Eristame tahet ja suva.
Tahe liigub subjektilt ümbrusele, objektidele; see on subjekti
distantseerumine ümbrusest ja enese kehtestamine. Ma sean ennast vahemaale ja
vastu, piiritletuna, piirjoone taha. Tahe on tahe: subjektis on tahked, piiritletud
ideed, plaanid, eesmärgid; objektid on tahked, piiritletud mu teatavate
tegevuste sihtmärkidena, vastas-seisjatena, Gegen-stand’idena või vastu-heidetutena, ob-jektidena; kaassubjektid on
konkurendid, võistlejad, võitlejad.
Suva on küll ka suunatud asjadele ja nendega kontaktis, suvatsedes. Ses
mõttes pole suva autistlik ja endassesuletud ega ka “suvaline” stohhastika
mõttes. Ent ümbrusele pööratuna ei suru suva ennast sellele peale, ei lähtu
kindlast tahkest ideest, mida rakendada kindlatele tahketele objektidele. Ma
kuulan, jälgin asjade ja olukordade jõujooni. Suva ei tähenda eristamisvõime ja
eelistuste puudumist, vaid üksnes ette valmis, tahkete eristuste ja eelistuste
puudumist. Suva sobitab oma jõujooni ümbruse jõujoontega. Suva on sula.
Suval ei ole suva vaid siis, kui tal ei lasta enam olla suva; kui teda
surutakse tahte tahketesse raamidesse. Nüüd võiks mõelda, et ta omandab kuju,
muutub tahkeks, ilmutab tahet; et joonistub välja ta ise piiritletuna ja talle
vastanduv piiritletuna; et ta ideed tarduvad, tahenevad; et ta seab ennast
distantsile ja vastu; et ta hakkab seadma eesmärke, lokaliseeruma ja ümbrust
kujundama. Kuid on võimalik ka, et suva lihtsalt vahetab regulatsioonitasandit,
muutudes tähelepanelikuks nagu kokk Ding:
“kui jõuan keeruka kohani, siis ma vaatan, milles raskus seisneb, olen
tähelepanelik ja ettevaatlik, pilk peatub ja liigutused aeglustuvad. Ja väikese
noaliigutusega tšahhdi ongi [tükk] juba lahti lõigatud ja langeb mütsti maha.
Seisan, nuga käes ja vaatan ümberringi, viivitan rahulolevalt, teen noa puhtaks
ja panen ära”
Võiks arvata, et suva puhul jäädakse suvaliste, juhuslike ümbruse ja
sisemuse antuste meelevalda – et nendega suudetakse küll manipuleerida,
opereerida, nendega mängida, aga et sellest mängust enesest lahti ei saada.
Nagu konnatiik. Kuid kui me oleme suvaga järjekindlad, siis meid ei saa
rahuldada üksikud antused ega ka
piiratud antustekimp. See on ainus, mida suva tahab – suva, et oleks suva, et suva püsiks, õilmitseks, lokkaks.
Kui ma nüüd tegutsen “oma” suva järgi või mingite väliste suvalisustevaniku
raames, siis suval ei saa olla päris suva. Suva sulatab üles nii üksikantused,
järgimaks ne jõujooni, kui ka antustekimpe, liikumaks Jõu juurde.
