mercoledì 21 dicembre 2011
Filosoofia on poliitika
Sest miks sa tahad näidata, rääkida üht- või teistmoodi? Selle taga on puhtpoliitilised valikud ja eelistused. Poliitika laias mõttes, puudutades esmalt inimlikku ühisolemist ja viimaks kõigi olendite ühisolemist.
uus mõtlemine
Uudsed arengud tänapäeva filosoofias toimuvad tänu läbikäimistele teaduse, kunsti, religiooni, ühiskonna ja muuga. Sest iseenesest ei teki mõtlemises midagi uut, vaid ainult torkena “väljast”. Ja just nende torgete varal saab omandada uue tähenduse ka filosoofia enese pärand, möödaniku mõtlejad.
mercoledì 14 dicembre 2011
alp
Reedel Alpides turnides lugesin enda ette valju häälega udmurdikeelset luuletust hanest ja rebasest, ja mõtlesin, kas selle koha peal kunagi udmurdi keelt räägitud on. Ilmselt oli selle koha peal üldse vähe keeli räägitud, kuna ma olin rajalt ammu maas, kallak oli mingi 60 kraadi ja ülesminek keeruline.
sabato 10 dicembre 2011
Leysin
Niisiis. Olin slavistide konverentsil (ma olen siis sinnamaale jõudnud) Shveitsi mägikülas 7-10 detsembrini. Töömeetod on iseenesest mõnus, minnakse mõneks päevaks mägikülla ja arutatakse isekeskis. Mul polnud tehnilistesse ja ajaloolistesse küsimustesse küll midagi sekka rääkida. Raske öelda, palju ma seltskonnale juurde andsin või ära võtsin. Toideti hästi. Isegi väga hästi. Kolm korda päevas ja sinna vahele veel näksimist. Ja ma imestasin, kuidas "Lehmas", kus me üldiselt sõime, on igal toidul (eriti kahel esimesel päeval) oma maitse, mitmekihiline. Ma muidu söön ühekihilisi toite, aga seal oli toidul sügavusemõõde. Nüansid. See on vahest dekadentsi tunnus, kui hakatakse toitu naudisklema. Mis seal ikka. Tunda seda, mis parasjagu on. Iga päev erinev roog. Lehm. Siga. Kala. Kana. Jänes (?). Üks päev sõime teises kohas sulajuustu tillukeste kartulite ja marineeritud kurgi/seente/sibulaga. Eile ronisin lõuna ajal mäkke. Alguses mööda teed. Aga lõpuks olin teel, mis viis välja “hüdraulilise jaamani” ja sai seal otsa. Ei hakanud sealt alla minema, vaid panin otse võpsikut pidi üles. Sulalumi oli maas ja mägi ikka kaunis järsk, üksjagu üle 45 kraadi. Tegelesin sõna otseses mõttes alpinismiga. Mõnest kohast ei saanudki ülespoole ja tulin alla, et parem koht leida. Igatahes lõpuks jõudsin ma teemoodi asja peale. Üleval mattis hinge. Mäed ja orud ja männid ja osoon ja nii edasi. Teeveeres oli puuriit. Tundus, et nende jaoks, kes tahavad lõket teha, ehkki lõkkeplatsi ma ei näinud, või oli see lume all. Siis hakkasin alla tulema, jõudes otsaga tollesama tee peale. Normaalne pooleteise meetri laiune horisontaalne tee. Vaeva nähtud ja rajatud. Aga ühel hetkel sai ta lihtsalt otsa. Väga kummaline. Iseasi kui alt üles minnes tee ühel hetkel otsa saab, aga tundub ebaloogiline, et mäe otsast alla minnes tee otsa saab. Kellele see tee siis üldse tehtud on? Igasugu minusuguste korjamiseks, et nad teerajalt väljas võpsikus ja kivistikus üles pürgides lõpuks tee peale välja saaksid. Pidasin targemaks mitte võpsikut mööda alla laskuda, vaid otsida mõni teine tee. Kobisin üles tagasi ja leidsingi tee, kus lausa plekksilt näitas, et “Leysin”. Ja jälle kena pooleteise-kahe meetri laiune tee. Rõõmsal meelel silkasin-sumpasin allapoole, piisas et end õhku tõugata, ja juba allalangemise kiirusega sai jupp maad edasi. Aga ole lahke, see tee sai ka ühel hetkel otsa. Aga mitte päris. Hoolega uurides võis tuvastada mingi 20 cm laiuse poolaimatava raja. Sedamööda ma siis jätkasin. Ja noh, lõpuks sain ikka alla.
Leysinis elab kirjade järgi 2011 inimest (tänavu üks iga aasta kohta), aga Patrick arvas, et ajutisi asunikke ja turiste on siin veel kümme korda rohkem. Kui üks päev “Lehma” restorani asemel teises kohas juustu ja kartuleid sõime, oli see paksult ameeriklasi täis. Ja ka muust rahvusest jõukureid. Kui rongiga Lausanne’i poole sõitsime, siis ühe pingi peal on venelane, kes ipadiga mängu mängib, ja teise pingi peal hiinlane, kes oma ipadiga mängib. Hiinlasi või vähemasti asiaate oli Leysinis kamaluga. Ilusas funkmajas oli resto Hanlong.
Pilte ei saa praegu panna, sest võtsin vale paksusega kaabli kaasa.
Leysinis elab kirjade järgi 2011 inimest (tänavu üks iga aasta kohta), aga Patrick arvas, et ajutisi asunikke ja turiste on siin veel kümme korda rohkem. Kui üks päev “Lehma” restorani asemel teises kohas juustu ja kartuleid sõime, oli see paksult ameeriklasi täis. Ja ka muust rahvusest jõukureid. Kui rongiga Lausanne’i poole sõitsime, siis ühe pingi peal on venelane, kes ipadiga mängu mängib, ja teise pingi peal hiinlane, kes oma ipadiga mängib. Hiinlasi või vähemasti asiaate oli Leysinis kamaluga. Ilusas funkmajas oli resto Hanlong.
Pilte ei saa praegu panna, sest võtsin vale paksusega kaabli kaasa.
Leysin
Niisiis. Olin slavistide konverentsil (ma olen siis sinnamaale jõudnud) Shveitsi mägikülas 7-10 detsembrini. Töömeetod on iseenesest mõnus, minnakse mõneks päevaks mägikülla ja arutatakse isekeskis. Mul polnud tehnilistesse ja ajaloolistesse küsimustesse küll midagi sekka rääkida. Raske öelda, palju ma seltskonnale juurde andsin või ära võtsin. Toideti hästi. Isegi väga hästi. Kolm korda päevas ja sinna vahele veel näksimist. Ja ma imestasin, kuidas "Lehmas", kus me üldiselt sõime, on igal toidul (eriti kahel esimesel päeval) oma maitse, mitmekihiline. Ma muidu söön ühekihilisi toite, aga seal oli toidul sügavusemõõde. Nüansid. See on vahest dekadentsi tunnus, kui hakatakse toitu naudisklema. Mis seal ikka. Tunda seda, mis parasjagu on. Iga päev erinev roog. Lehm. Siga. Kala. Kana. Jänes (?). Üks päev sõime teises kohas sulajuustu tillukeste kartulite ja marineeritud kurgi/seente/sibulaga. Eile ronisin lõuna ajal mäkke. Alguses mööda teed. Aga lõpuks olin teel, mis viis välja “hüdraulilise jaamani” ja sai seal otsa. Ei hakanud sealt alla minema, vaid panin otse võpsikut pidi üles. Sulalumi oli maas ja mägi ikka kaunis järsk, üksjagu üle 45 kraadi. Tegelesin sõna otseses mõttes alpinismiga. Mõnest kohast ei saanudki ülespoole ja tulin alla, et parem koht leida. Igatahes lõpuks jõudsin ma teemoodi asja peale. Üleval mattis hinge. Mäed ja orud ja männid ja osoon ja nii edasi. Teeveeres oli puuriit. Tundus, et nende jaoks, kes tahavad lõket teha, ehkki lõkkeplatsi ma ei näinud, või oli see lume all. Siis hakkasin alla tulema, jõudes otsaga tollesama tee peale. Normaalne pooleteise meetri laiune horisontaalne tee. Vaeva nähtud ja rajatud. Aga ühel hetkel sai ta lihtsalt otsa. Väga kummaline. Iseasi kui alt üles minnes tee ühel hetkel otsa saab, aga tundub ebaloogiline, et mäe otsast alla minnes tee otsa saab. Kellele see tee siis üldse tehtud on? Igasugu minusuguste korjamiseks, et nad teerajalt väljas võpsikus ja kivistikus üles pürgides lõpuks tee peale välja saaksid. Pidasin targemaks mitte võpsikut mööda alla laskuda, vaid otsida mõni teine tee. Kobisin üles tagasi ja leidsingi tee, kus lausa plekksilt näitas, et “Leysin”. Ja jälle kena pooleteise-kahe meetri laiune tee. Rõõmsal meelel silkasin-sumpasin allapoole, piisas et end õhku tõugata, ja juba allalangemise kiirusega sai jupp maad edasi. Aga ole lahke, see tee sai ka ühel hetkel otsa. Aga mitte päris. Hoolega uurides võis tuvastada mingi 20 cm laiuse poolaimatava raja. Sedamööda ma siis jätkasin. Ja noh, lõpuks sain ikka alla.
