Talv seisab ukse ees ja jälle ma ei tea, kuidas seda üle
elada. Austria stipendiumist hoidsin kokku, aga see sulab otsekohe koos lume,
külmade ja arvete tulekuga. Varem oli mul üks või kaks loengut, nii et oli aega
ka tööd teha, aga nüüd on neli loengut ja mul pole aega raha teenida. Ma ei saa
salata, et selles ängistuses on oma võlugi, see hoiab eksistentsi paratamatuste
küljes kindlalt kinni ega lase katust sõitma minna, kolimani fiktiivilma. Äga
see ei võta ära kübetki selle rusuvusest ja ahistavusest. Nagu uppuja või
kõrbejanune teeb viimsed jõupingutused, nõnda ka mina õhutan ennast veel mõned
kuud pingutama, et püüda kasvõi mingisugusel moel ära teha kaks olulist asja,
ühe kirjutise ja ühe tõlke. Vähemasti kirjutise. Ehkki sellegi puhul ma tean
juba, et sellest ei tule midagi nii toredat ega vägevat nagu ma unistasin, aga
nõnda nagu hingevaakujal pole aega hõllanduste peale raisata, nii ma’gi ei
hooli sellest ülearu. Vähemasti mingil kujul püüda valmis teha. Justkui
lunastaksin sellega midagi. Justkui tõmbaksin sellega lõpuks hinge. Edasi on
tume maa. Hukk või mingisugune eluvorm, ei tea. Ja võlgu ollakse ainult kuni surmani. Mitte rohkem.
mercoledì 26 settembre 2012
viimased viinist
16.09.12
Käisin
Doonaukanalis ujumas. Mul on oma ujumiskoht, väikese laiu peal. Vesi on sutsu
jahedam, aga ega Eestis ongi suvel sooja ilmaga vesi selline. Vahelduse mõttes
lugesin pärast Le Cléziod. Ma ei saa ilukirjandust lugeda, see neelab mind enda
sisse, ajataju kaob ära. Nüüd igasugu rünkpilvsed ähvardavused sikutavad mu
sealt välja, teismelisena võisin päev otsa raamatu sees olla. Ja kui raamat
läbi saab, siis on samasugune tunne nagu siis kui oled tund aega suusatanud ja
suusad alt ära võtad, või kui oled pikalt ujunud ja jälle kindlale maale tuled.
Natuke imelik, võõras.
..
Mu tee
Instituudist Ülikooli läheb USA saatkonnast mööda. Ungari saatkond on otse
kõrvalmajas ja ma oletan, et vanasti oli ka praegune USA saatkonna hoone
miskitsugune Ungari esindus, juba ühisriigi aegadest. Igatahes fassaadil on
kiri “Indivisibiliter et inseparabiliter”, pidades silmas Austria-Ungari liitu.
USA saatkond Viinis on teinud sedasama, mis Tallinnas ja ilmselt üle maailma:
tänav on blokeeritud, aiaga eraldatud, ainult jalakäijatele on jäetud teises
teeservas väike läbipääsukoridor. Tara ulatub ka poolde Ungari saatkonna
fassaadi, otse nende välisukseni välja. Tara pole ju teab mis pikk, mingi 30-40
meetrit, aga ometi on selles kolm vahiputkat, kahes otsas ja üks keskel. Autod
kontrollitakse põhjalikult üle, vaadatakse peegliga põhja alt, kapott tehakse
lahti jne. See kõik on ju hiljutine asi, 911 ja terrorisõja kiiluvesi. Samas
nad ise peavad nüüd ka nagu vanglas elama. Palju mõnusam oleks, kui ei peaks
sedasorti asjadega nii palju vaeva nägema, Empire.
..
Võtsime
pargipingil kahe šveitsi õpetlasega einet. Üks neist oli Itaalia itaallane.
Tema jättis oma prahi pingi peale.
..
Kõige mõnusam
on hommiku- ja õhtusöök rõdu peal, mis on hästi suur ja kaheksanda korra peal,
nii et näeb kaugele. Vaatega läände, nii et näeb päikeseloojanguid, mida on iga
päev isemoodi, v.a. kui on hall taevas, mida aga pole ülearu sageli. Seda on
laupäeviti ja pühapäeviti, sest nädala sees annab Instituut mulle prii
lõunasööki. Õhtust ma siis ei söögi, st. söön saia.
