ReVisioon

Eile toimus kena üritus Tallinnas Uuel tänaval Okasroosikese lossis: avati Tarvo-Hanno Varrese fotonäitus nurkadest ja ansambel Resonabilis mängis viie helilooja teoseid: Eugene Birman, Helena Tulve, Antti Auvinen, Salvatore Sciarrino ja Ülo Krigul.
Esiteks tasub mainida, et selles kohas pole minu teada varem sedalaadi üritusi toimunud. Olen Okasroosikese lossis viimasel ajal erinevatel põhjustel korduvalt käinud; see on põnev koht Tallinna vanalinnas, kus nõuka ajal oli ALMAVÜ (nägin nende kogunemisi oma koduaknast) ja mis on viimastel aastatel vaiksel tiksunud. Põhiliselt on seal venelaste kultuuriringid. Paljud ruumid on kasutamata. Maja laguneb. Liiguvad jutud, et sinna kolib Tallinna Muusikakool. Igatahes enne kui see maja korda tehakse, on võimalus seal korraldada igasugu mõnusaid ettevõtmisi, selliseid nagu eilne. Sest kui ta kord ära remonditakse, siis tuleb sõna otseses mõttes kord majja: signalisatsioonid, valvurid, reeglid kuhu istuda-astuda jne jne. Praegu on lihtsalt soe tuba ja mõnusasti logu. Südantsoojendavalt kriuksuv parkett.
Tarvo fotodel on majanurgad ja mõned sisenurgad. Ehkki neil inimesi pole, ütles ta ise oma nurkade kohta, et neile saab juurde mõelda kõiki neid kohtumisi ja liikumisi, mis neil nurkadel toimunud on. Nurk kui väljapaistev koht ruumis, mida saab ära märkida kohtumiseks ja miski, mis loomuldasa koolutab liikumisi, tekitab trajektoorimuutusi. Nii et kuigi fotodel on kujutatud võiks öelda et lausa kolmemõõtmelise ruumi prototüüpi (nurgast lähevad suunad vasakule, paremale ja üles), siis kehastavad nad aega: liigendavad ajalisi kulgemisi (kohtumised, liikumised) ja koguvad endasse aja märke (gräffitid, kulumised, värvimised jne).
Tuline kahju, et mul puudub muusikaharidus ja terminid, millega oma muusikaelamust analüüsida ja edastada. Helena Tulve lugu kandlele “Silmaja” (Kristi Mühlingi esituses) üllatas, kuidas kandlest selliseid helisid välja meelitatakse (ja huvitav, kuidas neid üles kirjutatakse?), mis mulle meenutasid kohati pigem hiina guqin’i. Mitte ühed noodid teiste kõrval või üksteisesse sulamas, vaid üleminekud ja vibratsioonid (tekitatud suure kuuskantvõtme sarnase asjandusega).
Sciarrino pala ristflöödile mängis kogu ürituse eestvedaja Tarmo Johannes. Seal vaheldusid läbilõikavad viled (kui ma õigesti aru sain, siis tekib seal selline efekt, et ehkki mängitakse üht nooti, kõlab see nagu akord; igatahes selline tummine-kihiline vile) ja vaiksed helid – isegi nii vaikseteni välja nagu küünekoputus flöödile või klahvi avamise heli. Saali akustika oli nii hea, et kõik need nüansid tulid välja. Sellise struktuuri pealt toimusid peened liikumised; Tarmo ise võrdles seda multifilmi kaadritega, mille sisse tulevad tegelased ja mille servad ühel hetkel segamini lüüakse.
Ülo Krigul oli oma teoses Die Ernste Wandlungen kasutanud Austria luuletaja Ernst Jandli tekste. Need ei tundunud ülearu keerukad, aga ma ei eristanud kõiki sõnu / ei saanud aru; hea meelega loeks seda ka paberil. Hääl (Iris Oja), kannel (Kristi Mühling), flööt (Tarmo Johannes) ja tshello (Aare Tammesalu) suhtlesid nii nootide kui sõnadega; osa sõnu olid räägitud läbi flöödi.
Ühesõnaga, toimus selline tore üritus. Kuuldavasti jätkub see ettevõtmine järgmisel aastal (näitus + muusika). Hoian pöialt.