me mitte ei ela surma üle, vaid elame surma(st) läbi

Kuidas peaks deleuze'likult surma käsitlema? Ta on selle kohta üht-teist ütelnud. Et surmal on kaks külge (viidates seejuures Blanchot’le), personaalne ja impersonaalne – esimene puudutab „suurte“ (s.o kõrvutuvate) ekstensiivsete erinevuste dediferentseerumist, laialilagunemist, teine aga „väikeste“ (s.o läbistuvate) intensiivsete erinevuste vabanemist. Esimene on „mina“ ja „ma“ käesolu-süsteem, mis dediferentseerub, teine aga ilmutab indiviidi protesti selle vastu, et teda aheldataks ma vormi (või psüühilisse kvaliteeti) ja mina ainesse (või psüühilisse ekstensiooni), kusjuures indiviid käib intensiivsuste, implitseerituste, sissemähkimiste juurde (nii et individuaalne on ses mõttes impersonaalne).

Aga mida see vabanemine või protest õieti tähendab? Mismoodi väesolu ja intensiivne individuatsioon subsisteerivad ilma vastava käesoleva laialilaotuseta liikideks ja osadeks, kvaliteetideks ja kvantiteetideks? Ja tundub, et justkui veelgi intensiivsemalt (intensiivsused "vabanevad")? See peab olema seotud lõhestunud ma ja lahustunud mina'ga, aga kuidas täpselt? Tähendab, individuatsioon tähendabki seda, et üle mingi lõhe ühitatakse ühitamatuid, paardatakse erinevaid erinevusi, tekitatakse resonants, millest siis kogu kättejõudmine lahti läheb. Ja see "aja puhas vorm" ja igavene taastulek on tõepoolest sügavam kui aja esimene ja teine süntees, olles riides kordus, erinevuse kordus ja korduse erinemine. Võib-olla võib isegi mingitmoodi hoomata, kuidas kogu reaalsuse tuumaks on säärane lõhe, mis kõike produtseerib, nii et teatavas mõttes vormid, organismid hävivad, aga see lõhe-elu on... (siin tuleks täpne olla, kui öelda alatine, igavene, või püsiv, siis see poleks täpne, kuna käiks käesolu aspektide kohta) noh, ütleme "silmapilkne". Kuigi selliselt ähvardab see jääda abstraktseks ja idealistlikuks. Minu keha ja vaim, või õigemini hingus ja soonestik, mis on kätte toodud selliseks personaalseks (mina-ma) kehaks ja vaimuks, s.t mu tegu ja läbitunne on sellesama lõhe funktsioneerimine või see, mis selle lõhe ümber kihab. Nii et teatavas mõttes ma ihus ja vaimus... ei, ei ela igavesti ega jää püsima, vaid olen silmapilkselt, intensiivses läbikäimises, osaluses või kohalolus kogu tegelikkusega.

Ma ei tea, kas see habras mõttelõng on jälgitav, aga igatahes üks teema, kui deleuze'likult rääkida, on siin ju sissemähkimine ja sissemähitud olemine - mille ta on võtnud Leibnizilt: individuatsioon käib niimoodi, et moodustub teatav sissemähkimiskeskus, mis selgelt valgustab välja teatava muna-maailma-osa, ja kõik ülejäänu jääb hämarasse, sissemähituks. Üsna monadistlikus võtmes ütleb deleuze EK-s, et kõik teised indiviidid on meis sisse mähitud, hämaralt, variaablitena. Nii et kui surm tähendab intensiivsuste vabanemist käesoleva vormi kütkest, siis see peaks kuidagi puudutama nüüd ka seda indiviidide sissemähkimise-asja, ehkki pole päris selge, kuidas.

Deleuze ütleb veel, et sissemähkimiskeskuse (s.t individuatsioonikoha) määrab „teine“, „ligimene“ (autrui). See teine või ligimene toimib sissemähkimiskeskusena ja esindab individuatsioonitegureid. Ehk siis laias laastus peaks see tähendama seda, et individuatsioon käib läbi selliste ligimeste, nende kaudu. Seda mõtet olen ma arendanud niimoodi, et seesama lõhe, mis konstitueerib meid seesmiselt, on ühtlasi see, mille kaudu me lävime teisega. Too ligimene väljendab võimalikku maailma, aga iseeneses asub ta ikkagi intensiivsuste, implikatsioonide, individuatsiooni tasandil, mitte käesolus: temasse on sisse mähitud edasiste kättetoomiste hakatused (nii et pigem „võimaluse“ kui traditsioonilise metafüüsika „võimalikkuse“ tähenduses). Surm, mis tähendab intensiivsuste vabastamist ma-minu vormi alt, peaks nüüd puudutama just nimelt ka neid intensiivseid läbikäimisi – aga jällegi, kuidas? Ja on need mõeldavad lahus käesolevast läbikäimisest?