Leysinis elab kirjade järgi 2011 inimest (tänavu üks iga aasta kohta), aga Patrick arvas, et ajutisi asunikke ja turiste on siin veel kümme korda rohkem. Kui üks päev “Lehma” restorani asemel teises kohas juustu ja kartuleid sõime, oli see paksult ameeriklasi täis. Ja ka muust rahvusest jõukureid. Kui rongiga Lausanne’i poole sõitsime, siis ühe pingi peal on venelane, kes ipadiga mängu mängib, ja teise pingi peal hiinlane, kes oma ipadiga mängib. Hiinlasi või vähemasti asiaate oli Leysinis kamaluga. Ilusas funkmajas oli resto Hanlong.
Pilte ei saa praegu panna, sest võtsin vale paksusega kaabli kaasa.
Leysinis elab kirjade järgi 2011 inimest (tänavu üks iga aasta kohta), aga Patrick arvas, et ajutisi asunikke ja turiste on siin veel kümme korda rohkem. Kui üks päev “Lehma” restorani asemel teises kohas juustu ja kartuleid sõime, oli see paksult ameeriklasi täis. Ja ka muust rahvusest jõukureid. Kui rongiga Lausanne’i poole sõitsime, siis ühe pingi peal on venelane, kes ipadiga mängu mängib, ja teise pingi peal hiinlane, kes oma ipadiga mängib. Hiinlasi või vähemasti asiaate oli Leysinis kamaluga. Ilusas funkmajas oli resto Hanlong.
Pilte ei saa praegu panna, sest võtsin vale paksusega kaabli kaasa.
venerdì 9 dicembre 2011
Bin Laden ja (k)ohvrid
Bin Laden on süüdi selles, et ma pidin reisile võtma kaks kohvrit, ehkki asjad mahtunuks ühte, käsipagasisse mahtuvasse pauna. Aga et mitte osta hambapastat ja habemeajamisvahtu kohapealt, võtsin nad kaasa. Neid aga käsipagasisse ei lubata. Ei lubata 9/11 pärast. Enam ei saa hambapastatuubikujulisi pomme lennukisse kaasa võtta. Hambapastatuubi- ja habemeajamisvahupommide valmistamise tööstus sai nüüd küll põntsu, aga lihtkodaniku elu on keerulisem.
Sellest moreaal: mõelge enne hoolega, kui lennukeid majja ajama hakkate.
Leysin
Sellest moreaal: mõelge enne hoolega, kui lennukeid majja ajama hakkate.
Leysin
giovedì 8 dicembre 2011
mägi, öö
Tulin just õuest. Taevas selge, peaaegu täiskuu, mäed ümberringi, lumi, valge nagu päeval. Kõmpisin mööda lehmateed mäeküljel mõne kilomeetri. Külm, aga kuiv. Eestis on külma ja kuuma niiskuse tõttu raske taluda. Vanasti olid siin ju tuberkuloosisanatooriumid, igalt poolt tuldi siia tervist parandama.
Leysin, shveitsi alpid.
Leysin, shveitsi alpid.
Genf
Üleeile tuiasin Genfis, vihma käes. Pärast Lausanne’is, ikka vihma käes.
Genfis käisin Peetruse katedraalis. See on kujunenud tohutult pika aja vältel. Esiajal maeti sinna kohta allobroogide keegi tähtis isik, kelle auks mingi kääbas ja väike pühamu oli tehtud. Rooma ajal kultus jätkus. 4. sajandil ehitati sinna kristlik kabel, millest sai kirik ja katedraal. Seda on sajandite vältel aina ümber ehitatud ja laiendatud ja muudetud. Praegune katedraal on põhiosas 11-12 sajandist. Katedraali all on “arheoloogiline leiukoht” (site archeologique). Seal on avatud arheoloogilised kihid rooma ajani välja ja see leiukoht ulatub maa all kiriku alt välja. Kui vihma poleks sadanud, siis ma võib-olla poleks seda kaheksat franki pileti eest välja käinud, aga ma ei kahetse. Ühes kohas oli eksponeeritud ka toosama allobroogide pealiku või pühamehe skelett, sellessamas kohas, kus ta algusest peale olnud on. Kummaline oli niimoodi katedraali all käikepidi konnata.
Genfis käisin Peetruse katedraalis. See on kujunenud tohutult pika aja vältel. Esiajal maeti sinna kohta allobroogide keegi tähtis isik, kelle auks mingi kääbas ja väike pühamu oli tehtud. Rooma ajal kultus jätkus. 4. sajandil ehitati sinna kristlik kabel, millest sai kirik ja katedraal. Seda on sajandite vältel aina ümber ehitatud ja laiendatud ja muudetud. Praegune katedraal on põhiosas 11-12 sajandist. Katedraali all on “arheoloogiline leiukoht” (site archeologique). Seal on avatud arheoloogilised kihid rooma ajani välja ja see leiukoht ulatub maa all kiriku alt välja. Kui vihma poleks sadanud, siis ma võib-olla poleks seda kaheksat franki pileti eest välja käinud, aga ma ei kahetse. Ühes kohas oli eksponeeritud ka toosama allobroogide pealiku või pühamehe skelett, sellessamas kohas, kus ta algusest peale olnud on. Kummaline oli niimoodi katedraali all käikepidi konnata.
sabato 3 dicembre 2011
ReVisioon
Eile toimus kena üritus Tallinnas Uuel tänaval Okasroosikese lossis: avati Tarvo-Hanno Varrese fotonäitus nurkadest ja ansambel Resonabilis mängis viie helilooja teoseid: Eugene Birman, Helena Tulve, Antti Auvinen, Salvatore Sciarrino ja Ülo Krigul.
Esiteks tasub mainida, et selles kohas pole minu teada varem sedalaadi üritusi toimunud. Olen Okasroosikese lossis viimasel ajal erinevatel põhjustel korduvalt käinud; see on põnev koht Tallinna vanalinnas, kus nõuka ajal oli ALMAVÜ (nägin nende kogunemisi oma koduaknast) ja mis on viimastel aastatel vaiksel tiksunud. Põhiliselt on seal venelaste kultuuriringid. Paljud ruumid on kasutamata. Maja laguneb. Liiguvad jutud, et sinna kolib Tallinna Muusikakool. Igatahes enne kui see maja korda tehakse, on võimalus seal korraldada igasugu mõnusaid ettevõtmisi, selliseid nagu eilne. Sest kui ta kord ära remonditakse, siis tuleb sõna otseses mõttes kord majja: signalisatsioonid, valvurid, reeglid kuhu istuda-astuda jne jne. Praegu on lihtsalt soe tuba ja mõnusasti logu. Südantsoojendavalt kriuksuv parkett.
Tarvo fotodel on majanurgad ja mõned sisenurgad. Ehkki neil inimesi pole, ütles ta ise oma nurkade kohta, et neile saab juurde mõelda kõiki neid kohtumisi ja liikumisi, mis neil nurkadel toimunud on. Nurk kui väljapaistev koht ruumis, mida saab ära märkida kohtumiseks ja miski, mis loomuldasa koolutab liikumisi, tekitab trajektoorimuutusi. Nii et kuigi fotodel on kujutatud võiks öelda et lausa kolmemõõtmelise ruumi prototüüpi (nurgast lähevad suunad vasakule, paremale ja üles), siis kehastavad nad aega: liigendavad ajalisi kulgemisi (kohtumised, liikumised) ja koguvad endasse aja märke (gräffitid, kulumised, värvimised jne).
Tuline kahju, et mul puudub muusikaharidus ja terminid, millega oma muusikaelamust analüüsida ja edastada. Helena Tulve lugu kandlele “Silmaja” (Kristi Mühlingi esituses) üllatas, kuidas kandlest selliseid helisid välja meelitatakse (ja huvitav, kuidas neid üles kirjutatakse?), mis mulle meenutasid kohati pigem hiina guqin’i. Mitte ühed noodid teiste kõrval või üksteisesse sulamas, vaid üleminekud ja vibratsioonid (tekitatud suure kuuskantvõtme sarnase asjandusega).
Sciarrino pala ristflöödile mängis kogu ürituse eestvedaja Tarmo Johannes. Seal vaheldusid läbilõikavad viled (kui ma õigesti aru sain, siis tekib seal selline efekt, et ehkki mängitakse üht nooti, kõlab see nagu akord; igatahes selline tummine-kihiline vile) ja vaiksed helid – isegi nii vaikseteni välja nagu küünekoputus flöödile või klahvi avamise heli. Saali akustika oli nii hea, et kõik need nüansid tulid välja. Sellise struktuuri pealt toimusid peened liikumised; Tarmo ise võrdles seda multifilmi kaadritega, mille sisse tulevad tegelased ja mille servad ühel hetkel segamini lüüakse.
