Filosoofiks
saamise teel on hulk karisid. Kui sa oled päris filosoof, siis sa mõtled
päriselt, päris asjast, nii et saba ja sarvedega oled sisse mässitud. Nüüd üks
kari on see, et sa hülgad oma vahendi, mille kaudu sa sellele liikusid
(harilikult on selleks mõni filosoof), hülgad ülepea filosoofia ja üritad otse
tunnetada. Iseenesest polegi sellest midagi katki (kui sa suudad hoida oma
aktiivsust). Aga filosoof sa siis enam ei ole, ja võib-olla jääd ilma sellest
ainsast – või peamisest – vallast, kus sa loominguline olid. Heast filosoofist
võib tulla käpardlik usklik.
Teine kari
on see, et filosoofia võib tunduda tühi. See tekitab kiusatuse liikuda kunsti
või teadusse. Saab midagi teha justkui täpsemini, konkreetsemini, kombatavamalt.
Ega sellestki pole iseenesest midagi katki – ainult et jällegi võid sa niimoodi
ilma jääda vallast, kus sa olid aktiivne, nii et heast filosoofist saab
käpradlik kunstnik või teadlane. Või võib-olla saab hea, aga filosoofilisest
seisukohast võttes on see äralangemine, nõrkus. Sest filosoofial on oma täius,
täisus, oma konkreetsus, täpsus, kombatavus. Kui eelmise kari puhul oli
tegemist, et taluda mõisteid, mõistelisi struktuure-seoseid, siis siin on
tegemist, et taluda nende kõigest pooleldi-aktuaalsust, püsida filosoofiliste
mõistete (pool)väesolus.
Kolmas kari
võib olla see, et sa tahad olla filosoof – aga siis sa just lakkad see olemast.
Tuleb olla (ka) usklik, kunstnik, teadlane, tänavalkõndija jne, ning ainult nii
saad sa mõtelda. Sest mõtlemine käib alati servast, vahepealsest,
piiripealsest, hägusest, kahtlasest, segaminiminekust.
Veel üks
kari on, kui sa hakkad populaarseks tegelaseks, arvamusliidriks,
meediafiguuriks, poliitikuks, ülikoolifunktsionäriks-karjeristiks jne. Kõik
need on meelitavad, sest toovad sisse rohkem (tähelepanu, raha, võimu) kui
filosoofia – mis iseenesest ei too sisse mitte midagi, vaid on puhas välja
minek.
Karisid on
terve kari. Põhiline asi on viivitada edasiminekuga – olgu see religioon,
teadus, kunst, ühiskondlik aktiivsus või muu. Vältida valmisolu ja hoida
valmisolekut – milleks? See teebki selle püsimise raskeks, kuna ei saa õieti
näidata midagi, milleks valmis ollakse – ja seetõttu ei saa ka ennast millegagi
õigustada. Aga ometi pole see midagi umbmäärast, suvalist ega lõtva. On olemas
filosoofiline püsimine püsituses, just konkreetselt filosoofia võtmes (mis pole
ei parem ega halvem kui nood religioossed, teaduslikud, kunstilised,
ühiskondlikud jne laadid). Leidub inimesi, kes selles võtmes suudavad midagi lahti
keerata, avada, nihutada, mingit elupuhangut morgi (s.t üleni kättejõudnu
tasandile) lasta. See pole kõikvõimas. See puudutab ülepea võib-olla ainult
väheseid. Aga see on elu, üks elu või elusus.
