mõtlus ja palve

Mõtlus ja palve on tavakeeles tihedalt seotud religioosse kontekstiga, aga ma tahaksin käsitleda neid sellest lahus, komplementaarsete väesolustamise (vastuaktualisatsiooni või ‑efektuatsiooni) abinõudena. Täpsemini öeldes on mõtlus seotud väesolu ja palve intensiivsustega.

Mõtlus tähendab seda, et meel jälgib seda, mis on, tuleb tagasi selle juurde, mis ilmneb, peatades või aeglustades tavamaailma assotsiatsioonijadasid, kus üks mõte viib teise juurde ja üks tegu või plaan teise juurde. Tähendab, mõtluseski on mõtete ja tajude järgnevus, aga neid hoitakse oma ilmnemiskohal, neid hoitakse nende ilmnemise kohalt. Selle käigus meel sulab üles, muutub mõnusaks, vabaneb mingil määral kehaliste ja vaimsete fiksatsioonide, vormide küüsist, muutub paindlikumaks, voolavamaks. Ühtlasi ja eelnevaga korrelatiivselt nõrgeneb nende allutamine mina-vormile, nende omastamine, omistamine. Mina muundub lihtsalt ilmnemise eelindividuaalseks pinnaks. Niimoodi me teataval määral või teatavas mõttes liigume käesolust väesollu, nende singulaarsuste ja eristusteni, mille pealt me ja meie maailm ülepea on lahti volditud. Mõtlus kastab end otse eelindividuaalsess kuristikku, lõhesse, mille ümber kihavad erinevad erinevused, moodustades resonantse, ühendusi ja sumbumisi.

Palve tähendab seda, et meie individualisatsiooni ja kättejõudmise areng lõimitakse kõigi teiste intensiivuste, teiste individuatsiooniväljade ja kättejõudmisliinidega, nii et nad tekitavad häid resonantse, assamblaaže. Oluline on siin, et palve ei võrsuks pelgalt käesolust, vaid väesolust. Palve või soov tavalises, tavakeelelises või -maailmalises mõttes tähendab seda, et ma tahan midagi endale või teistele, ma pean midagi heaks ja õigeks ning palun sind, et sa selle jaoks midagi teeksid. Siin on juba implitseeritud see, et teist käsitatakse vabana. Kui ma sunnin sind midagi tegema, siis ei ole see palve; siis ma ei palu, vaid käsin. Palumine eeldab olendite võrdväärsust, autonoomiat – aga teisest küljest just sellesama palumisega ületatakse solipsism, endassesulgumine; palvega avatakse ennast teisele (mis tähendab muidugi ka võimalust, et saadakse haiget – teine keeldub või koguni naeruvääristab ja alandab sind). Palve omandab väesolustava jõu, kui tema juur ning orientiir on väesolus, sest siin on kriitilise tähtsusega, kes palub ja kellelt palutakse. Kui palumine sihib pelgalt käesolevate vormide fundeerimist ja kindlustamist, siis on see hukatuslik, õige asja perversioon: näiteks kui joodik palub, et sa annaksid talle veel ühe pudeli – selline olukord on igapäevane, ikka ja jälle me palume teisi, et nad kindlustaksid meie käesolevat mina ja maailma, ning samuti ise allume teistele nende sarnastes soovides, olles vaheldumisi üksteisele isandaks ja orjaks. Viimases järgus aga on see meelepetlik ettevõtmine. Kui palumine võrsub väesolust, siis see puudutab intensiivsusi ja võimendab neid. See pole eelindividuaalne nagu mõtlus, vaid individualiseeruv, aga pidades teataval moel silmas teiste individuatsiooniväljade sissemähitust selles väljas, mis jõuab kätte minuks. Ma palun konkreetsest kohast, sellena, kes ma olen, aga mitte sulgemaks ennast veelgi rohkem enda-vormi, vaid avamaks ennast intensiivsustes. Vormel „Palun lase see karikas minust mööda minna, aga sündigu sinu tahtmine“ väljendab seda ambivalentsi: ühest küljest on mul konkreetne, kunatine soov (et see karikas mööda läheks), aga teisest küljest läbistab mu individuatsioon kõiki teisi, mu kättejõudmine põimub läbi kõigi teistega (n-ö „sinu tahtmine“, mis alati sünnib, mis ongi kõige sündimine).