Ülo Krigul oli oma teoses Die Ernste Wandlungen kasutanud Austria luuletaja Ernst Jandli tekste. Need ei tundunud ülearu keerukad, aga ma ei eristanud kõiki sõnu / ei saanud aru; hea meelega loeks seda ka paberil. Hääl (Iris Oja), kannel (Kristi Mühling), flööt (Tarmo Johannes) ja tshello (Aare Tammesalu) suhtlesid nii nootide kui sõnadega; osa sõnu olid räägitud läbi flöödi.
Ühesõnaga, toimus selline tore üritus. Kuuldavasti jätkub see ettevõtmine järgmisel aastal (näitus + muusika). Hoian pöialt.
Esiteks tasub mainida, et selles kohas pole minu teada varem sedalaadi üritusi toimunud. Olen Okasroosikese lossis viimasel ajal erinevatel põhjustel korduvalt käinud; see on põnev koht Tallinna vanalinnas, kus nõuka ajal oli ALMAVÜ (nägin nende kogunemisi oma koduaknast) ja mis on viimastel aastatel vaiksel tiksunud. Põhiliselt on seal venelaste kultuuriringid. Paljud ruumid on kasutamata. Maja laguneb. Liiguvad jutud, et sinna kolib Tallinna Muusikakool. Igatahes enne kui see maja korda tehakse, on võimalus seal korraldada igasugu mõnusaid ettevõtmisi, selliseid nagu eilne. Sest kui ta kord ära remonditakse, siis tuleb sõna otseses mõttes kord majja: signalisatsioonid, valvurid, reeglid kuhu istuda-astuda jne jne. Praegu on lihtsalt soe tuba ja mõnusasti logu. Südantsoojendavalt kriuksuv parkett.
Tarvo fotodel on majanurgad ja mõned sisenurgad. Ehkki neil inimesi pole, ütles ta ise oma nurkade kohta, et neile saab juurde mõelda kõiki neid kohtumisi ja liikumisi, mis neil nurkadel toimunud on. Nurk kui väljapaistev koht ruumis, mida saab ära märkida kohtumiseks ja miski, mis loomuldasa koolutab liikumisi, tekitab trajektoorimuutusi. Nii et kuigi fotodel on kujutatud võiks öelda et lausa kolmemõõtmelise ruumi prototüüpi (nurgast lähevad suunad vasakule, paremale ja üles), siis kehastavad nad aega: liigendavad ajalisi kulgemisi (kohtumised, liikumised) ja koguvad endasse aja märke (gräffitid, kulumised, värvimised jne).
Tuline kahju, et mul puudub muusikaharidus ja terminid, millega oma muusikaelamust analüüsida ja edastada. Helena Tulve lugu kandlele “Silmaja” (Kristi Mühlingi esituses) üllatas, kuidas kandlest selliseid helisid välja meelitatakse (ja huvitav, kuidas neid üles kirjutatakse?), mis mulle meenutasid kohati pigem hiina guqin’i. Mitte ühed noodid teiste kõrval või üksteisesse sulamas, vaid üleminekud ja vibratsioonid (tekitatud suure kuuskantvõtme sarnase asjandusega).
Sciarrino pala ristflöödile mängis kogu ürituse eestvedaja Tarmo Johannes. Seal vaheldusid läbilõikavad viled (kui ma õigesti aru sain, siis tekib seal selline efekt, et ehkki mängitakse üht nooti, kõlab see nagu akord; igatahes selline tummine-kihiline vile) ja vaiksed helid – isegi nii vaikseteni välja nagu küünekoputus flöödile või klahvi avamise heli. Saali akustika oli nii hea, et kõik need nüansid tulid välja. Sellise struktuuri pealt toimusid peened liikumised; Tarmo ise võrdles seda multifilmi kaadritega, mille sisse tulevad tegelased ja mille servad ühel hetkel segamini lüüakse.
Ülo Krigul oli oma teoses Die Ernste Wandlungen kasutanud Austria luuletaja Ernst Jandli tekste. Need ei tundunud ülearu keerukad, aga ma ei eristanud kõiki sõnu / ei saanud aru; hea meelega loeks seda ka paberil. Hääl (Iris Oja), kannel (Kristi Mühling), flööt (Tarmo Johannes) ja tshello (Aare Tammesalu) suhtlesid nii nootide kui sõnadega; osa sõnu olid räägitud läbi flöödi.
Ühesõnaga, toimus selline tore üritus. Kuuldavasti jätkub see ettevõtmine järgmisel aastal (näitus + muusika). Hoian pöialt.
lunedì 28 novembre 2011
välk ja karp
Viisin Nadiile karbi tagasi. Ta oli kimbatuses ja ütles siis, et udmurdi kombe kohaselt kui teisele nõu tagasi antakse, siis peab seal midagi sees olema, olgu või sümboolselt. Olin nagu välguga pähe saanud. Tõepoolest. Ma polnud sellele mõelnud, aga ma nägin hoobilt, kuidas see on kõige loomulikum asi maailmas. Ma isegi ei oska öelda, kas ma olen ise selliste kommetega kokku puutunud. Aga isegi kui ei ole, siis justkui oleksin. Mul oli muidugi häbi, aga ühtlasi ka rõõm sellest, et ma olin justkui tagasi saanud maailma, mis oli vahepeal kuskil kaotsis olnud. Kummaline, on mingid asjad, mis on täiesti loomuomased – või kultuuriliselt omased –, aga mida pole kuidagi märganud või ära tundnud või ma ei teagi, kuidas seda öelda. Nagu käivituks mingi asi alateadvusest. Ehkki seegi on problemaatiline, kas-kuidas see “enne” olemas on. Aga igatahes kui see asi siis sul nina ees on – nagu näiteks see, et karpi tagasi andes pannakse sinna midagi sisse –, siis kiirgab see täielikus loomulikkuses, justkui oleks kogu aeg, algusest peale olemas olnud.
mercoledì 2 novembre 2011
unenäoline etümoloogia
Enne ärkamist turgatas pähe sõna “mõtlema” etümoloogia: see tuleb sõnast “mõlema”, st. see on algselt midagi dialoogilist, “meie mõlema” vahel toimuvat. Häälik “t” aga markeerib seal kausatiivi – nagu udmurdi keeles – ning see tähendab “mõlema panema” või “mõtlema panema”, “mõtet tekitama”. St suhtlust, läbikäimist tekitama ja selle käigus mõtteid ajendama.
mercoledì 26 ottobre 2011
Pöögelmann ja teised
Pöögelmann kõndis mööda tänavat. Ansip tuli vastu. Pöögelmann astus vasakule, Ansip astus paremale. Põrkusid peadpidi kokku.
Kingissepp kõndis mööda tänavat. Ansip tuli vastu. Kingissepp astus vasakule, Ansip astus paremale. Põrkusid peadpidi kokku.
Anvelt kõndis mööda tänvat. Anspi tuli vastu, pea muhke täis. Nägi juba kaugelt, et Anvelt tuleb, keeras otsa ümber.
Ansip kõnnib mööda tänavat. Laar tuleb vastu. Ansip astub paremale, Laar astub paremale. Astuvad teineteisest mööda. Teregi ei ütle.
Selle peale pööras Pöögelmann end hauas ringi. Kingissepp pööras ka hauas ringi. Anvelt käratas: “Poisid, hauas ka rahu ei saa!” ja läks tänavale patseerima.
Kingissepp kõndis mööda tänavat. Ansip tuli vastu. Kingissepp astus vasakule, Ansip astus paremale. Põrkusid peadpidi kokku.
Anvelt kõndis mööda tänvat. Anspi tuli vastu, pea muhke täis. Nägi juba kaugelt, et Anvelt tuleb, keeras otsa ümber.
Ansip kõnnib mööda tänavat. Laar tuleb vastu. Ansip astub paremale, Laar astub paremale. Astuvad teineteisest mööda. Teregi ei ütle.
Selle peale pööras Pöögelmann end hauas ringi. Kingissepp pööras ka hauas ringi. Anvelt käratas: “Poisid, hauas ka rahu ei saa!” ja läks tänavale patseerima.
martedì 18 ottobre 2011
filosoofia, rituaal
Ma ei näe, kuidas teoloogial oleks oma uurimisvalda; minu meelest laguneb see filosoofia ja ritualistika (või liturgika) vahel, pluss igasugused abiteadused. Teoloogilisel süsteemil on väärtust kas selles mõttes, et ta loob olulise mõistevälja (olles seega filosoofia) või kuidagimoodi aitab meie praktikale kaasa (liitudes liturgikaga).
Teoloogiat võiks sellisel juhul piiritleda liturgikaga, aga nii mõiste etümoloogia (theos + logos, jumalatest rääkimine) kui ka selle traditsiooniline kasutusviis ei sobi sellega hästi kokku.
Kui teile tundub teistmoodi, kirjutage kommentaar.
Teoloogiat võiks sellisel juhul piiritleda liturgikaga, aga nii mõiste etümoloogia (theos + logos, jumalatest rääkimine) kui ka selle traditsiooniline kasutusviis ei sobi sellega hästi kokku.
