cis-trans

On transtsendentsi-mehed, kelle jaoks on teispoolsused, saladused, tumedad jõud: vabamüürlased, ufonaudid, jumalad, vaimud jne. See tundub masohhistliku fantaasiana, kus inimene kujutleb end passiivsena välise ähvardava jõu käes, ja saab sellest teisest naudingut. Möönan, et see võib headel juhtumitel elu ergutada, nii et see kaaskodanikelegi tülikas või tüütav pole. Need juhtumid arendavad ilmselt seda aspekti, mis puudutab minu ja nende jõudude seost – st. seda, et nii teispoolsed kui nad ka poleks, on minul või mõnel minusugusel nendega ometi mingisugune kontakt (sest muidu neid poleks fenomenidena olemas ja neist poleks mõtet rääkidagi).
Ma ise olen radikaalne immanentsi-mees. Muidugi, kõik pole käesolev, vaid osa on väesolev, aga nii käes- kui väesolu moodustavad sellesama maailma, immanentsi, ühe elu. Aspekt, mille poolest immanentsi-mehed tülikad ja tüütavad võivad olla, on see, kui nad taandavad väesolu käesolule või käesolu sarnaseks. Ja huvitavaks lähevad nad siis, kui nad süüvivad sellesse eristusse.

puudus ja voorus

Igal inimesel on puudusi ja voorusi. Küsimus on selles, kas pöörata tähelepanu eeskätt esimeste üle kurvastamisele või teiste üle rõõmustamisele (salgamisest ma üldse ei räägigi). Või kui kurvastadagi, siis mitte meelt heita. Või kui meelt heita, siis mitte meelt ära heita. Või kui meelt ära heita, siis mitte päris ära heita. Sest meelt ei saagi päris ära heita – meele, st. sinu vaatepunktist.
Nojah, mõni võib mõelda, et enesetapp on meele päris ära heitmine. Aga see on ennatlik lootus, hõiskamine enne õhtut ja ilmselt illusioon. Illusioon peitub selles, et sa arvad enda teadvuse lahus olevat kõigest ülejäänust. Mulle tundub, et enese eest ei ole võimalik mitte ühelgi moel põgeneda.
Võib-olla on põhiline küsimus see, kelle vooruste ja puudustega on tegu. Kui need on minu omad, siis voorus ajab hupakile ja puudus ajab hukapile. Õigemini, voorused ja puudused ongi just minu omad, aga uba on selles, et sellega asi ei piirdu, vaid me mängime ühtlasi palju suuremat mängu kui see. Ja on vaja teravat silma ja tundlikku sisikonda, taipamaks malendite iseloomu ja asendit sel suuremal mänguväljal.

mäll

Ema viis mälli hiinamaale
Alle A

Contra

Linnart Mäll suri ära. Ta elas just 6*12 aastat vanaks, surres omaenese looma-aasta esimesel päeval. Olen teda ihusilmaga näinud, aga ei tundnud teda. Samas on tema sanskriti-teadmist tema õpilaste ja õpilaste õpilaste kaudu ka minusse voolanud. Aga vahest kõige rohkem mõjutas mind tema Konfutsiuse „Vesteid ja vestlusi“ tõlge. Kui me olime poisikesed, siis me lõime koos Tõnu ja Margitiga Konfutsiuse klubi. Millal see võis olla? ’89. aastal? Kas see võis olla „turismirongis“ Valgevenesse? Kõrvalepõige: odava raha eest (mõlemas mõttes) organiseeriti kooli(de)s sõit rongiga Valvegenesse. See aeg oli kahe maailma vahel. Sinimustvalged olid juba väljas, aga Eesti oli endiselt N Liidus. Ja võib muidugi arvata, kui suurt huvi me tundsime sõja ja revolutsiooniga seotud mälestusmärkide ja muuseumite vastu, kuhu meid viidi. Mäletan, ühes sellises muuseumis haigutasin nii laialt, et mu lõug läks krampi ja ma ei saanud seda enam kinni, vaid jäin totakalt suu pärani töllerdama. Ega muud rohtu polnudki, vajutasin ühe käega kiirult ja teisega lõua alt ja surusin lihtsalt lõua vägisi tagasi kokku.
Okei, ma ei mäleta, kust see Konfutsiuse klubi asi õieti alguse sai. Tean, et vähemasti mina olin seda raamatut ka lugenud, ma ei tea, kas Tõnu ja Margit ka. Lugesin isegi mitu korda. Esituse lihtsuse huvides armastatakse teha selliseid vahesid, et Hiinas tegeleb konfutsianism riigi ja avaliku eluga, taoism isikliku heaoluga ja budism lunastusega. Aga kui tekste endid vaadata, siis pole need vahed sugugi selged. Daodejing on suuresti poliitiilne traktaat, suur osa hiina budistlikke tekste tegeleb ka riigivalitsemisega, Kong-zi’l ehk Konfutsiusel räägib ka isiklikust vabast kulgemisest, Zhuangzis on ka soterioloogiat jne. Nõnda mäletan, et noppisingi „Vestetest ja vestlustest“ välja just eeskätt „taoistliku“ osa, „kulgemisega“ seonduva. See vist oligi esimene „suur tekst“, mida lugesin. Ja väga mõjus oli Mälli tõlkevorm, mida on kunstlikuks nimetatud, aga mis sellises tervikus omandab täiesti iseväärtuse ja muutub lummavaks. „Sellest ütlen ...“ Kirjutasin isegi samas laadis poeemi. Muidugi, nii varases nooruses kirjutatud asjadel on väga harva üldhuvipakkuvat kannet; need pigem väljendavad inimese enda jaoks midagi, millest ta ise alles hiljem arus aab – kui saab.
Ega meie „Konfutsiuse klubil“ mingit klubitegevust ei olnudki – see oli rohkem nimi, loosung. Tõsi, vähemasti mina ka tegelesin Konfutsiusega, aga „klubikaaslastega“ ma ei mäleta, et me kunagi midagi Konfutsiusega seotut arutanud oleksime. Meie sõbrad moodustasid vist vastukaaluks „budistliku klubi“ ja ma mäletan, et minagi lugesin kuskilt saadud Siddhartha Gautama elulugu. Toona oli ikkagi hoopis teine aeg ja tekstid raskesti kättesaadavad – ei ole nagu praegu, kus eesti keeleski kättesaadavate tekstide hulk on juba õige suur. Selle budaklubi tegevus oli veelgi olematum, tal ei kujunenud isegi nii tugevat ja märgilise laenguga nime.
Kokkuvõttes, kõige olulisem kogemus „Vestetega“ seoses oli enese immutamine, läbiimbuda laskmine millestki teisest: ajalises, ruumilises, kontseptuaalses mõttes. Hiljem lugesin muidugi teisigi Mälli tõlkeid, Šantideva, Kulgemise väe raamat jt. Mälli tõlked on äärmiselt selged, toovad sisse mõnusaid omasõnu (meel, ise jt), loovad üldkäibesse läinud mõisteid (kulg, seadmus jt), teevad lõbusaid uperpalle (nt. Bhagavadgitas dršti tõlkena „seisukohtlus“ < seisukoht + kohtlane). Sellised varajased mõjud on kindlasti ka mind tõlkijana kujundanud, ehkki ma ei saa hoobelda samasuguse selguse ja tabavusega.