Muide, kui
keegi võtaks Patockat uurida, siis on reaalne saada Instituudis aastast
stipendiumi. Siin on Patocka arhiiv. Kui Patocka ülekuulamisel ajurabanduse
tõttu suri, siis ta õpilased-sõbrad läksid otsemaid ta korterisse, et
evakueerida ta paberid, mis muidu oleks võidud ära hävitada või igatahes
julgeoleku kätte sattuda. Kuna Praha polnud turvaline, siis kopeeriti suur hulk
materjali ja smugeldati siia Austriasse.
..
21.09.12
Tagasi tulles
oli nagu käiks pea ringi: kohaliku koloriidiga virrvarr tundus ebareaalne,
polnud (veel, taas) kontakti selle õhu ja maaga.
..
domenica 2 settembre 2012
kaasmaalased
Käin harva väljas. Eile (nüüd juba üleeile, st. laupäeval) erandkorras tegin ühe tiiru Mariahilfestrasseni (Appi, Maarja, tänav!). Seal kõnetas mind neiu, pärides, ega ma inglise keelt ei oska. Et tema on Eestist ja tahab juttu ajada. Jutt oli selles, et nad kutsusid kontserdile ja müütasid (illegaalselt) plaate.
Neid oli seal mitu tükki, üks noormees rääkis mulle pikalt nii ja naa, et neil on lahe bänd. Küllap on, aga seda juttu on ta sadu kordi rääkinud, ehkki rohkem vist inglise keeles. Tahtnuks plaadi peatada ja lihtsalt inimesega paar sõna juttu ajada. Aga ei osanud. Pole vist kunagi osanud siis midagi head ette võtta. Tean küll, et peaks midagi välja mõtlema, ütlema vahele midagi teisest ooperist, mis inimese jälle maa peale tagasi tooks. Aga eriti kui on võõras inimene, siis ei turgata häid mõtteid. No vot.
Aga oma jutus mainis ta vana-aja bände, Iron Maiden, Whitesnake, Metallica, ja tundis muret, kas ma ikka olen kuulnud neist. No miks ma lapsepõlvebände ei tea. Tore et poisid hevi-ajalugu tunnevad.
Jah, sellised kokkusattumused tekitavad elevust. Ja on mõnus, kui saab vahepeal 3D inimesega emakeeles rääkida. Aga koduigatsus on mulle miskipärast võõras. Tunnistan, et mul on sagedamini võõraigatsust. See pani mu kunagi romaani keeli õppima ning hiljem vanu ja kaugeid keeli. Ajas Hiina. Lähedane on kauge ja kauge on lähedane. See on muidugi tore, kui on mõni lähedane sõber, kellega saab kaugel olla.
01.09.12, Wien, Österreich
Neid oli seal mitu tükki, üks noormees rääkis mulle pikalt nii ja naa, et neil on lahe bänd. Küllap on, aga seda juttu on ta sadu kordi rääkinud, ehkki rohkem vist inglise keeles. Tahtnuks plaadi peatada ja lihtsalt inimesega paar sõna juttu ajada. Aga ei osanud. Pole vist kunagi osanud siis midagi head ette võtta. Tean küll, et peaks midagi välja mõtlema, ütlema vahele midagi teisest ooperist, mis inimese jälle maa peale tagasi tooks. Aga eriti kui on võõras inimene, siis ei turgata häid mõtteid. No vot.
Aga oma jutus mainis ta vana-aja bände, Iron Maiden, Whitesnake, Metallica, ja tundis muret, kas ma ikka olen kuulnud neist. No miks ma lapsepõlvebände ei tea. Tore et poisid hevi-ajalugu tunnevad.
Jah, sellised kokkusattumused tekitavad elevust. Ja on mõnus, kui saab vahepeal 3D inimesega emakeeles rääkida. Aga koduigatsus on mulle miskipärast võõras. Tunnistan, et mul on sagedamini võõraigatsust. See pani mu kunagi romaani keeli õppima ning hiljem vanu ja kaugeid keeli. Ajas Hiina. Lähedane on kauge ja kauge on lähedane. See on muidugi tore, kui on mõni lähedane sõber, kellega saab kaugel olla.
01.09.12, Wien, Österreich
entroopia
Termodünaamika
ütleb, et entroopia suletud süsteemides kas jääb samaks või kasvab, ehk et
korratus kaldub kasvama, pinged kahanema, potentsiaalierinevused tühistuma. Mis
puudutab aga universumi tervikut, siis see on tricky. Kas universum tervikuna on avatud või suletud süsteem? Kas universumi
koguvägi järjest rammestub? Või kastab kosmos kätt tünni, mis rammu juurde
annab? Eks ole tal tumedat energiat jalaga segada! Vaakumi energiat, tühjuse
energiat!
Iscriviti a:
Post (Atom)