Eelsokraatikutel oli midagi kujuülese õpetuse 形而上學 sarnast, aga kuni 19. sajandi teise pooleni Läänes kujuülene õpetus praktiliselt puudus. Lõviosa Lääne traditsioonilisest filosoofiast kuulub "kujude" tasandile ning sellest ülespoole jääv (hingus, kulg) on jäänud märkamata ja/või mõtlemata. "Kujuülene" on hiina pärimusest pärit mõiste, mida rakendati laialdaselt Song aja (960-1276) filosoofias. Kulg on kujuülene, nagu enamikes süsteemides ka soonestik. Mõnes süsteemis (nt Zhang Zai) oli ka hingus kujuülene või hinguse ja soonestiku positsioon pöörati ka ümber. Igatahes kujuline, käesolev, on kättejõudmise kõige viimane järk; selles oldi üldiselt ühel nõul.
Kui 19. sajandi lõpus hakati Lääne filosoofiat Hiina vahendama, siis "kujuülese" terminiga hakati tõlkima "metafüüsika" mõistet. Ehkki sellel terminil on juhuslik päritolu (Aristotelese teoste järjekorrast, ""Füüsika" järel tulevad tekstid") on mõiste meta ta physika omandanud sisulise motivatsiooni (nüüd tähenduses "füüsilise kohal olev", "teispool füüsikalist"). Ent just seda "kujuülene" ei ole. See ei ole teispool füüsilist, vaid kujuline ja kujuülene on kulgemise kättejõudmise kaks tasandit või külge. Just see kujuülene on olnud Lääne filosoofiast puudu kuni alles 19. ja 20. sajandil hakati selles sihis mõtlema.
lunedì 26 dicembre 2016
giovedì 10 novembre 2016
meeleneelud
Maailm meie ümber on hulk
keeriseid. Neelud, kuhu meel neeldub ja mille järele meie neelud käivad.
Tuhvlid – keeris, võtmed – teine keeris, särk – kolmas keeris, arvuti – üks
hästi suur keeris, kuhu kõik kipub neelduma. Koera haukumine – samuti keeris,
autosignaal – keeris, õuest imbuv toidulõhn – jälle keeris.
Mõtetega on sama lugu – ühed
mõttekeerised ja teised. Nagu van Goghi maal. Neeldume ühte ja siis teise.
Mõnes võime tükk aega keerelda, päevi, kuid, aastaid. Seal neelus hakkab pea
ringi käima, pea läheb segi. Vahelduseks on hea tajuda-rihtida välja keerise
kese, epitsenter, ja tugijalg sinna seada. Sest keerlemine käib üle tühja koha,
neelu keskel pole midagi. Selles mõttes on seal vaikne. Tormi silm. Õigemini
see neel on meie väesolu üks singulaarsusi. Võib-olla on võimalik tunnetada
käesolevate keeriste asemel neid väesolevaid neelukohti (ja sadulaid ne vahel),
mille naabruses nende trajektoorid asuvad.
giovedì 20 ottobre 2016
mõtlus ja palve
Mõtlus
ja palve on tavakeeles tihedalt seotud religioosse kontekstiga, aga ma tahaksin
käsitleda neid sellest lahus, komplementaarsete väesolustamise
(vastuaktualisatsiooni või ‑efektuatsiooni) abinõudena. Täpsemini öeldes on
mõtlus seotud väesolu ja palve intensiivsustega.
Mõtlus
tähendab seda, et meel jälgib seda, mis on, tuleb tagasi selle juurde, mis
ilmneb, peatades või aeglustades tavamaailma assotsiatsioonijadasid, kus üks
mõte viib teise juurde ja üks tegu või plaan teise juurde. Tähendab, mõtluseski
on mõtete ja tajude järgnevus, aga neid hoitakse oma ilmnemiskohal, neid
hoitakse nende ilmnemise kohalt. Selle käigus meel sulab üles, muutub mõnusaks,
vabaneb mingil määral kehaliste ja vaimsete fiksatsioonide, vormide küüsist,
muutub paindlikumaks, voolavamaks. Ühtlasi ja eelnevaga korrelatiivselt
nõrgeneb nende allutamine mina-vormile, nende omastamine, omistamine. Mina
muundub lihtsalt ilmnemise eelindividuaalseks pinnaks. Niimoodi me teataval
määral või teatavas mõttes liigume käesolust väesollu, nende singulaarsuste ja
eristusteni, mille pealt me ja meie maailm ülepea on lahti volditud. Mõtlus
kastab end otse eelindividuaalsess kuristikku, lõhesse, mille ümber kihavad
erinevad erinevused, moodustades resonantse, ühendusi ja sumbumisi.
