mäll

Ema viis mälli hiinamaale
Alle A

Contra

Linnart Mäll suri ära. Ta elas just 6*12 aastat vanaks, surres omaenese looma-aasta esimesel päeval. Olen teda ihusilmaga näinud, aga ei tundnud teda. Samas on tema sanskriti-teadmist tema õpilaste ja õpilaste õpilaste kaudu ka minusse voolanud. Aga vahest kõige rohkem mõjutas mind tema Konfutsiuse „Vesteid ja vestlusi“ tõlge. Kui me olime poisikesed, siis me lõime koos Tõnu ja Margitiga Konfutsiuse klubi. Millal see võis olla? ’89. aastal? Kas see võis olla „turismirongis“ Valgevenesse? Kõrvalepõige: odava raha eest (mõlemas mõttes) organiseeriti kooli(de)s sõit rongiga Valvegenesse. See aeg oli kahe maailma vahel. Sinimustvalged olid juba väljas, aga Eesti oli endiselt N Liidus. Ja võib muidugi arvata, kui suurt huvi me tundsime sõja ja revolutsiooniga seotud mälestusmärkide ja muuseumite vastu, kuhu meid viidi. Mäletan, ühes sellises muuseumis haigutasin nii laialt, et mu lõug läks krampi ja ma ei saanud seda enam kinni, vaid jäin totakalt suu pärani töllerdama. Ega muud rohtu polnudki, vajutasin ühe käega kiirult ja teisega lõua alt ja surusin lihtsalt lõua vägisi tagasi kokku.
Okei, ma ei mäleta, kust see Konfutsiuse klubi asi õieti alguse sai. Tean, et vähemasti mina olin seda raamatut ka lugenud, ma ei tea, kas Tõnu ja Margit ka. Lugesin isegi mitu korda. Esituse lihtsuse huvides armastatakse teha selliseid vahesid, et Hiinas tegeleb konfutsianism riigi ja avaliku eluga, taoism isikliku heaoluga ja budism lunastusega. Aga kui tekste endid vaadata, siis pole need vahed sugugi selged. Daodejing on suuresti poliitiilne traktaat, suur osa hiina budistlikke tekste tegeleb ka riigivalitsemisega, Kong-zi’l ehk Konfutsiusel räägib ka isiklikust vabast kulgemisest, Zhuangzis on ka soterioloogiat jne. Nõnda mäletan, et noppisingi „Vestetest ja vestlustest“ välja just eeskätt „taoistliku“ osa, „kulgemisega“ seonduva. See vist oligi esimene „suur tekst“, mida lugesin. Ja väga mõjus oli Mälli tõlkevorm, mida on kunstlikuks nimetatud, aga mis sellises tervikus omandab täiesti iseväärtuse ja muutub lummavaks. „Sellest ütlen ...“ Kirjutasin isegi samas laadis poeemi. Muidugi, nii varases nooruses kirjutatud asjadel on väga harva üldhuvipakkuvat kannet; need pigem väljendavad inimese enda jaoks midagi, millest ta ise alles hiljem arus aab – kui saab.
Ega meie „Konfutsiuse klubil“ mingit klubitegevust ei olnudki – see oli rohkem nimi, loosung. Tõsi, vähemasti mina ka tegelesin Konfutsiusega, aga „klubikaaslastega“ ma ei mäleta, et me kunagi midagi Konfutsiusega seotut arutanud oleksime. Meie sõbrad moodustasid vist vastukaaluks „budistliku klubi“ ja ma mäletan, et minagi lugesin kuskilt saadud Siddhartha Gautama elulugu. Toona oli ikkagi hoopis teine aeg ja tekstid raskesti kättesaadavad – ei ole nagu praegu, kus eesti keeleski kättesaadavate tekstide hulk on juba õige suur. Selle budaklubi tegevus oli veelgi olematum, tal ei kujunenud isegi nii tugevat ja märgilise laenguga nime.
Kokkuvõttes, kõige olulisem kogemus „Vestetega“ seoses oli enese immutamine, läbiimbuda laskmine millestki teisest: ajalises, ruumilises, kontseptuaalses mõttes. Hiljem lugesin muidugi teisigi Mälli tõlkeid, Šantideva, Kulgemise väe raamat jt. Mälli tõlked on äärmiselt selged, toovad sisse mõnusaid omasõnu (meel, ise jt), loovad üldkäibesse läinud mõisteid (kulg, seadmus jt), teevad lõbusaid uperpalle (nt. Bhagavadgitas dršti tõlkena „seisukohtlus“ < seisukoht + kohtlane). Sellised varajased mõjud on kindlasti ka mind tõlkijana kujundanud, ehkki ma ei saa hoobelda samasuguse selguse ja tabavusega.