peegel

Pärast tundi on eriline seisund – käid ringi, oled teadvel, näed, kuuled, aga sisedialoog vaikib. Lihtsalt oled.

nimi

Hakkasin sel semestril koolis tunde andma. Mingid harjumused on varasemast olemas: esiteks selline lihtne asi nagu õpilaste nimede meeldejätmine. Kui sellele tähelepanu pöörata, siis see polegi muide üldse raske, nii et kolme korraga on kindlasti kõik nimed meeles (kui keegi just neljandal korral ei suvatse esimest korda kohale ilmuda ). Taipasin selle tähtsust Reznikoffiga seoses – tema küsis kohe kõigilt nime ja jättis selle meelde (ja mäletas eelmisel korral osalenute nimesid). Ja ehkki tema jaoks ju võõrapärased, jäid need nimed tal kiiresti meelde, nii et juba harjutamiste teisel päeval kutsus ta kõiki nimepidi. See on mitmes mõttes äärmiselt oluline: esiteks kui sa tahad kedagi parandada, saad kohe oma tähelepaneku täpselt ja tõhusalt just talle suunata (muidu pead hakkama aega raiskama, et „kuule sina seal sinise pulloverita – ei, mitte sina, vaid see seal taga – jah sina, jajah, just sina. Nii, ma tahtsin sulle öelda seda, et ...“ versus „Toomas! Kõrgemalt!“). Kui võtta keeletund, siis tõhustab see tööd määratult: sa saad inimesi risti-põiki küsida, nii et esiteks peab igaüks kogu aeg valmis olema ja kaasa mõtlema, samas kui järjest küsimisel ärkab nende tähelepanu ainult hetkeks, mil järjekord nendeni jõuab, ja ka eelneva aja ei kuula nad toimuvat, vaid uurivad „oma“ lauset. Ja loomulikult on see eeskätt inimeste endi jaoks oluline, kui õpetaja nende nime teab – ja Reznikoffi suguse inimese puhul (asjalepühendunu, välismaalt, auväärses eas, paariks päevaks küllasõitnu) oled isegi kõrvust tõstetud. See loob isikliku kontakti ja kaasahaaratuse.

kõrv

Jälle rongis noormees ja neiu kuulavad süüdimatult valjusti oma muusikat. Mul polnudki niivõrd selle muusika vastu (ehkki eelistanuksin vaikust), kuivõrd selle vastu, et see niimoodi peale surutakse. Tuleb hakata oma kõrvaklappe kaasas kandma, mis teha. Siis saab vähemasti ise valida, mida kuulata. Ma imestan, kuidas inimesed helireostuse vastu nii ükskõiksed on. Küllap on harjutatud poodides, restoranides ja mujal pideva taustaheliga - kusjuures vahel on see taustaheli kõrvulukustav, nii et sinna taustale mingeid muid helilisi tikandeid enam teha ei annagi (nt baaris juttu ajada). Ja siis inimene võtabki selle üle, tuleb koju ja panebki juba ise vabatahtlikult näiteks teleka mängima, mis siis kogu ülejäänud aja taustal jõurab. Minu õudusunenägu. Mina armastan vaikust. Vaikus - see on peened helid, nüansid. Ses mõttes näiteks Mozart või Pärt on vaikus. Mets on vaikus. Isegi linn võib olla vaikus oma igasugu häältega. Aga taustamuusikaga baarid ja poed on juba liiast. See on pesuehtne ajupesu. Mu kõrv on tundlik ega kannata sellist asja välja. Viru keskuses lasti vahepeal linnuvidinat ja see oli päris mõnus (ja seal tehakse ka kõrgelaubalisi reklaamikampaaniaid, nii et kuigi see maja mulle ei meeldi, näib ta olevat vähemasti hästi juhitud). Aga näiteks Ülemiste keskus, kuhu täna asjaolude sunnil sattusin, on oma taustamuusikaga ehtne piinakamber. Kui summutatakse nüansid, siis on see mulle piin.