Palve
tähendab seda, et meie individualisatsiooni ja kättejõudmise areng lõimitakse
kõigi teiste intensiivuste, teiste individuatsiooniväljade ja
kättejõudmisliinidega, nii et nad tekitavad häid resonantse, assamblaaže.
Oluline on siin, et palve ei võrsuks pelgalt käesolust, vaid väesolust. Palve
või soov tavalises, tavakeelelises või -maailmalises mõttes tähendab seda, et
ma tahan midagi endale või teistele, ma pean midagi heaks ja õigeks ning palun
sind, et sa selle jaoks midagi teeksid. Siin on juba implitseeritud see, et
teist käsitatakse vabana. Kui ma sunnin sind midagi tegema, siis ei ole see
palve; siis ma ei palu, vaid käsin. Palumine eeldab olendite võrdväärsust,
autonoomiat – aga teisest küljest just sellesama palumisega ületatakse
solipsism, endassesulgumine; palvega avatakse ennast teisele (mis tähendab
muidugi ka võimalust, et saadakse haiget – teine keeldub või koguni
naeruvääristab ja alandab sind). Palve omandab väesolustava jõu, kui tema juur
ning orientiir on väesolus, sest siin on kriitilise tähtsusega, kes palub ja
kellelt palutakse. Kui palumine sihib pelgalt käesolevate vormide fundeerimist
ja kindlustamist, siis on see hukatuslik, õige asja perversioon: näiteks kui
joodik palub, et sa annaksid talle veel ühe pudeli – selline olukord on
igapäevane, ikka ja jälle me palume teisi, et nad kindlustaksid meie käesolevat
mina ja maailma, ning samuti ise allume teistele nende sarnastes soovides,
olles vaheldumisi üksteisele isandaks ja orjaks. Viimases järgus aga on see
meelepetlik ettevõtmine. Kui palumine võrsub väesolust, siis see puudutab
intensiivsusi ja võimendab neid. See pole eelindividuaalne nagu mõtlus, vaid
individualiseeruv, aga pidades teataval moel silmas teiste
individuatsiooniväljade sissemähitust selles väljas, mis jõuab kätte minuks. Ma
palun konkreetsest kohast, sellena, kes ma olen, aga mitte sulgemaks ennast
veelgi rohkem enda-vormi, vaid avamaks ennast intensiivsustes. Vormel „Palun lase
see karikas minust mööda minna, aga sündigu sinu tahtmine“ väljendab seda
ambivalentsi: ühest küljest on mul konkreetne, kunatine soov (et see karikas
mööda läheks), aga teisest küljest läbistab mu individuatsioon kõiki teisi, mu
kättejõudmine põimub läbi kõigi teistega (n-ö „sinu tahtmine“, mis alati sünnib,
mis ongi kõige sündimine).
mercoledì 5 ottobre 2016
me mitte ei ela surma üle, vaid elame surma(st) läbi
Kuidas peaks deleuze'likult surma käsitlema? Ta on selle
kohta üht-teist ütelnud. Et surmal on kaks külge (viidates seejuures
Blanchot’le), personaalne ja impersonaalne – esimene puudutab „suurte“ (s.o
kõrvutuvate) ekstensiivsete erinevuste dediferentseerumist, laialilagunemist,
teine aga „väikeste“ (s.o läbistuvate) intensiivsete erinevuste vabanemist.
Esimene on „mina“ ja „ma“ käesolu-süsteem, mis dediferentseerub, teine aga ilmutab
indiviidi protesti selle vastu, et teda aheldataks ma vormi (või psüühilisse
kvaliteeti) ja mina ainesse (või psüühilisse ekstensiooni), kusjuures indiviid
käib intensiivsuste, implitseerituste, sissemähkimiste juurde (nii et
individuaalne on ses mõttes impersonaalne).
