välk ja karp

Viisin Nadiile karbi tagasi. Ta oli kimbatuses ja ütles siis, et udmurdi kombe kohaselt kui teisele nõu tagasi antakse, siis peab seal midagi sees olema, olgu või sümboolselt. Olin nagu välguga pähe saanud. Tõepoolest. Ma polnud sellele mõelnud, aga ma nägin hoobilt, kuidas see on kõige loomulikum asi maailmas. Ma isegi ei oska öelda, kas ma olen ise selliste kommetega kokku puutunud. Aga isegi kui ei ole, siis justkui oleksin. Mul oli muidugi häbi, aga ühtlasi ka rõõm sellest, et ma olin justkui tagasi saanud maailma, mis oli vahepeal kuskil kaotsis olnud. Kummaline, on mingid asjad, mis on täiesti loomuomased – või kultuuriliselt omased –, aga mida pole kuidagi märganud või ära tundnud või ma ei teagi, kuidas seda öelda. Nagu käivituks mingi asi alateadvusest. Ehkki seegi on problemaatiline, kas-kuidas see “enne” olemas on. Aga igatahes kui see asi siis sul nina ees on – nagu näiteks see, et karpi tagasi andes pannakse sinna midagi sisse –, siis kiirgab see täielikus loomulikkuses, justkui oleks kogu aeg, algusest peale olemas olnud.