ängistus

Talv seisab ukse ees ja jälle ma ei tea, kuidas seda üle elada. Austria stipendiumist hoidsin kokku, aga see sulab otsekohe koos lume, külmade ja arvete tulekuga. Varem oli mul üks või kaks loengut, nii et oli aega ka tööd teha, aga nüüd on neli loengut ja mul pole aega raha teenida. Ma ei saa salata, et selles ängistuses on oma võlugi, see hoiab eksistentsi paratamatuste küljes kindlalt kinni ega lase katust sõitma minna, kolimani fiktiivilma. Äga see ei võta ära kübetki selle rusuvusest ja ahistavusest. Nagu uppuja või kõrbejanune teeb viimsed jõupingutused, nõnda ka mina õhutan ennast veel mõned kuud pingutama, et püüda kasvõi mingisugusel moel ära teha kaks olulist asja, ühe kirjutise ja ühe tõlke. Vähemasti kirjutise. Ehkki sellegi puhul ma tean juba, et sellest ei tule midagi nii toredat ega vägevat nagu ma unistasin, aga nõnda nagu hingevaakujal pole aega hõllanduste peale raisata, nii ma’gi ei hooli sellest ülearu. Vähemasti mingil kujul püüda valmis teha. Justkui lunastaksin sellega midagi. Justkui tõmbaksin sellega lõpuks hinge. Edasi on tume maa. Hukk või mingisugune eluvorm, ei tea. Ja võlgu ollakse ainult kuni surmani. Mitte rohkem.

viimased viinist

16.09.12

Käisin Doonaukanalis ujumas. Mul on oma ujumiskoht, väikese laiu peal. Vesi on sutsu jahedam, aga ega Eestis ongi suvel sooja ilmaga vesi selline. Vahelduse mõttes lugesin pärast Le Cléziod. Ma ei saa ilukirjandust lugeda, see neelab mind enda sisse, ajataju kaob ära. Nüüd igasugu rünkpilvsed ähvardavused sikutavad mu sealt välja, teismelisena võisin päev otsa raamatu sees olla. Ja kui raamat läbi saab, siis on samasugune tunne nagu siis kui oled tund aega suusatanud ja suusad alt ära võtad, või kui oled pikalt ujunud ja jälle kindlale maale tuled. Natuke imelik, võõras.

..

Mu tee Instituudist Ülikooli läheb USA saatkonnast mööda. Ungari saatkond on otse kõrvalmajas ja ma oletan, et vanasti oli ka praegune USA saatkonna hoone miskitsugune Ungari esindus, juba ühisriigi aegadest. Igatahes fassaadil on kiri “Indivisibiliter et inseparabiliter”, pidades silmas Austria-Ungari liitu. USA saatkond Viinis on teinud sedasama, mis Tallinnas ja ilmselt üle maailma: tänav on blokeeritud, aiaga eraldatud, ainult jalakäijatele on jäetud teises teeservas väike läbipääsukoridor. Tara ulatub ka poolde Ungari saatkonna fassaadi, otse nende välisukseni välja. Tara pole ju teab mis pikk, mingi 30-40 meetrit, aga ometi on selles kolm vahiputkat, kahes otsas ja üks keskel. Autod kontrollitakse põhjalikult üle, vaadatakse peegliga põhja alt, kapott tehakse lahti jne. See kõik on ju hiljutine asi, 911 ja terrorisõja kiiluvesi. Samas nad ise peavad nüüd ka nagu vanglas elama. Palju mõnusam oleks, kui ei peaks sedasorti asjadega nii palju vaeva nägema, Empire.

..

Võtsime pargipingil kahe šveitsi õpetlasega einet. Üks neist oli Itaalia itaallane. Tema jättis oma prahi pingi peale.

..

Kõige mõnusam on hommiku- ja õhtusöök rõdu peal, mis on hästi suur ja kaheksanda korra peal, nii et näeb kaugele. Vaatega läände, nii et näeb päikeseloojanguid, mida on iga päev isemoodi, v.a. kui on hall taevas, mida aga pole ülearu sageli. Seda on laupäeviti ja pühapäeviti, sest nädala sees annab Instituut mulle prii lõunasööki. Õhtust ma siis ei söögi, st. söön saia.

Muide, kui keegi võtaks Patockat uurida, siis on reaalne saada Instituudis aastast stipendiumi. Siin on Patocka arhiiv. Kui Patocka ülekuulamisel ajurabanduse tõttu suri, siis ta õpilased-sõbrad läksid otsemaid ta korterisse, et evakueerida ta paberid, mis muidu oleks võidud ära hävitada või igatahes julgeoleku kätte sattuda. Kuna Praha polnud turvaline, siis kopeeriti suur hulk materjali ja smugeldati siia Austriasse.

..

21.09.12

Tagasi tulles oli nagu käiks pea ringi: kohaliku koloriidiga virrvarr tundus ebareaalne, polnud (veel, taas) kontakti selle õhu ja maaga.

..

kaasmaalased

Käin harva väljas. Eile (nüüd juba üleeile, st. laupäeval) erandkorras tegin ühe tiiru Mariahilfestrasseni (Appi, Maarja, tänav!). Seal kõnetas mind neiu, pärides, ega ma inglise keelt ei oska. Et tema on Eestist ja tahab juttu ajada. Jutt oli selles, et nad kutsusid kontserdile ja müütasid (illegaalselt) plaate.
Neid oli seal mitu tükki, üks noormees rääkis mulle pikalt nii ja naa, et neil on lahe bänd. Küllap on, aga seda juttu on ta sadu kordi rääkinud, ehkki rohkem vist inglise keeles. Tahtnuks plaadi peatada ja lihtsalt inimesega paar sõna juttu ajada. Aga ei osanud. Pole vist kunagi osanud siis midagi head ette võtta. Tean küll, et peaks midagi välja mõtlema, ütlema vahele midagi teisest ooperist, mis inimese jälle maa peale tagasi tooks. Aga eriti kui on võõras inimene, siis ei turgata häid mõtteid. No vot.
Aga oma jutus mainis ta vana-aja bände, Iron Maiden, Whitesnake, Metallica, ja tundis muret, kas ma ikka olen kuulnud neist. No miks ma lapsepõlvebände ei tea. Tore et poisid hevi-ajalugu tunnevad. 
Jah, sellised kokkusattumused tekitavad elevust. Ja on mõnus, kui saab vahepeal 3D inimesega emakeeles rääkida. Aga koduigatsus on mulle miskipärast võõras. Tunnistan, et mul on sagedamini võõraigatsust. See pani mu kunagi romaani keeli õppima ning hiljem vanu ja kaugeid keeli. Ajas Hiina. Lähedane on kauge ja kauge on lähedane. See on muidugi tore, kui on mõni lähedane sõber, kellega saab kaugel olla.

01.09.12, Wien, Österreich

entroopia

Termodünaamika ütleb, et entroopia suletud süsteemides kas jääb samaks või kasvab, ehk et korratus kaldub kasvama, pinged kahanema, potentsiaalierinevused tühistuma. Mis puudutab aga universumi tervikut, siis see on tricky. Kas universum tervikuna on avatud või suletud süsteem? Kas universumi koguvägi järjest rammestub? Või kastab kosmos kätt tünni, mis rammu juurde annab? Eks ole tal tumedat energiat jalaga segada! Vaakumi energiat, tühjuse energiat!