masintõlge

Kas kunagi ehk võiks masintõlge liikuda ka nõudlikumatesse valdkondadesse, tõlkimani filosoofiat, ilukirjandust, teadust? Isegi kui mitte päris asendamani inimest, siis tegemani suure hulga musta tööd tema eest ära. Masinat saaks ka ühes või teises vallas treenida, nt sööta talle sisse suurel hulgal filosoofilisi tekste, nii et ta omandab stiili elemente ja mõisteid. Samuti sööta sisse tekste erinevates keeltes, nii et klassikaliste teoste puhul oleks tal olemas suur hulk erinevaid tõlkeid, millega võrreldes ta saab omakorda oma versiooni lihvida / pakkuda välja erinevaid tõlgendusvõimalusi. Küllap ta vajaks ikkagi ülevaatajat, ja võib-olla saaks ka nii, et kui ülevaataja on algusest mingeid asju parandanud, siis masin õpiks sellestki, ja tagapool teeks järjest paremini. Niimoodi võiks ette kujutada hoopis teises mastaabis tõlketegevust, kus ühe ülevaataja käe alt võiks iga kuu mõni toekas tõlge välja tulla, lihtsamaid ja lühemaid isegi mitu. Ühe põlvkonnaga oleks kogu lääne filosoofia, ja mingi osa muustki eesti keeles olemas. Niimoodi võiks mõelda, et keeled mitte ei hääbu, vaid vastupidi, puhkevad eriti õitsele. Sama tõlkeprojekt võiks töötada ka väga väikeste või isegi väljasurnud keelte puhul – liivi, vadja jne. Keeled globaliseerumises ei kaoks ära, vaid muutuksid läbipaistvamaks – masinad võtaksid suure osa musta tööd enda kanda, inimesed saaksid rääkida, kirjutada ja suhelda mis iganes keeles.

Vaikija

Kunagi, kui ma poisike olin, helistas meile keegi, keda me hakkasime kutsuma Vaikijaks. Helistas lauatelefonile – ega toona muid polnudki. Helistas ja oli vait. Üksikasjad on mälus kuhtunud, aga ma mäletan etappe: alguses olime (s.t see, kes meist parasjagu vastu võttis) viisakad, seejärel sageli olime ebaviisakad (ega ma teiste kojaliste kohta ei tea, räägin siin enda eest, saatsin teda pikalt), aga seejärel esines sellist asja, et hakkasime (räägin jällegi endast, aga vähemasti õde vist ka) Vaikijaga rääkima. Kuna see oli juba kestnud tükk aega ja polnud paista, et ta kuidagi meid mõjutaks või et me võiks teada saada, kes ta on (lõpuks ei saanudki), siis tekkis iseäralik vabadusetunne. Katsetasin erinevaid registreid. Kroonika: faktiline banaalne kirjeldus viimastest sündmustest a la ärkasin üles jõin teed jne. Arutlus: refleksioon mingil teemal. Fantaseering: mingi x jutt, fiktsioon, sürr.

Tagantjärgi meenutab see natuke sartre’ilikku olukorda: tema räägib sellest, kuidas piilute läbi lukuaugu tuppa ja kuulete selja taga samme ning taipate, et olete kellelgi pilgus. Vaikijaga oli ka justkui selline puhas, määranguteta Teine, ja sinna ruumi võis paigutada mida iganes, viisakust, ebaviisakust, kroonikat, mõtisklust, fiktsiooni. See tühi või vaikiv koht muutus elusaks.

põhjas

Inimesed läksid põhja poole elama, sest nad tahtsid olla omaette. Kuni oldi kütid-korilased, oli okei. Ja kui tegeldi rändkarjakasvatusega, oli ka okei. Aga põllumajandusega nühverdamine pani põntsu. Kaks halba korraga: enamus asju seal ei kasva ja saak on niru, aga teisest küljest ikkagi koguneb ülejääke, millega rahvastikku kasvatada – olles paigal ühe koha peal. Ja niimoodi tuligi ebanormaalne hulk inimesi. Ja isegi kui külades saadi veel kuidagi hakkama, siis linnad Napolist põhja poole on absurdsed. Inimesed tihedalt koos. Samas on talvel jahe või lausa külm, inimesed on pahurad ja tigedad. Äkki kliimamuutus (ja Golfi hoovuse lakkamine millalgi?) aitavad kestlikult kahaneda. Paneks (Põhja-)Euroopas krempli kokku, koguneks soojemasse kohta elama, ja need kes tahavad omaette olla, rändleksid põhjapõtradega mööda kontinenti.