Aga mida see vabanemine või protest õieti tähendab?
Mismoodi väesolu ja intensiivne individuatsioon subsisteerivad ilma vastava
käesoleva laialilaotuseta liikideks ja osadeks, kvaliteetideks ja
kvantiteetideks? Ja tundub, et justkui veelgi intensiivsemalt (intensiivsused
"vabanevad")? See peab olema seotud lõhestunud ma ja lahustunud
mina'ga, aga kuidas täpselt? Tähendab, individuatsioon tähendabki seda, et üle
mingi lõhe ühitatakse ühitamatuid, paardatakse erinevaid erinevusi, tekitatakse
resonants, millest siis kogu kättejõudmine lahti läheb. Ja see "aja puhas
vorm" ja igavene taastulek on tõepoolest sügavam kui aja esimene ja teine
süntees, olles riides kordus, erinevuse kordus ja korduse erinemine. Võib-olla
võib isegi mingitmoodi hoomata, kuidas kogu reaalsuse tuumaks on säärane lõhe,
mis kõike produtseerib, nii et teatavas mõttes vormid, organismid hävivad, aga
see lõhe-elu on... (siin tuleks täpne olla, kui öelda alatine, igavene, või
püsiv, siis see poleks täpne, kuna käiks käesolu aspektide kohta) noh, ütleme
"silmapilkne". Kuigi selliselt ähvardab see jääda abstraktseks ja
idealistlikuks. Minu keha ja vaim, või õigemini hingus ja soonestik, mis on
kätte toodud selliseks personaalseks (mina-ma) kehaks ja vaimuks, s.t mu tegu
ja läbitunne on sellesama lõhe funktsioneerimine või see, mis selle lõhe ümber
kihab. Nii et teatavas mõttes ma ihus ja vaimus... ei, ei ela igavesti ega jää
püsima, vaid olen silmapilkselt, intensiivses läbikäimises, osaluses või
kohalolus kogu tegelikkusega.
Ma ei tea, kas see habras mõttelõng on jälgitav, aga
igatahes üks teema, kui deleuze'likult rääkida, on siin ju sissemähkimine ja
sissemähitud olemine - mille ta on võtnud Leibnizilt: individuatsioon käib
niimoodi, et moodustub teatav sissemähkimiskeskus, mis selgelt valgustab välja
teatava muna-maailma-osa, ja kõik ülejäänu jääb hämarasse, sissemähituks. Üsna
monadistlikus võtmes ütleb deleuze EK-s, et kõik teised indiviidid on meis
sisse mähitud, hämaralt, variaablitena. Nii et kui surm tähendab intensiivsuste
vabanemist käesoleva vormi kütkest, siis see peaks kuidagi puudutama nüüd ka
seda indiviidide sissemähkimise-asja, ehkki pole päris selge, kuidas.
Deleuze ütleb veel, et sissemähkimiskeskuse (s.t individuatsioonikoha)
määrab „teine“, „ligimene“ (autrui). See teine või ligimene toimib
sissemähkimiskeskusena ja esindab individuatsioonitegureid. Ehk siis laias
laastus peaks see tähendama seda, et individuatsioon käib läbi selliste
ligimeste, nende kaudu. Seda mõtet olen ma arendanud niimoodi, et seesama lõhe,
mis konstitueerib meid seesmiselt, on ühtlasi see, mille kaudu me lävime
teisega. Too ligimene väljendab võimalikku maailma, aga iseeneses asub ta
ikkagi intensiivsuste, implikatsioonide, individuatsiooni tasandil, mitte
käesolus: temasse on sisse mähitud edasiste kättetoomiste hakatused (nii et
pigem „võimaluse“ kui traditsioonilise metafüüsika „võimalikkuse“ tähenduses).
Surm, mis tähendab intensiivsuste vabastamist ma-minu vormi alt, peaks nüüd puudutama
just nimelt ka neid intensiivseid läbikäimisi – aga jällegi, kuidas? Ja on need
mõeldavad lahus käesolevast läbikäimisest?
domenica 2 ottobre 2016
ontoloogiline gümnastika
Deleuze’i geneesiskeemis toimub liikumine väesolust
käesollu läbi dramatisatsiooni, mille käigus väesolevaid diferentsiaalseid
suhteid ja singulaarseid punkte lahti voltivad intensiivsused laotuvad laiali
käesolevateks, kõrvutuvateks aegruumilisteks struktuurideks. Dramatisatsioon
käib siin kättejõudmisliikumise kohta.