Kui teile tundub teistmoodi, kirjutage kommentaar.
domenica 16 ottobre 2011
udmurt sjamen
Hakkasin õppima udmurdi keelt. Mõni on selle peale küsinud, mis kasu sellest on. See väljendab keele taandamist kommunikatsioonivahendiks – mille vastu Heidegger sõdis. Siis võib tõesti küsida, milleks õppida keelt, mille rääkijate arv on suhteliselt väike ja mis pole ÜRO-s oma poliitilise formatsiooniga esindatud. Aga keel ei ole esmalt kommunikatsioonivahend, vaid maailma avanemise koht, “olemise koda”, nagu Heidegger ütleb. Kui õpid uue keele, õpid ka uue maailma, või transformeerid maailma, kus elad. See ei puuduta esmalt seda, mis on antud, vaid “selle” andumist ennast, enese-andmist.
Udmurdi keele õppimisega kaasneb veel see asjaolu, et eesti keel on temaga geneetiliselt seotud. Mida tähendab “geneetiline seos”? Seda, et on mingi asjade väljendamise viis, mingid põhimodulatsioonid, põhihelistik, ja “sugulaskeeled” on selle erinevad arendused, n-ö erinevad soolod teatava ühtsusega heliteoses. Ni et udmurdi keelt õppides õpin ma ka eesti keelt – tasandil, kuhu ma iial ainult eesti keele vahenditega ei pääseks. Ja minu puhul pole küsimus ka ainult “eesti” keeles – see on lihtsalt üks keel teiste seas – vaid emakeeles. Udmurdi keelt õppides räägin ma emaga keeles, mida räägitakse enne üsast väljumist.
(Ma ei taha öelda, et üks keel osaleks ainult ühes heliteoses, nt. eesti keel teiste läänemeresoome või soomeugri keelte ooperis; keel osaleb korraga mitmes heliteoses, eesti keel väga selgelt ka läti-leedu, vene, saksa, rootsi muusikas, aga ta teeb seda erineval moel. Eesti-udmurdi sümfoonia kõlab selles jõulisemalt kui enamik teisi. Aga muide, kallid lugejad, kui paljud teist läti keelt oskavad? Kui udmurdi keel on sugulaskeel, siis läti keel on meie hõimlaskeel. Milline muusika!)
Udmurdi keele õppimisega kaasneb veel see asjaolu, et eesti keel on temaga geneetiliselt seotud. Mida tähendab “geneetiline seos”? Seda, et on mingi asjade väljendamise viis, mingid põhimodulatsioonid, põhihelistik, ja “sugulaskeeled” on selle erinevad arendused, n-ö erinevad soolod teatava ühtsusega heliteoses. Ni et udmurdi keelt õppides õpin ma ka eesti keelt – tasandil, kuhu ma iial ainult eesti keele vahenditega ei pääseks. Ja minu puhul pole küsimus ka ainult “eesti” keeles – see on lihtsalt üks keel teiste seas – vaid emakeeles. Udmurdi keelt õppides räägin ma emaga keeles, mida räägitakse enne üsast väljumist.
(Ma ei taha öelda, et üks keel osaleks ainult ühes heliteoses, nt. eesti keel teiste läänemeresoome või soomeugri keelte ooperis; keel osaleb korraga mitmes heliteoses, eesti keel väga selgelt ka läti-leedu, vene, saksa, rootsi muusikas, aga ta teeb seda erineval moel. Eesti-udmurdi sümfoonia kõlab selles jõulisemalt kui enamik teisi. Aga muide, kallid lugejad, kui paljud teist läti keelt oskavad? Kui udmurdi keel on sugulaskeel, siis läti keel on meie hõimlaskeel. Milline muusika!)
anne
Minu jaoks ei ole sõnadel “andekus” või “andetus” mingit tähtsust. Põhiline on üks, pühendumine. Kui sa pühendud, siis varem või hiljem kannab see vilja. “Andekus” tähistab lihtsalt seda, et viljad tulevad ruttu. Aga kui sel pole jätku, siis polnud sel kiirel algusel peaaegu mitte mingisugust tähtsust. Ja me näeme tihti, kuidas liiga kiire algus on kahjuks tulnud. Anne ja andetus on loba. Parimal juhul käib see mingisuguste antuste, lähtetingimuste juurde, aga iseeneses pole neil mingit tähendust. Tuleb vaadata, kes, kas, kuidas millele pühendub. Alles siis on näha tõelisi elavaid liikumisi, kasvamisi, muutumisi.
venerdì 14 ottobre 2011
keel
Teose "Evolutionary emergence of language" ainetel:
kognitsioon ja kommunikatsioon on lahknevad funktsioonid ja nad alluvad vastandlikele valikusurvetele: esimene suurendab kohasust ka võistluslikkuse tingimustes, aga teine mitte. Sestap on vaja olukorda, kus oleks turvaline keskkond. Näiteks üks ahvipärdik annab signaali "niisama mäng" ja teised vastavad samaga. Usaldavad, lobisevad. Erilist tähtsust sel jutul ei ole, aga just seepärast saabki ta kesta.
Niisiis, keelt peksti enne kui tekkis keel. Või: keel on tekkinud keele peksmisest. Kõigepealt oli vaja tükk aega - küllap aastatuhandeid, kümneid aastatuhandeid - enne kui keel oli piisavalt pehme, et ta inimesest keeleolendi tegi.
Veel: Heideggeri järgi tühi loba ja keelepeks eemaldab meid päristisest olemisest, südametunnistuse kutsest, surma poole olemisest jne. Aga eelneva põhjal tuleb välja, et just keelepeksmise ja tühja loba kaudu on üldse hakanud kummitama mingid päristised olemised, kõmisema südametunnistuse kutsed ja jõurama-urama surma mõrra.
kognitsioon ja kommunikatsioon on lahknevad funktsioonid ja nad alluvad vastandlikele valikusurvetele: esimene suurendab kohasust ka võistluslikkuse tingimustes, aga teine mitte. Sestap on vaja olukorda, kus oleks turvaline keskkond. Näiteks üks ahvipärdik annab signaali "niisama mäng" ja teised vastavad samaga. Usaldavad, lobisevad. Erilist tähtsust sel jutul ei ole, aga just seepärast saabki ta kesta.
Niisiis, keelt peksti enne kui tekkis keel. Või: keel on tekkinud keele peksmisest. Kõigepealt oli vaja tükk aega - küllap aastatuhandeid, kümneid aastatuhandeid - enne kui keel oli piisavalt pehme, et ta inimesest keeleolendi tegi.
Veel: Heideggeri järgi tühi loba ja keelepeks eemaldab meid päristisest olemisest, südametunnistuse kutsest, surma poole olemisest jne. Aga eelneva põhjal tuleb välja, et just keelepeksmise ja tühja loba kaudu on üldse hakanud kummitama mingid päristised olemised, kõmisema südametunnistuse kutsed ja jõurama-urama surma mõrra.
martedì 4 ottobre 2011
läbi ja läbi
Mis maailmas-olendites on vääriline, see lõimub läbivaatuses, mis aga jääb nõrgaks, see lihtsalt laguneb, läheb muuks otstarbeks. Jumalik hoolimatus; olendid mõõdavad endale ise jumaliku mõõdupuuga oma saatuse.
sabato 30 luglio 2011
martedì 19 luglio 2011
"Sool"
Käisin vaatamas sündmust “Sool”: Helena Tulve autorikontsert Tarvo Hanno Varrese visuaaliga. Kavas oli kuus teost, millest sündmuse nimilugu “Sool” oli viimane. Käisin mõlemal korral, nii 15. kui 16. juulil. Need ei olnud päris ühesugused. Ühe ja sama etenduse mitu korda nägemise ilu ongi selles, et tulevad välja väikesed erinevused. Esimesel etendusel ladistas vihma sadada ja ma istusin taga kõrval, nii et eriti “Kuuvalge öö” hulk nüansse kadus selle alla. Samuti imestasn teisel korral pilvede-loo üle, et kas ma olin esimene kord pilves olnud või ära käinud, et seda polnud märganud, aga pärast kavast nägin, et see oligi ainult teisel korral. Kolmas, löökriistalugu tundus samuti teisel korral üksjagu erinev, võib-olla ma ise olin erinev. Ma tahaks neid partituure näha, kuhu on kirja pandud: “nüüd puhu kaksteist takti pudelisse” (nagu “Soolas”) jms. Tiitreid oli ümber tõstetud; originaalkeel lasti teisel korral esimesena, eesti ja inglise versioon selle järel. Tarvo video “Soolas” tundus esimesel korral suurema heledusega. See oli siis nagu ehtne sõjaeelne tummfilm. Kuigi teisel korral ma nägin rohkemaid detaile, oli esimene, heledam versioon (nagu mulle tundus) ka väga äge. Lainete-kaadrid alguses ja lõpus haakusid mu enda alateadvusega – esiteks muidugi vesi ise (“see iseseisev vesi”), aga teiseks niimoodi tekkiv üldine muster, milliseid ma olen taimestikus otsinud ja pildistanud. Alguses lainetest väljahüppav naisepea ja lõpus laientesse kaduv sama pea on mõjusad isegi sümbolismidest sõltumatult.
