Hiina
traditsioonilise mõtlemise järgi on ühiskonna aluseks “kombed” (li3禮) ja “muusika” (yuè 樂). Konfutsiaanliku
kaanoni nn. viie raamatu hulka kuuluva “Kommetekogumiku” (Liji) muusikateemaline peatükk (nr 19, “Yueji”) ütleb niimoodi, et
muusika tuleb seestpoolt ja kombed väljastpoolt (樂由中出,禮自外作). Muusika alus on vaikus või paigalseis (靜), kombed lähtuvad mustrist ehk kultuurist (文). Kokkupuude asjadega emotsionaalselt liigutab meelt (感) ja paneb ta “liikuma” (動), nii et tekivad eelistused ja vältimised (好惡), mis võivad oma erapoolikuses ühiskondlikku läbikäimist pärssima hakata,
muuta inimesed ohjeldamatuks ja teisi mittearvestavaks, nii et “tugevamad
kiusavad nõrgemaid, enamus türanniseerib vähemust, targad tüssavad rumalaid,
pealetükkivad kimbutavad tagasihoidlikke, haiged ja vigased ei saa abi,
vanurid, lapsed, orvud ja vallalised ei leia asu” (強者脅弱,眾者暴寡,知者 詐愚,勇者苦怯,疾病不養,老幼孤獨不得其所), st. ähvardab
ühiskondlik lihtsustumine. Selle ärahoidmiseks muusika reguleerib eelistusi ja
vältimisi.
Muusika
põhifunktsioon on niisiis ühendav, kokkutoov (同). Sellisena aga ähvardab ta jällegi ära kaotada erisusi ja muuta kõik
üheks “voolavaks massiks” (流). Selle
tasakaalustamiseks on kombed, mis hoiavad erinevusi (異), mis tulevad väljastpoolt (vanemate ja laste, ülemuse ja alluva, mehe ja
naise ning sõprade vahel). Kui muusika “ühitab tundeid” (合情), siis kombed “kaunistavad paistet” (飾貌) ehk seda, kuidas inimene suhtleb ümbrusega ja eeskätt
teiste inimestega. Kommetega õpitakse valitsema oma keha (治躬) ja see teeb inimese väärikaks ja austatavaks (莊敬). Kui inimene oma väliselt paistelt on kasvõi korraks (斯須) mitteväärikas ja mitteaustatav, siis poevad tema meelde
minnalaskmine ja loidus (易慢). Samamoodi kui ta on
oma meeles kasvõi korraks ilma harmoonia (和) ja rõõmuta (樂), siis muutub
tema meel labaseks ja petturlikuks (鄙詐).
Teisisõnu,
muusika ja kombed nõuavad teatavat harimist ja harjutamist, aga seda ei
käsitleta niivõrd sundimisena või ajamisena (“pedagoogia” kui laste
ajamise-karjatamisena), vaid nagu kasvava taime eest hoolitsemisena. Muusika
puhul on oluline saavutada kergus või hõlpsus (易) ja kommete puhul lihtsus (簡). Muusika on
rõõm, nagu leidsid juba hiina kirja leiutajad, kui nad panid neid kaht erinevat
sõna (tänapäeva häälduses vastavalt yuè
ja lè) tähistama ühe ja sama
kirjamärgi (樂) – ja seda
seost on lakkamatult rõhutatud tänapäevani.