Aga teises mõttes räägib ta dramatisatsioonist kui
vastuaktualisatsiooni meetodist, millega lagundatakse, logistatakse lahti, lõhutakse,
mõrastatakse käesolevaid vorme, liikumaks tagasi intensiivsustesse,
läbistuvasse, sulaolekusse.
Pealtnäha võib tunduda kummaline, et vastassuunalisele
liikumisele (ontoloogilisele ja enesetehnilisele) on antud sama nimetus. Ent
järele mõeldes võib see olla sisuliselt õigustatud, sest (1) esiteks
intensiivsuse puhul võib liikumine, areng, transformatsioon olla tähtsam kui
selle suund (ja näiteks aksioloogiliselt võib intensiivne kergesti märki
vahetada – vahet pole, kas hea või halb, heaks või kurjaks, põhilisem on, et
läheb korda, on pakiline, mõjutab, on intensiivne); (2) tavakeele seisukohalt
on mõlemad liikumised dramaatilised: ühelt poolt see, kuidas ma ontogeneesi
käigus teen läbi pööraseid tranformatsioone, omandamani käesoleva kuju ja sotsialiseerumani
„täiskasvanuks“, ja teiselt poolt see, kuidas ma käesoleva indiviidina oma
vormi üles sulatan, intensiivsuste poole liigun; (3) pealtnäha võiks tunduda,
et esimene liikumine, ontogeneetiline kättejõudmine, on passiivne, samas kui
teine, enesetehniline ülessulatamine, taasväesolustamine, on aktiivne, aga
jällegi lähemalt vaadates on teine protsess vähemasti samavõrd passiivne kui
esimene on aktiivne (esimene olen ikkagi ju mina läbi teinud, saba ja
sarvedega), kuivõrd see käivitub valdavalt (kas just alati, on iseküsimus)
mingi tõuke, impulsi, isegi vägivalla peale – nagu Deleuze räägib oma võimete
diferentsiaalses teoorias, kuidas tajumatu tajutavas tõukab tajumisvõime
kõrgemasse intensiivsusse ning kust see annab oma vägivalda, tõuget, teistele
võimetele (kujutlus, mõtlemine jne), ning too taasülessulamine tähendab ju just
nimelt käes- või olemasoleva isikuvormi ülessulatamist, mõrandamist,
mahajätmist, ning kui siin rääkida isikupoolsest aktiivsusest, siis on see
parimal juhul aktiivne passiivsus, mis jaatab seda muundust, laseb sel
toimuda, ent kus aktiivselt aktiivselt ei saa midagi ette võtta, sest seesama,
kes tegutsema peaks, agent, isik, mina, just nimelt muundub, liigub tundmatusse
ja tundmatuses – mitte tingimata huupi ja suvaliselt, aga ikkagi etteantud
vormidele allutamatult, kuivõrd sellises sulaolekus ta lävib intensiivsustega
ja nende lävedega, mille käigus luuakse midagi kolmandat, leiutatakse või
nikerdatakse mingi uus kooslus, uus indiviid või pigem uus masin või uus sümbioootiline
süsteem. See tõuge, mis käivitab vastuaktualisatsioonilise dramatisatsiooni,
väänab, keerab, muljub mind – mille käigus suureneb mu plastilisus (kui ma just
katki ei lähe, läbimani veel radikaalsemat faasinihet). See on nagu
ontoloogiline gümnastika, mis on samuti loov nagu too "gümnastika", mille käigus isend üldse tekib.
sabato 1 ottobre 2016
pahategu ja patt
Võiks eristada pahategu ja pattu, kus pahategu on
harilikult teist inimest või muud olendit kahjustav tegu ning patt on pahateost
võrsuv kannatus, süümepiin. Harilikult need käivad koos: kui keegi teeb
pahateo, aga ei tunne selle tõttu süümepiinu, siis ta on südametu, kalestunud,
sotsiopaat vm hälbeline; kui keegi pole teinud pahategu, aga tunneb süümepiinu,
siis on see samuti hälve, mis sedakorda tuleneb haiglaslikust tundlikkusest
(sarnane allergiaga, mis on ebaadekvaatselt äge kehareaktsioon tühisele ärritajale),
enesehaletsusest, enesepisendusest vms. fantastilisest.
