nimi

Hakkasin sel semestril koolis tunde andma. Mingid harjumused on varasemast olemas: esiteks selline lihtne asi nagu õpilaste nimede meeldejätmine. Kui sellele tähelepanu pöörata, siis see polegi muide üldse raske, nii et kolme korraga on kindlasti kõik nimed meeles (kui keegi just neljandal korral ei suvatse esimest korda kohale ilmuda ). Taipasin selle tähtsust Reznikoffiga seoses – tema küsis kohe kõigilt nime ja jättis selle meelde (ja mäletas eelmisel korral osalenute nimesid). Ja ehkki tema jaoks ju võõrapärased, jäid need nimed tal kiiresti meelde, nii et juba harjutamiste teisel päeval kutsus ta kõiki nimepidi. See on mitmes mõttes äärmiselt oluline: esiteks kui sa tahad kedagi parandada, saad kohe oma tähelepaneku täpselt ja tõhusalt just talle suunata (muidu pead hakkama aega raiskama, et „kuule sina seal sinise pulloverita – ei, mitte sina, vaid see seal taga – jah sina, jajah, just sina. Nii, ma tahtsin sulle öelda seda, et ...“ versus „Toomas! Kõrgemalt!“). Kui võtta keeletund, siis tõhustab see tööd määratult: sa saad inimesi risti-põiki küsida, nii et esiteks peab igaüks kogu aeg valmis olema ja kaasa mõtlema, samas kui järjest küsimisel ärkab nende tähelepanu ainult hetkeks, mil järjekord nendeni jõuab, ja ka eelneva aja ei kuula nad toimuvat, vaid uurivad „oma“ lauset. Ja loomulikult on see eeskätt inimeste endi jaoks oluline, kui õpetaja nende nime teab – ja Reznikoffi suguse inimese puhul (asjalepühendunu, välismaalt, auväärses eas, paariks päevaks küllasõitnu) oled isegi kõrvust tõstetud. See loob isikliku kontakti ja kaasahaaratuse.