Vesilennukite angaaris on tõesti hea akustika (kuplid!), see võiks lausa kontserdisaal olla. Kuigi kuuldavasti laotakse see nodi täis ja siis pole temast enam vist asja (kuigi kupleid ometi ei laota!). Eve Kopli vokaal ja Rivo Kallasmaa oboe sulandusid sinna eriti hästi. See tahab ilmselt läbikatsumist ja tunnetamist, kuidas sellise akustika ja kajadega häält teha, kuppel kõlama panna. Imestuseks kuulsin hiljem, et neil oli proovimiseks aega vaid paar tundi, ja sedagi ehituse tõttu õige ebasoodsates oludes. Seda enam müts maha.
Kahju, et mul mingit muusikalist haridust ei ole, et osata paremini sõnastada ja edasi anda, mis mulle täpselt meeldis ja miks see kontsert meelt ülendas. Vanuigi vist sellist asja enam ei õpi ka.
Algusaeg oli justkui spetsiaalselt niimoodi valitud, et ehakuma üht seina valgustas.
Muide, Vambola Krigul (löökriistad) paneb imestama – ma näen teda praktiliselt igal uue muusika kontserdil – ja ma käin neil nii harva, nii et ta kindla peale mängib veel palju rohkematel. Eks ta on andekas, et niimoodi jõuab. Sümpaatne tegelane. Teda on alati hea kuulata.
Ilus asi.
Vesilennukite angaaris on tõesti hea akustika (kuplid!), see võiks lausa kontserdisaal olla. Kuigi kuuldavasti laotakse see nodi täis ja siis pole temast enam vist asja (kuigi kupleid ometi ei laota!). Eve Kopli vokaal ja Rivo Kallasmaa oboe sulandusid sinna eriti hästi. See tahab ilmselt läbikatsumist ja tunnetamist, kuidas sellise akustika ja kajadega häält teha, kuppel kõlama panna. Imestuseks kuulsin hiljem, et neil oli proovimiseks aega vaid paar tundi, ja sedagi ehituse tõttu õige ebasoodsates oludes. Seda enam müts maha.
Kahju, et mul mingit muusikalist haridust ei ole, et osata paremini sõnastada ja edasi anda, mis mulle täpselt meeldis ja miks see kontsert meelt ülendas. Vanuigi vist sellist asja enam ei õpi ka.
Algusaeg oli justkui spetsiaalselt niimoodi valitud, et ehakuma üht seina valgustas.
Muide, Vambola Krigul (löökriistad) paneb imestama – ma näen teda praktiliselt igal uue muusika kontserdil – ja ma käin neil nii harva, nii et ta kindla peale mängib veel palju rohkematel. Eks ta on andekas, et niimoodi jõuab. Sümpaatne tegelane. Teda on alati hea kuulata.
Ilus asi.
sabato 16 luglio 2011
mõistus
Mõistus pole muud kui tühjus meie sees. Mõistuseta olend tegutseb instinktiivselt ja afektiivselt, st. mingile impulsile järgneb mingi kindel reaktsioon. Mõistus aga võimaldab reaktsiooniga viivitada, valida erinevaid trajektoore.
too
“Too” on nagu surmaputke jook, mis valgub jalgadesse, levib üle kere ja tarretab kõik. Viimaks liiguvad veel vaid suu ja sõrmed. Kui ka need tarduvad, saabub surm.
giovedì 30 giugno 2011
lp
Käisin jälle Harju tänaval galeriist läbi. Oli Laura Põllu näitus “Lost and Found” või midagi sellist. Igahtahes suurt mõõtu maalid, inimkõrgused, maas seina najal. Ilmselt rulliga tehtud, iga maal ühes toonis. Mängis eeskätt värviga osa ja värvita osa ehk see, kuhu rulli pealt polnud värvi jäänud, või kuhu oli jäänud ainult osaliselt. Raske seletada, aga kummaliselt rahulik meeleolu tekkis. Täiesti mittefiguratiivne, aga ometi liigutas kindlal moel mind vaatajana. Küllap rullitõmberibade rütmid, värvipudemete rütmid. Nad vaatasid mind hästimääratletud pilguga. Aga katsu sa seda sõnadesse panna? Nüüd ma ei öelnudki midagi.
mercoledì 29 giugno 2011
inimlik
Mäletan, kunagi üks tuttava tuttav ütles mulle seltskondliku vestluse käigus umbes nii, et ma olen üks täispuhutud kehkenpüks. Küllap ma olin solvunud ka, ei mäleta; meelde on jäänud teatav rahuldustunne – ränk on kuulda kiidusõnu, sest siis sa justkui peaksidki nende vääriline olema. Aga nonde sõnade peale – mis ei olnud muide öeldud vihaga ega ärritunult, vaid lihtsalt nagu nending – hakkab kerge, sest nad ei kohusta sind millekski ja isegi pigem kergendavad kohustusekoormat. Inimene inimesega.
lunedì 13 giugno 2011
Soomees
Tulin pühapäeval analüütilise filosoofia suvelaagrist, tagasiteel ajasin rongi Otiga terve tee juttu. Kolm tundi ja veerand möödus nagu viis minutit. Rääkisime ühest ja teisest, aga kõige rohkem Soomehest, mis oli üks konverentsil kasutatud näiteid. Soomees (Swampman) on ameerika analüütilise filosoofi Donald Davidsoni mõtteeksperiment. Davidson läheb sohu, teda tabab välk ja ta saab surma. Samal ajal aga lööb läheduses teine välk ja selle mõjul koonduvad aineosakesed niimoodi, et tekib täpselt samasugune keha nagu Davidsonil. Tema aju on identne Davidsoni omaga ja seetõttu käitub ta täpselt nagu Davidson. Soomees läheb Davidsoni koju ja hakkab kirjutama samasuguseid artikleid nagu Davidson. Davidson (st. tolle artikli autor) väidab, et selles loos on Soomees ja Davidsoni vahel ikkagi erinevus, kuna nende ajalugu on erinev (nad sündisid erineval ajal).
Vestluses ja väitluses Otiga ütlesin ma järgmist. Ma võin möönda, et sellise mõtteeksperimendi kaudu saab mingeid küsimusi (nt mina identsus vms) näitlikustada ja mõtelda, kuid see mõtteeksperiment jätab sellegipoolest minusse ebamugavustunde. Sellel on – edenevas sügavusastmes – kolm põhjust: (1) teisendus Davidsonist Soomeheks käib täiesti müstilisel moel (välgu mõjul); (2) see on pelgalt sõnaline ja maailma suhtes irdne eksperiment ning (3) sellise mõtteeksperimendi konstrueerimine juba eeldab tervet metafüüsikat,
(1) On täiesti meelevaldne oletada, et välk võiks inimkehi koostada. Seda probleemi peaks aga saama kasvõi mõtteeksperimendi korras siluda näiteks nii, kui oletada muundava meediumina välgu asemel mõnd tehnilist aparaati, mida me ei suuda küll praegu ette kujutada, aga millesarnaseid on ulmezhanris tihti välmitud. Need oleksid nö 3D faksid või teleporterid. See tunduks juba realistlikuma kujutluspildina, et skanneeritakse mingi ruumiline objekt ning et ta pannakse samadest materjalidest teises kohas kokku.
(2) Juba tõsisem probleem on see, et sedasorti eksperimendid on sõnalised, kuna neid põhimõtteliselt ei ole võimalik tegelikult konstrueerida. St nad on asjade ja maailma suhtes irdsed; nad ei puutu asjadesse, vaid on konstrueeritud puhtalt sõnadega. Selles suhtes (konstrueerimine) kuuluvad nad pigem kirjandusteooria kui filosoofia valda. Miks nad pole konstrueeritavad?
(a) Ei ole võimalik, et loodaks Davidsoni täpne koopia. Esiteks rikub see kvantmääramatuse printsiipi: täpse koopia ehitamiseks me peaksime täpselt teadma algupärandit. Algupärase Davidsoni kehaosakeste täpset asukohta ja liikumiskiirust ei ole aga põhimõtteliselt võimalik teada. Nii palju eeskätt füüsikalise tasandi kohta.