Pahategude ja nendest võrsuva süümepiina ehk patuga on
veel see asi, et nende hulk vältimatult järjest kasvab, kuna inimene on
mäluline olend: pahategusid tuleb juurde ja need kuhjuvad. Teed kellelegi ühe
korra valu, aga südametunnistus teeb sulle endale selle asja pärast elu otsani
valu. Pahategudel ja pattudel on siin koguni eriline positsioon, sest
põhjustatud valuga nad püsivad eriti hästi, eredalt meeles. Nad isegi
struktureerivad mälu (või meenutamist): mõned kõrvalised mälestused võivad
meeles olla juhusliku seose tõttu valusa mälestusega.
Kuidas nüüd pääseda sellest olukorrast, mis ähvardab
mutuda põrgulikuks piinakambriks, kus lakkamatult kajab järjest enam pahategude
järelkajasid? Ilmselt mitte nõnda, et pahategu maha salatakse (sest siis ta
jääb endiselt kummitama) või et see unustatakse (sest see ilmutab ükskõiksust,
isiksuse kalestumist, mis on isegi hullem kui too südametunnistuse piinakamber)
või et selle üle uhkust hakataks tundma, sellega hoobeldaks, auasjaks muudetaks
(sel võib teatav mõte olla põdemiskriitikana, aga iseeneses on see
perversioon).
Siia kõrvale võiks tuua eristuse valu ja kannatuse vahel.
Olen seda vahel näiteks toonud: kui pea valutab, siis saab eristada ühest
küljest valu kui seda valutavad isikut, kes ma olen, minu valulist maailma,
ning teisest küljest kannatust kui välise positsiooni kaudu esitatud soovi või
pretensiooni, et valu ei oleks. Kannatus on ses mõttes püüd ennast (seda
valutavat mina) maha salata (nagu „Kaklusklubis“, kus tegelane püüab valu eest
põgeneda kujutlusmaailma). Kui nüüd ennast üles tunnistada, olla omaenese
valus, siis on võimalik, et on valu, aga pole kannatust.
Nüüd pahategu oleks nagu valus tegu ning patt oleks nagu
sellest võrsuv kannatus, välise positsiooni kaudu esitatud soov või
pretensioon, et seda ei oleks: „Seda ei saa, ei tohi olla! Ma olen ju, ma pean
olema parem inimene!“ Aga ei. Justnimelt ja just täpselt selline ma olengi, ühes
kõige selle tõpruse, julmuse, südametuse, tähelepanematuse jne-ga, millest
pahategu võrsus. Ei ole ma keegi muu.
Kui niimoodi võtta, siis nagu peavalu puhul on täpselt see
konkreetne isik kes ma olen, mh oma psüühiliste või moraalsete valudega. Ja nagu
peavalu, nõnda ka pahategude puhul eristub siis puhas teadvus – too
justkui-väliselt positsioonilt esitatud soov või pretensioon oli ju ikkagi minu
teadvuse sees, aga ebapuhtalt (sellesse on segatud ja sogatud sisusid – toosama
soov või pretensioon) ja vastuoluliselt (ma püüan omaense alust üles kangutada,
omaenda alusele ligi pääseda). Nüüd aga valu või pahateo vaatlemine teeb
eristuse: valu, tegu ning nende puhas peegeldus, läbitunne. Siis kannatus ja
patt teatavas mõttes lenduvad, ja jääb ainult teatavad spetsiifilised valud
(lisaks muule). Võib-olla just siis on võimalik neist midagi õppida, nii et
isik transformeerub „paremaks“, s.o nüansseeritumaks.
Kas see saab püsiv seisund olla, seda ma ei tea, pole ise kogenud.
