Maslow' püramiid pea pealt jalgadele!

Maslow’ püramiid tuleb pea pealt jalgele pöörata. Kõige aluseks on välu, kohal-olu, Dasein. Sellele on rajatud (või õigemini selles on kätketud) teistele-olu, maailmas-olu ja enese-suhte mõõtmed. Sellele on rajatud (või õigemini sellest aretatud) turvatunde ja eneseületuse vajadused. Ning kõige tipus, kõige viimaks on vaja sööki, jooki, peavarju, kaitset külma ja kuuma eest jne. Ilma püramiidi „aluseta“ pole sel tipul mitte mingisugust mõtet ega isegi mitte mingit olemisvõimalust.

Mõtte mehhaniseerijad

Suur tung mehhaniseerida, sh mõttevallas. Süllogistika, loogika. Lootus, et siis mõte mõtleb iseenesest. Umbes nagu tiibetis on trumlitele nikerdatud või rätikutele trükitud pühatekstid ja palved, nii et kui neid keerutada või kui nad tuules lehvivad, siis palvetamine toimub justkui automaatselt. Saab isegi rangelt öelda: niivõrd kui mõte on mehhaniseeritud, lakkab ta olemast mõte. Süllogistika ja loogika on rangelt filosoofiavälised. Kaudseid teid pidi võivad nad hiljem omakorda mõtlemist mõjutada, nõnda nagu matemaatilised avastused võivad leida rakenduse füüsikas, aga sellegipoolest on selle puhta, formaalse mõtlemise puhul tegemist millegi mõttevälisega. Ja mitte mõtlemisest kõrgemal, vaid madalamal asuvaga. Mõtlemise jääk, jäänuk, pära, riismed. (See on öeldud filosoofilise mõtlemise pinnalt; võib-olla satub see mõnda teise mõtlemise valda, nt teaduslikku.)

Aste tagasi, vähemal määral kehtib see ka üleüldse filosoofiliste süsteemide ja mõistete puhul: niivõrd kui moodustub selline mõttemasin, langeb see juba mõtlemisest välja. See on küll palju elavam kui täiesti mehaniseeritud mõte, mõisted moodustavad justkui teatava organismi, kunstiteose või maailma, millel on oma elu, areng, kalduvused, isikupära jne, ent struktuur, mis talle elu annab, ka võtab selle, juba määrab ta surema. Teatavas mõttes saabki (nö inimlikult) mõtelda ainult mõtlemisest välja, ära, alla langedes.