(b) Teiste, kõrgemate hierarhiatasandite puhul (keemiline, bioloogiline, inimlik) eeldab see mõtteeksperiment reduktisionismi ehk seda, et kõrgema tasandi seosed on taandatavad madalama tasandi omadele. St. isegi kui me jätame praegu kõrvale probleemid kvantmehhaanikaga, siis et kui meil oleks antud samasugune füüsikaline tasand, siis oleksid kohe antud ka kõik kõrgemad tasandid. See ignoreerib ruumi reaalsust; ruumi mõistetakse ainult väliselt, objektiveerivalt. Ruum on aga algupäraselt lahti volditud esimeses isikus ning kolmanda isiku ruum on sellest tuletatud. Ruum on algupäraselt väesolev, mittemeetriline, ning ta saab meetriliseks mõõdetavaks homogeenseks objektiivseks ruumiks alles mingi ajalise, kestusliku protsessi tulemusena. Meetriline ruum alles tekib väga mitmejärgulise eristamistöö tulemusena. Alumine kehatasand (nt aatomid) küll põhjustavad ülemist tasandit, kuid nad ei põhjenda seda. Isomeerides on täpselt samad aatomid, aga nendevahelised keemilised sidemed paiknevad ruumis teistmoodi. See ruum aga just nimelt luuakse keemilisel tasandil, keemiliste sidemetega. See pole küll muidugi füüsikaga vastuolus, aga rangelt atomaarse tasandi seisukohalt jääb see alamääratuks. Kui me nüüd ütleme, et keemia seadused “on juba seal”, siis me tegelikult oleme tagantjärele targad: kuna me teame, milline keemia on, siis oletame, et see on alati olemas olnud. Aga kui me asetuksime universumi staadiumisse, kus temperatuus oli veel nii kõrge, et polnud veel tekkinud keemilisi sidemeid, siis ma väidan, et mitte ükski aju poleks suutnud kujutleda, milline keemia olema saab. Selle ennustamine oleks olnud sama hea kui ennustada ette, millised saavad olema järgmisel aastal kirjutatavad luuletused. Põhjustamise ja põhjendamise eristamine keemia ja füüsika tasandil ei tee praktilises kirjelduses vist pea mingit vahet, küll aga saab see eristus oluliseks bioloogilisel ja eeskätt inimlikul tasandil. Soomehe puhul eeldatakse, et kui meil on antud füüsikaliste osakeste konfiguratsioon, siis on sellega ära määratud juba ka kõik kõrgemad keha hierarhiatasandid. See on ekslik.
(c) See mõtteeksperiment ignoreerib ka aja reaalsust, kuna eeldab, et minu kujunemisloo saab suruda ühtekokku, ajalise kestuseta hetkesse, ning et on võimalik luua minu koopia ka ilma seda kujunemislugu reaalses kestuses lahti rullimata, hetkelise loomeaktiga. On arusaamatu, kuidas Davidsoni järgi Soomees küll käituks nagu Davidson, kuid ei tunneks kedagi ära. Miks peaks mitteäratundmine piirduma ainult inimestega, ja mitte laienema asjadele? Miks peaks tabama Soomeest prosopagnoosia, aga mitte ulatuslikum agnoosia? Ja kui ta ei tunneks ka asju ära, kuidas saaks ta käituda nagu Davidson (rääkimata davidsonlike artiklite kirjutamisest)?
(3) Selle mõtteeksperimendi konstrueerimisega on seega juba väga palju eeldatud, sellesse on kätketud terve metafüüsika. Ta peaks aitama lahendada või mõtelda küsimusi, kuid oma probleemiasetuse viisiga ta juba määrab suures osas vastused ette. Selles ignoreeritakse reaalset ruumi ja reaalset aega (reaalset=kogetud). See näib eeldavat võimalik-tegelik (potentsiaalne-reaalne) metafüüsikat, kus tegelikkus on vähem kui võimalikkus, kuna tegelikuks saamine kahandab võimalikkusi. See on jällegi puhtabstraktne, sõnaline skeem. Asjaline skeem käib väes- ja käesolu (virtuaalsuse-aktuaalsuse) kaudu: väesolev saab käesolevaks eristuste loomise, nende aredaks muutmise kaudu. Sellise kättejõudmisprotsessiga luuakse keha (reaalne ruum) ning seda ei saa meelevaldselt kokku suruda, vaid kätkeb reaalset kestust: igas kättejõudmisetapis luuakse midagi uut (st see pole millegi vähenemine, võimaluste kahanemine). Eelnevad metafüüsilised valikud aga mõjutavad seda, mida mõtteeksperiment on mõeldud uurima, st subjektsust, minasust, identiteeti.
Kuni uuritakse ainult seda, kas Soomees on Davidson või mitte, on tegemist teadusliku hoiakuga, mille lähtekohaks on kirjandusteaduse valda kuuluv nähtus. Kui filosoofia tunnuseks pidada seda, et ta tegeleb kõigega ega jäta põhimõtteliselt midagi välja, siis selles mõttes filosoofiaks saab see mõtteeksperiment siis, kui millalgi küsitakse ka sellise eksperimendi konstrueeritavuse, tema eelduste ja tingimuste järele.
Eelnevale saaks vastu väita samal moel nagu väideti vastu mu imeulme teemalisele paskvillile. Aga ma jätan selle praegu lugejate hooleks.
Vestluses ja väitluses Otiga ütlesin ma järgmist. Ma võin möönda, et sellise mõtteeksperimendi kaudu saab mingeid küsimusi (nt mina identsus vms) näitlikustada ja mõtelda, kuid see mõtteeksperiment jätab sellegipoolest minusse ebamugavustunde. Sellel on – edenevas sügavusastmes – kolm põhjust: (1) teisendus Davidsonist Soomeheks käib täiesti müstilisel moel (välgu mõjul); (2) see on pelgalt sõnaline ja maailma suhtes irdne eksperiment ning (3) sellise mõtteeksperimendi konstrueerimine juba eeldab tervet metafüüsikat,
(1) On täiesti meelevaldne oletada, et välk võiks inimkehi koostada. Seda probleemi peaks aga saama kasvõi mõtteeksperimendi korras siluda näiteks nii, kui oletada muundava meediumina välgu asemel mõnd tehnilist aparaati, mida me ei suuda küll praegu ette kujutada, aga millesarnaseid on ulmezhanris tihti välmitud. Need oleksid nö 3D faksid või teleporterid. See tunduks juba realistlikuma kujutluspildina, et skanneeritakse mingi ruumiline objekt ning et ta pannakse samadest materjalidest teises kohas kokku.
(2) Juba tõsisem probleem on see, et sedasorti eksperimendid on sõnalised, kuna neid põhimõtteliselt ei ole võimalik tegelikult konstrueerida. St nad on asjade ja maailma suhtes irdsed; nad ei puutu asjadesse, vaid on konstrueeritud puhtalt sõnadega. Selles suhtes (konstrueerimine) kuuluvad nad pigem kirjandusteooria kui filosoofia valda. Miks nad pole konstrueeritavad?
(a) Ei ole võimalik, et loodaks Davidsoni täpne koopia. Esiteks rikub see kvantmääramatuse printsiipi: täpse koopia ehitamiseks me peaksime täpselt teadma algupärandit. Algupärase Davidsoni kehaosakeste täpset asukohta ja liikumiskiirust ei ole aga põhimõtteliselt võimalik teada. Nii palju eeskätt füüsikalise tasandi kohta.
(b) Teiste, kõrgemate hierarhiatasandite puhul (keemiline, bioloogiline, inimlik) eeldab see mõtteeksperiment reduktisionismi ehk seda, et kõrgema tasandi seosed on taandatavad madalama tasandi omadele. St. isegi kui me jätame praegu kõrvale probleemid kvantmehhaanikaga, siis et kui meil oleks antud samasugune füüsikaline tasand, siis oleksid kohe antud ka kõik kõrgemad tasandid. See ignoreerib ruumi reaalsust; ruumi mõistetakse ainult väliselt, objektiveerivalt. Ruum on aga algupäraselt lahti volditud esimeses isikus ning kolmanda isiku ruum on sellest tuletatud. Ruum on algupäraselt väesolev, mittemeetriline, ning ta saab meetriliseks mõõdetavaks homogeenseks objektiivseks ruumiks alles mingi ajalise, kestusliku protsessi tulemusena. Meetriline ruum alles tekib väga mitmejärgulise eristamistöö tulemusena. Alumine kehatasand (nt aatomid) küll põhjustavad ülemist tasandit, kuid nad ei põhjenda seda. Isomeerides on täpselt samad aatomid, aga nendevahelised keemilised sidemed paiknevad ruumis teistmoodi. See ruum aga just nimelt luuakse keemilisel tasandil, keemiliste sidemetega. See pole küll muidugi füüsikaga vastuolus, aga rangelt atomaarse tasandi seisukohalt jääb see alamääratuks. Kui me nüüd ütleme, et keemia seadused “on juba seal”, siis me tegelikult oleme tagantjärele targad: kuna me teame, milline keemia on, siis oletame, et see on alati olemas olnud. Aga kui me asetuksime universumi staadiumisse, kus temperatuus oli veel nii kõrge, et polnud veel tekkinud keemilisi sidemeid, siis ma väidan, et mitte ükski aju poleks suutnud kujutleda, milline keemia olema saab. Selle ennustamine oleks olnud sama hea kui ennustada ette, millised saavad olema järgmisel aastal kirjutatavad luuletused. Põhjustamise ja põhjendamise eristamine keemia ja füüsika tasandil ei tee praktilises kirjelduses vist pea mingit vahet, küll aga saab see eristus oluliseks bioloogilisel ja eeskätt inimlikul tasandil. Soomehe puhul eeldatakse, et kui meil on antud füüsikaliste osakeste konfiguratsioon, siis on sellega ära määratud juba ka kõik kõrgemad keha hierarhiatasandid. See on ekslik.