Kui ma seda ka taipan, siis õige varsti see kollapseerub kas tavaeksistentsi ükskõiksesse
tiksumisse või pahategude üle meeleheitmisse. Kui pattude andeksandi religiooni
kaudu taotletakse, siis võib-olla just selleks, et sellele mingit püsivust ja
kestvust anda – seda siis teises mõttes välise instantsi kaudu: kui näiteks
papile patte pihitakse, siis papp on idee järgi Jumala asemik, s.t esindab
(põhimõtteliselt) just nimelt seda puhast pööret, pihtija saab teda võtta puhta
läbitundepinna- või ruumina, ja ta ei satu vastuollu, kus ta justkui omaenda
alust üles kangutaks. Küllap siin tekivad omakorda probleemid, miska asi
muudetakse moraalilooks, ülimina koormale pannakse üks telliskvi juurde,
südametunnistuse kõlakoda krutitakse kõrvulukustavaks. Aga ehk on võimalik ka
see, et patud püsivad pahategude pealt lennus, nii et on valu, aga pole
kannatust. Valu sunnib transformeeruma, kannatuse puudumine hoiab ära valu
külge klammerdumise, pahateo fetišeerimise, haiguse ülistamise, vahendi
muutmise eesmärgiks.
Bergson ja Einstein
Ma vist ikkagi ei saa aru, miks Bergsonile relatiivsusteooria ei istunud. See, et teda võis halvas mõttes "käima" tõmmata see, kui kasutatakse selliseid sõnu nagu "kell" ja "samaaegsuse mõõtmine", on arusaadav, pidades tema mõõtmise ja objektiivse homogeense aja kriitikat. Aga isuliselt võiks ju "kella" asemel olla isik,
oma kestuse, vahetu taju jne-ga. Kas mitte ühe üleüldise homogeense kestuse postuleerimine
pole pigem Bergsoni enda jaoks halb? Näiteks kaksikutepardoks. Üks käib valguse
kiirusel reisu peal ja tagasi tulles on noorem kui ta kaksikvend. Laias laastus ilmutaks see ju just nimelt kestuse ja
energia (teo, aine, keha) lahutamatut seost - hoopis teistlaadi, sügavama
absoluudiga kui lihtsalt kestus. Kui ma olen see kaksik, kes reisu peale läheb,
siis mu kehaprotsessid ja ümbrusega lävimine käivad just selles väljavenitatud
ajas (kas ma ise tajuksin seda muutust? võib-olla mitte) ja tagasi tulles
kohtun oma kaksikuga, kelle protsessid on käinud temale vastavas "kiiremas" ajas. Me saame ikkagi
suhelda, rääkida (tiksume nüüd ju samas ajas, oleme samas kohas) - ja seda
võimaldab pigem meie kestuse/energia vahekord (see, et me suhestume
protsessidega - ükskõik kui kiiresti või aeglaselt nad mõne teise protsessiga
võrreldes ka ei käi), kui mingi üleüldine homogeenne kestus. Tähendab, põhimõtteliselt ei ole vahet, mitu "tiksu" me bioloogiliste masinatena vahepeal teinud oleme.
sabato 24 settembre 2016
Maslow' püramiid pea pealt jalgadele!
Maslow’ püramiid tuleb pea pealt jalgele pöörata. Kõige aluseks on välu,
kohal-olu, Dasein. Sellele on rajatud (või õigemini selles on kätketud)
teistele-olu, maailmas-olu ja enese-suhte mõõtmed. Sellele on rajatud (või
õigemini sellest aretatud) turvatunde ja eneseületuse vajadused. Ning kõige
tipus, kõige viimaks on vaja sööki, jooki, peavarju, kaitset külma ja kuuma
eest jne. Ilma püramiidi „aluseta“ pole sel tipul mitte mingisugust mõtet ega
isegi mitte mingit olemisvõimalust.
