Leysin

Niisiis. Olin slavistide konverentsil (ma olen siis sinnamaale jõudnud) Shveitsi mägikülas 7-10 detsembrini. Töömeetod on iseenesest mõnus, minnakse mõneks päevaks mägikülla ja arutatakse isekeskis. Mul polnud tehnilistesse ja ajaloolistesse küsimustesse küll midagi sekka rääkida. Raske öelda, palju ma seltskonnale juurde andsin või ära võtsin. Toideti hästi. Isegi väga hästi. Kolm korda päevas ja sinna vahele veel näksimist. Ja ma imestasin, kuidas "Lehmas", kus me üldiselt sõime, on igal toidul (eriti kahel esimesel päeval) oma maitse, mitmekihiline. Ma muidu söön ühekihilisi toite, aga seal oli toidul sügavusemõõde. Nüansid. See on vahest dekadentsi tunnus, kui hakatakse toitu naudisklema. Mis seal ikka. Tunda seda, mis parasjagu on. Iga päev erinev roog. Lehm. Siga. Kala. Kana. Jänes (?). Üks päev sõime teises kohas sulajuustu tillukeste kartulite ja marineeritud kurgi/seente/sibulaga. Eile ronisin lõuna ajal mäkke. Alguses mööda teed. Aga lõpuks olin teel, mis viis välja “hüdraulilise jaamani” ja sai seal otsa. Ei hakanud sealt alla minema, vaid panin otse võpsikut pidi üles. Sulalumi oli maas ja mägi ikka kaunis järsk, üksjagu üle 45 kraadi. Tegelesin sõna otseses mõttes alpinismiga. Mõnest kohast ei saanudki ülespoole ja tulin alla, et parem koht leida. Igatahes lõpuks jõudsin ma teemoodi asja peale. Üleval mattis hinge. Mäed ja orud ja männid ja osoon ja nii edasi. Teeveeres oli puuriit. Tundus, et nende jaoks, kes tahavad lõket teha, ehkki lõkkeplatsi ma ei näinud, või oli see lume all. Siis hakkasin alla tulema, jõudes otsaga tollesama tee peale. Normaalne pooleteise meetri laiune horisontaalne tee. Vaeva nähtud ja rajatud. Aga ühel hetkel sai ta lihtsalt otsa. Väga kummaline. Iseasi kui alt üles minnes tee ühel hetkel otsa saab, aga tundub ebaloogiline, et mäe otsast alla minnes tee otsa saab. Kellele see tee siis üldse tehtud on? Igasugu minusuguste korjamiseks, et nad teerajalt väljas võpsikus ja kivistikus üles pürgides lõpuks tee peale välja saaksid. Pidasin targemaks mitte võpsikut mööda alla laskuda, vaid otsida mõni teine tee. Kobisin üles tagasi ja leidsingi tee, kus lausa plekksilt näitas, et “Leysin”. Ja jälle kena pooleteise-kahe meetri laiune tee. Rõõmsal meelel silkasin-sumpasin allapoole, piisas et end õhku tõugata, ja juba allalangemise kiirusega sai jupp maad edasi. Aga ole lahke, see tee sai ka ühel hetkel otsa. Aga mitte päris. Hoolega uurides võis tuvastada mingi 20 cm laiuse poolaimatava raja. Sedamööda ma siis jätkasin. Ja noh, lõpuks sain ikka alla.
Leysinis elab kirjade järgi 2011 inimest (tänavu üks iga aasta kohta), aga Patrick arvas, et ajutisi asunikke ja turiste on siin veel kümme korda rohkem. Kui üks päev “Lehma” restorani asemel teises kohas juustu ja kartuleid sõime, oli see paksult ameeriklasi täis. Ja ka muust rahvusest jõukureid. Kui rongiga Lausanne’i poole sõitsime, siis ühe pingi peal on venelane, kes ipadiga mängu mängib, ja teise pingi peal hiinlane, kes oma ipadiga mängib. Hiinlasi või vähemasti asiaate oli Leysinis kamaluga. Ilusas funkmajas oli resto Hanlong.
Pilte ei saa praegu panna, sest võtsin vale paksusega kaabli kaasa.