(c) See mõtteeksperiment ignoreerib ka aja reaalsust, kuna eeldab, et minu kujunemisloo saab suruda ühtekokku, ajalise kestuseta hetkesse, ning et on võimalik luua minu koopia ka ilma seda kujunemislugu reaalses kestuses lahti rullimata, hetkelise loomeaktiga. On arusaamatu, kuidas Davidsoni järgi Soomees küll käituks nagu Davidson, kuid ei tunneks kedagi ära. Miks peaks mitteäratundmine piirduma ainult inimestega, ja mitte laienema asjadele? Miks peaks tabama Soomeest prosopagnoosia, aga mitte ulatuslikum agnoosia? Ja kui ta ei tunneks ka asju ära, kuidas saaks ta käituda nagu Davidson (rääkimata davidsonlike artiklite kirjutamisest)?
(3) Selle mõtteeksperimendi konstrueerimisega on seega juba väga palju eeldatud, sellesse on kätketud terve metafüüsika. Ta peaks aitama lahendada või mõtelda küsimusi, kuid oma probleemiasetuse viisiga ta juba määrab suures osas vastused ette. Selles ignoreeritakse reaalset ruumi ja reaalset aega (reaalset=kogetud). See näib eeldavat võimalik-tegelik (potentsiaalne-reaalne) metafüüsikat, kus tegelikkus on vähem kui võimalikkus, kuna tegelikuks saamine kahandab võimalikkusi. See on jällegi puhtabstraktne, sõnaline skeem. Asjaline skeem käib väes- ja käesolu (virtuaalsuse-aktuaalsuse) kaudu: väesolev saab käesolevaks eristuste loomise, nende aredaks muutmise kaudu. Sellise kättejõudmisprotsessiga luuakse keha (reaalne ruum) ning seda ei saa meelevaldselt kokku suruda, vaid kätkeb reaalset kestust: igas kättejõudmisetapis luuakse midagi uut (st see pole millegi vähenemine, võimaluste kahanemine). Eelnevad metafüüsilised valikud aga mõjutavad seda, mida mõtteeksperiment on mõeldud uurima, st subjektsust, minasust, identiteeti.
Kuni uuritakse ainult seda, kas Soomees on Davidson või mitte, on tegemist teadusliku hoiakuga, mille lähtekohaks on kirjandusteaduse valda kuuluv nähtus. Kui filosoofia tunnuseks pidada seda, et ta tegeleb kõigega ega jäta põhimõtteliselt midagi välja, siis selles mõttes filosoofiaks saab see mõtteeksperiment siis, kui millalgi küsitakse ka sellise eksperimendi konstrueeritavuse, tema eelduste ja tingimuste järele.
Eelnevale saaks vastu väita samal moel nagu väideti vastu mu imeulme teemalisele paskvillile. Aga ma jätan selle praegu lugejate hooleks.
Blitzbildung
Ajasin täna (st nüüd juba eile) Eiguga telefonitsi pikalt juttu. Tal näikse olevat mingi süstemaatiline plaan hariduse kohta. Me väga üksikasjalikult ei jõudnud rääkida, aga üks asi on mustandi-faasi rõhutamine ning see, et haridus peaks aitama liikuma erinevate valmimisfaaside vahel – ka mustandifaasi saab teataval määral õpetada-harjutada. Sellest vist kirjutasin siin ükskord varem.
Aga teine asi, mis mul kõrva torkas, oli see, et Eik tõmbas paralleeli praeguste ülikoolide ja traditsioonilist tüüpi asutuste ja asjaajamise vahele: vertikaalne juhtimisstiil, suur kohmakas jäik struktuur. Nagu traditsiooniline sõjavägi oma käsuliiniga. Sellest saab eristada teistsugust strateegiat: sõjas Blitzkrieg’i näol (kus suhteliselt väikesed ja autonoomsed mobiilsed üksused võtsid endale vahetu ülemuse ees ülesande, ja siis asusid seda täitma. Sakslased saavutasidki Teise maailmasõja alguses edu eeskätt seeläbi, et nad kasutasid paremini aega, nende reageerimise ja ageerimise tsüklid käisid kiiremini – samas kui materiaalselt olid nende jõud prantsuse armeega võrreldavad või väiksemadki. Sama strateegia Iisraeli 6-päevases sõjas ja Lahesõjas (selle kohta vt. Boyd). Või ärimaailmas Google, mis Eigu sõnutsi sai alguse paarist inimesest ja koosnevat praegugi väikestest suhteliselt autonoomsetest üksustest. Me ei jõudnud sellest pikemalt rääkida, aga tundub huvitav, kuidas sedasama strateegiat saaks kõrghariduses rakendada. Ma ei suuda veel üksikasju näha, aga mingi õhev aimdus on. Kuidas see võiks arendada hoopis teistlaadi võimeid.
.
Aga teine asi, mis mul kõrva torkas, oli see, et Eik tõmbas paralleeli praeguste ülikoolide ja traditsioonilist tüüpi asutuste ja asjaajamise vahele: vertikaalne juhtimisstiil, suur kohmakas jäik struktuur. Nagu traditsiooniline sõjavägi oma käsuliiniga. Sellest saab eristada teistsugust strateegiat: sõjas Blitzkrieg’i näol (kus suhteliselt väikesed ja autonoomsed mobiilsed üksused võtsid endale vahetu ülemuse ees ülesande, ja siis asusid seda täitma. Sakslased saavutasidki Teise maailmasõja alguses edu eeskätt seeläbi, et nad kasutasid paremini aega, nende reageerimise ja ageerimise tsüklid käisid kiiremini – samas kui materiaalselt olid nende jõud prantsuse armeega võrreldavad või väiksemadki. Sama strateegia Iisraeli 6-päevases sõjas ja Lahesõjas (selle kohta vt. Boyd). Või ärimaailmas Google, mis Eigu sõnutsi sai alguse paarist inimesest ja koosnevat praegugi väikestest suhteliselt autonoomsetest üksustest. Me ei jõudnud sellest pikemalt rääkida, aga tundub huvitav, kuidas sedasama strateegiat saaks kõrghariduses rakendada. Ma ei suuda veel üksikasju näha, aga mingi õhev aimdus on. Kuidas see võiks arendada hoopis teistlaadi võimeid.
.
martedì 19 aprile 2011
rõõm ja muusika
18. aprillil oli Nigulistes Iegor Reznikoffi kontsert. Ümisesin seal burdonistina kaasa. Me saime väga napilt harjutada, nii et selle kohta tuli meil isegi hästi välja. Ehkki vajusime aeg-ajalt ära. Aga ujusime välja. Ma olen muidu eluaeg laulnud ainult mitteametlikult. Lapsena Uues Maailmas peldikus – oli meil selline kõrge laega akendeta sügava kumeda kajaga kemmerg, kus ma laulda armastasin. Ja hiljemgi niisama omaette. Ametlikust laulmisest ei tea ma midagi. Mine tea, vahest on isegi hea, sest Reznikoffi laulmine on naturaalne, mittetempereeritud. Mulle ongi see istunud väga loomulikult, ja ma ei pea mingeid harjumusi ümber harjutama. Laulmine on minu jaoks alati olnud keha võnkumine samavõrd kui hääle võnkumine. Loomulikus skaalas on need võnkumised ka ilmselt loomulikumad. Mul on tunne, et see korrastab keha ja meelt. Eks häält tekitades keha ju võngubki, ja kui võnkumised omavahel väga hästi sobivad, siis see peaks kehale hästi mõjuma ja teda rõõmustama (Pirjo muide hakkaski burdoonilaulmise ajal itsitama: ta ise ütles pärast, et olukorra koomilisusest, aga mine tea, võib-olla hoopis ta keha rõõmustas ja selle õigustamiseks mõtles teadvus koomika juurde). Keha ja meel aga on üks ja sama asi. Nii et kui keha harmoniseerub ja rõõmustub, siis peaks ka meel seda tegema.
Nõnda ka laulmise ajal tunnetasin oma keha võnkumist, ja tema koosvõnkumist teiste lauljate, kirikuruumi ja lauluga. Igatahes kui maha istusin, siis polnud kehas mitte mingisuguseid pingeid (nagu ühelt mitteametlikult lauljalt pärast esinemist eeldada võiks), hingamine oli vagur-vagur, ja esimese sissehingamise tegin alles mingi poole minuti pärast. Justkui oleks mõtlustanud.
Nõnda ka laulmise ajal tunnetasin oma keha võnkumist, ja tema koosvõnkumist teiste lauljate, kirikuruumi ja lauluga. Igatahes kui maha istusin, siis polnud kehas mitte mingisuguseid pingeid (nagu ühelt mitteametlikult lauljalt pärast esinemist eeldada võiks), hingamine oli vagur-vagur, ja esimese sissehingamise tegin alles mingi poole minuti pärast. Justkui oleks mõtlustanud.