venerdì 23 settembre 2016
Mõtte mehhaniseerijad
Suur tung mehhaniseerida, sh mõttevallas. Süllogistika, loogika. Lootus,
et siis mõte mõtleb iseenesest. Umbes nagu tiibetis on trumlitele nikerdatud
või rätikutele trükitud pühatekstid ja palved, nii et kui neid keerutada või
kui nad tuules lehvivad, siis palvetamine toimub justkui automaatselt. Saab
isegi rangelt öelda: niivõrd kui mõte on mehhaniseeritud, lakkab ta olemast
mõte. Süllogistika ja loogika on rangelt filosoofiavälised. Kaudseid teid pidi
võivad nad hiljem omakorda mõtlemist mõjutada, nõnda nagu matemaatilised avastused
võivad leida rakenduse füüsikas, aga sellegipoolest on selle puhta, formaalse
mõtlemise puhul tegemist millegi mõttevälisega. Ja mitte mõtlemisest kõrgemal,
vaid madalamal asuvaga. Mõtlemise jääk, jäänuk, pära, riismed. (See on öeldud
filosoofilise mõtlemise pinnalt; võib-olla satub see mõnda teise mõtlemise
valda, nt teaduslikku.)
Aste tagasi, vähemal määral kehtib see ka üleüldse filosoofiliste
süsteemide ja mõistete puhul: niivõrd kui moodustub selline mõttemasin, langeb
see juba mõtlemisest välja. See on küll palju elavam kui täiesti mehaniseeritud
mõte, mõisted moodustavad justkui teatava organismi, kunstiteose või maailma,
millel on oma elu, areng, kalduvused, isikupära jne, ent struktuur, mis talle
elu annab, ka võtab selle, juba määrab ta surema. Teatavas mõttes saabki (nö inimlikult)
mõtelda ainult mõtlemisest välja, ära, alla langedes.
mercoledì 27 gennaio 2016
dualismist
Mõningates filosoofilistes ja religioossetes kontekstides vahel kasutatakse etteheitvalt nimetust "dualism". Mõte on selles, et kritiseeritav positsioon jääb madalamaks, nõrgemaks, kuna postuleerib kaks eraldi, lahutatud mõistet, jõudu, entiteeti, ning et on vaja liikuda kõrgemale positsioonile, kus need ühendatakse kõrgemaks ühtsuseks.
See on naiivne. Juba puhtloogiliselt. Ei ole võimalik formuleerida ega käsitada positsiooni, kus poleks mingisugust duaalsust. Kui mingid kaks mõistet, jõudu, entiteeti postuleeritakse absoluutseks kahesuseks, siis on see parimal juhul vaid duaalsuste-kontiinumi üks äär, mille teises servas on käsitlused, kus need duaalsused on läbipõimunumad, nagu näiteks hiina yin-yang'i idees. Ja teisipidi pole võimalik formuleerida ega käsitada positsiooni, kus poleks mingisugust ühtsust. Juba väidetav dualistlik süsteem ise kujutab endast teatavat ühtsust, süsteemi, kahe substantsi ühendatust ja koosolu - isegi kui nad jäävad täiesti ükskõikseks ja teineteise kõrvale.
See näitab, et kogu küsimus on valesti püstitatud. Küsimus on hoopis paljustes ning selle erinevates vormides (läbistuvamad, kõrvutuvamad). Ja küsimus pole dualismis, vaid eristumise ja lõimimise mehhanismides, kus luuakse kahetisusi ja mitmetisusi ning kus nad üksteisega läbi käivad. Rohkem nüansse!
See on naiivne. Juba puhtloogiliselt. Ei ole võimalik formuleerida ega käsitada positsiooni, kus poleks mingisugust duaalsust. Kui mingid kaks mõistet, jõudu, entiteeti postuleeritakse absoluutseks kahesuseks, siis on see parimal juhul vaid duaalsuste-kontiinumi üks äär, mille teises servas on käsitlused, kus need duaalsused on läbipõimunumad, nagu näiteks hiina yin-yang'i idees. Ja teisipidi pole võimalik formuleerida ega käsitada positsiooni, kus poleks mingisugust ühtsust. Juba väidetav dualistlik süsteem ise kujutab endast teatavat ühtsust, süsteemi, kahe substantsi ühendatust ja koosolu - isegi kui nad jäävad täiesti ükskõikseks ja teineteise kõrvale.
See näitab, et kogu küsimus on valesti püstitatud. Küsimus on hoopis paljustes ning selle erinevates vormides (läbistuvamad, kõrvutuvamad). Ja küsimus pole dualismis, vaid eristumise ja lõimimise mehhanismides, kus luuakse kahetisusi ja mitmetisusi ning kus nad üksteisega läbi käivad. Rohkem nüansse!
Iscriviti a:
Post (Atom)