageli ei ole võimalik midagi üles sulatada. Siis nii on, ärge torkige. Vaadake, kuidas saate kõige turvalisemalt eemalduda. Muidugi on olukordi, kus te ei saa eemalduda: teid võetakse kinni, pannakse vangi, hukatakse. See on kurb ja kahju, aga mis teha. Suremata te nagunii ei jää.