David Rothenberg
8. aprillil esines Tartus zoosemiootika konverentsil David Rothenberg. Üks paremaid esinemisi, mida ma üldse kunagi kuulanud olen. Tegemist on klarnetimängijaga, kes on välja andnud hulga džässiplaate. Aga muuhulgas on musitseerinud ka koos loomade ja lindudega. Mitte niisama loonud muusikat nende häälitsustest inspireerituna, vaid tõepoolest koos nendega. Oma esinemises näitas ta videosid, kuidas ühel juhul musitseeris koos ühe rästalisega ja teisel juhul küürvaalaga. Muusika sündis tõepoolest nende kahe (st. inimese ja ühel juhul linnu ja teisel juhul vaala) koostööst, nii et kumbki tõi sisse oma motiive ja üks kohanes teisega ning üks pluss üks võrdus kolm. David näitas ka arvutist salvestisi visuaalsel kujul, kus klarnetisti ja linnu/looma teineteisega sobitumine oli detailselt näha. Näiteks vaaladel olevat raske püsida ühel noodil, aga vastuseks Davidi klarnetimängule produtseerisid nad mingi analoogia sellele, nii et nad võnkusid ühe noodi ümber üles-alla. Aga muidugi ei piirdunud nende koostöö selle tõigaga, vaid on tohutult palju keerukam ja huvitavam.
See oli erakordselt sümpaatne selle poolest, et siin polnud elusolend pelgalt (uurimis-) objekti rollis, vaid oli ise tegija, ja sealjuures loominguline tegija. Ja oli tohutult meeldiv näha kedagi, kes elusolenditesse niimoodi suhtub. Mul hakkavad sipelgad üle selja jooksma, kui ma kohtan sellist avanemise ja ehtsa uudsuse tekitamise momenti.
Vt. ka:
http://www.thousandmilesong.com/clarinet-humpback-duet/
http://www.whybirdssing.com/
http://www.davidrothenberg.net/
See oli erakordselt sümpaatne selle poolest, et siin polnud elusolend pelgalt (uurimis-) objekti rollis, vaid oli ise tegija, ja sealjuures loominguline tegija. Ja oli tohutult meeldiv näha kedagi, kes elusolenditesse niimoodi suhtub. Mul hakkavad sipelgad üle selja jooksma, kui ma kohtan sellist avanemise ja ehtsa uudsuse tekitamise momenti.
Vt. ka:
http://www.thousandmilesong.com/clarinet-humpback-duet/
http://www.whybirdssing.com/
http://www.davidrothenberg.net/
domenica 3 aprile 2011
Fantaasiakirjandus
On levinud nn. fantaasiakirjandus (phantasy): potterid jms. Ometi pole sellel midagi pistmist fantaasiaga tugevas mõttes, vaid see on lihtsalt eskapism. See on unelemine, laadis: ah, mis oleks, kui ma saaks lennata; ah, mis oleks, kui mul oleks võlukepike, mis mu soovid täidaks, ah, mis oleks, kui... Ei seata küsimuse alla minu olemist maailmas ega mõelda läbi (st. kujutleta) põhjani selle uue maailma loogikat, vaid lihtsalt üks kujutluspilt järgneb teisele nagu halvas daydreaming’us. Muide, neid uusi “nõialugusid” ei saa segamini ajada vanade nõialugudega, muinasjuttudega, kus lendavad vaibad, võlukepikesed jne. pole lihtsalt ettekääne siit maailmast põenemiseks, vaid just nimelt selle kaudu laiendatakse meie maailma, võimendatakse, väestatakse seda – nii juhul, kui neid võetakse sõna-sõnalt shamanistlike rännakute kirjeldusena (liikumine/lendamine maailma eri kihtide vahel), kui ka siis, kui neid tõlgendatakse moralistlikult (nt. “vägev vähk ja ahne naine”).
Fantaasia on üks inimese olulisi võimeid, millega ta saab muundada ja laiendada oma maailma – juhul, kui see puudutab teda tervenisti. Tolles fantaasiakirjanduses aga jääb see ainult osaliseks. Maailmast lõigatakse välja mingi lõik, ehitatakse fiktiivsed seinad ümber, ja edasi käib kõik omas mahlas – ilma et see mind tervikuna muundaks. Spinoza määratles kaht sorti rõõmu: üks puudutab mind tervikuna – see on reipus (hilaritas) –, teine aga puudutab mind ainult osaliselt – see on “kõdi” (titillatio). Terviklik rõõm ehk reipus on alati hea, aga osaline rõõm ehk kõdi varem või hiljem muutub halvaks (st. toodab kurbust), kuna ühe keha- või vaimuosa kõditamine ehk “rõõmustamine” hakkab varem või hiljem segama teisi osasid ja häirib minu kogutoimimist. Mul on tunne, et fantaasiakirjandus teeb just sedasorti “kõdi”: valmistab osalist rõõmu, mõnu, aga selle hinnaga, et ma ülejäänu ära unustan. Antud juhul see ei ole see teema, et ükskõik mis raamatut lugedes sa “unustad ära” “tegeliku” elu. Või ütleme, et unustust on heaks ja halvaks. Kui ma loen reibast raamatut, mis mind tervikuna rõõmustab ja on nii mitmekesine ja tugev, et liigutab mind üleni, siis sellise lugemise ja “unustamise” ajal ma kogun jõudu ja ma virgun lugemisest reipamana, tugevamana. Aga kõdiraamatut lugedes võib mul küll tundide kaupa mõnus olla, aga ma ärkan sellest väsinuna, ma olin enda ära unustanud, jõudu raisanud. On olnud raamatuid, mille lugemise järel on mul must tunne, justkui ma oleks ennast risustanud. Kõdiraamatud.
Fantaasiakirjandus – õigemini, fantaasiavaenekirjandus – pole isegi lapsik, vaid infantiilne.
Ma tunnistan, et ma vaimse hügieeni mõttes ei ole sedasorti kirjandust lugenud ja ma rääkisin kuulu järgi (olen lugenud Tolkieni, aga nii mastaapne ja üksikasjalik eskapism nagu tal omandab juba uue kvaliteedi). Nii et vaielge aga vastu, teie, kes te olete lugenud.
Fantaasia on üks inimese olulisi võimeid, millega ta saab muundada ja laiendada oma maailma – juhul, kui see puudutab teda tervenisti. Tolles fantaasiakirjanduses aga jääb see ainult osaliseks. Maailmast lõigatakse välja mingi lõik, ehitatakse fiktiivsed seinad ümber, ja edasi käib kõik omas mahlas – ilma et see mind tervikuna muundaks. Spinoza määratles kaht sorti rõõmu: üks puudutab mind tervikuna – see on reipus (hilaritas) –, teine aga puudutab mind ainult osaliselt – see on “kõdi” (titillatio). Terviklik rõõm ehk reipus on alati hea, aga osaline rõõm ehk kõdi varem või hiljem muutub halvaks (st. toodab kurbust), kuna ühe keha- või vaimuosa kõditamine ehk “rõõmustamine” hakkab varem või hiljem segama teisi osasid ja häirib minu kogutoimimist. Mul on tunne, et fantaasiakirjandus teeb just sedasorti “kõdi”: valmistab osalist rõõmu, mõnu, aga selle hinnaga, et ma ülejäänu ära unustan. Antud juhul see ei ole see teema, et ükskõik mis raamatut lugedes sa “unustad ära” “tegeliku” elu. Või ütleme, et unustust on heaks ja halvaks. Kui ma loen reibast raamatut, mis mind tervikuna rõõmustab ja on nii mitmekesine ja tugev, et liigutab mind üleni, siis sellise lugemise ja “unustamise” ajal ma kogun jõudu ja ma virgun lugemisest reipamana, tugevamana. Aga kõdiraamatut lugedes võib mul küll tundide kaupa mõnus olla, aga ma ärkan sellest väsinuna, ma olin enda ära unustanud, jõudu raisanud. On olnud raamatuid, mille lugemise järel on mul must tunne, justkui ma oleks ennast risustanud. Kõdiraamatud.
Fantaasiakirjandus – õigemini, fantaasiavaenekirjandus – pole isegi lapsik, vaid infantiilne.
Ma tunnistan, et ma vaimse hügieeni mõttes ei ole sedasorti kirjandust lugenud ja ma rääkisin kuulu järgi (olen lugenud Tolkieni, aga nii mastaapne ja üksikasjalik eskapism nagu tal omandab juba uue kvaliteedi). Nii et vaielge aga vastu, teie, kes te olete lugenud.
lunedì 31 gennaio 2011
mõtlemine
Enamik inimesi, ja teie sealhulgas, on oma elu jooksul heal juhul ainult paar korda mõtelnud. Ülejäänud aja aga elate te parasiitidena, lihtsalt teistelt võetud mõtete, arvamuste, ütluste najal. See, mida harilikult mõtlemiseks nimetatakse, ei ole mõtlemine, vaid opereerimine kujutluste ja sõnadega. Mõtlemine on aga see, kui sõna ja ihu saavad üheks. Ja ärgu olgu teil häbematust küsida, kes räägib.
Mida veendunumalt keegi oma “seisukohti” kaitseb, seda kindlamini võib ütelda, et ta ei mõtle, mida ta räägib.
Mida veendunumalt keegi oma “seisukohti” kaitseb, seda kindlamini võib ütelda, et ta ei mõtle, mida ta räägib.
Iscriviti a:
Post (Atom)