laip

Me sureme ja jätame maha laiba sellepärast, et me ei tunne oma keha, ei tunne iseennast ega maailma.

paar

Vaatasin käru ja avastasin, et olen kõike paaris ostnud: kaks piima, kaks jogurtit, kaks pähklikreemi, kaks shokolaadi, kuus tomatit, kaks leiba (eri sordist). Selle loogika järgi selgus, et mu kärus olev juust moodustas paari kärus oleva saiaga. Ja jällegi, kilekott (kantav) moodustas paari minuga (kandja). Ja mina (olend) moodustasin paari maailmaga (olenditervik), ja maailm (olev) moodustas paari ilmatuga (olemine). Paarid pole kunagi võrdsed, isegi kui toidupoe kärus see vahel niimoodi tunduda võib. Ilm tuleb ilmatust, ja suubub sinna.

elu

Ma olen valmis surema, ma olen valmis jaatama oma surma. Sest surma ei ole. Mitte lihtsas mõttes, vaid keerulises mõttes. Elu on need keerud, mis sa oled suutnud luua ja taibata. See ongi su elu, ja selles sa elad – ülejäänu langeb nagunii varem või hiljem ära. Surm on nuga, mis koorib maha lihtsad mõtted ja jätab alles tuumse keerukuse. Elab ainult see läbistuv.

sotsiaalne areng

Üldine isikliku sotsiaalse arengu skeem: kaks põhisuunda, sarnastumine ja eristumine. Kas teha samamoodi nagu vanemad või muud lähedased, või erinevalt. Iga inimene rakendab neid mõlemaid; küsimus on määras ja modaalsustes. Ilmselt ma teen mõningaid asju nii just sellepärast, et eristuda, teha teistmoodi. Ja mõningaid asju jällegi sarnastumise pärast ja tõttu. Meil on omad sättumused, mis on meisse istutatud geneetiliselt, bioloogiliselt, kultuuriliselt, kasvatuslikult, juhtumisipidi jne. St mingid harjumused, mingi tuumkompleks, probleemiväli. Küsimus on, kuidas sellel väljal liigutakse (ja isegi: kuidas sellest välja liigutakse, teispoole “antust”). Ja just sellepärast on hea pidada silmas Läbistuvat, geneetilist instantsi, “tühjust”. See on sulatustiigel kõikide meie klompide jaoks ja võrdlustasand meie harjumuslike suundade tarvis. Kullaproov. Kas peab vastu Läbistuva-proovile? geneesikatsumusele? tühjusetõmbele? Ennast ja oma antust ei maksa ülemäära armastada ega vihata – see on meie tõukepind; ja meie elu väärtuse määrab see, mida me selle pinnaga ette võtame: kas jääme tasse kinni, või tõukume. St. kas suudame endast eristuda ja ennast lõimida – kui intensiivselt? Kui tõukume intensiivselt, siis ongi elu sees. Aga kui tõukume väheintensiivselt, siis jällegi – mis me sellega peale hakkame? Kas jääme kinni mittetõukumisse või tõukume omaenese mittetõukumiseltki? See on murdepunkt. Kuidas jaatada kõige madalamatki, kuidas jõuda jõuetutki. Seda mitte unustada...

õpetamine

Rääkisime Krahlis Eiguga filosoofia õpetamisest. Mulle tundub, et sellega on niimoodi, et ühest küljest eeldatakse, et inimesel on olemas mingi “filosoofiline kogemus”, millega ta on taibanud filosoofia liikumisviisi ja selle endaga ühendanud. See on sulanduv-läbistuv kogemus, mis avab horisondid, mõõtmed, filosoofiaruumi. Niisiis, see on eeldatud ja sellega otseselt ei tegelda. Teisest küljest aga on tekstid, teooriad, mõttekäigud, millele koondub kogu tähelepanu õpetamise juures. Loetud, kuulatud ja iseenda kirjutatud tekstid. Siin on filosoofia juba täiesti kõrvutuval, aredal, valmis kujul. Teiste väljaarendatud mõttekäigud, mida peab uurima, ja enda väljaarendatud mõttekäigud, mida peab teistele esitama. Ühesõnaga, ühel pool on täiesti läbistuv kogemus, mis on eeldatud, ja teisel pool on täiesti kõrvutuv mõttestik, mis on eksplitsiitse tähelepanu all. Aga nende kahe vahel haigutab kuristik. Kuidas minnakse ühest teise? Kuidas mõttestik õieti kujuneb? Kuidas käib liikumine sulanduvast kõrvutuvasse? Ühesõnaga, filosoofia kui genees on täiesti tähelepanuta, ja selle peab iga üliõpilane jälle ise põlve otsas valmis nikerdama, nii hästi-halvasti kui ta suudab. See on nagu alg-, põhi-, ja keskkooliski, mis samuti peaksid justkui inimest “eluks ette valmistama”, aga tegelikult on elu just see, millele kõige vähem tähelepanu pööratakse, ja ühendused ühest küljest eksplitsiitsete kõrvutuvate kehaliste ja intellektuaalsete ideede ja harjutuste ning teisest küljest omaenese implitsiitse sulanduva kogemuse (elu) vahel tuleb ise luua.

Muidugi on mingis mõttes õigus, et iga inimene peabki jalgrattad uuesti leiutama, aga ometi tundub, et see olukord on esitatud liiga mustvalgelt, kas/või’na. Tegelikult on hulk vahepealseid astmeid, ja neid on ka täiesti võimalik harjutada. Eigu idee oli umbes selline, et filosoofia õpetamise juures on põhiline just tegelemine sulanduva küljega – sellel peaks pühendama “70 protsenti” ajast, ning mõneti sekundaarne on valmisasi, millele kuluks “30 protsenti” ajast. See tähendab, valmis produktid: tekstid, ettekanded jne. on loomulikult ka olulised, aga geneesiprotsessi osana, mitte ära lõigatuna kõigest sellest sulanduvast ettevalmistustööst, ja justkui ainsana väärtustatuna. Eik on välja mõelnud harjutusi, mille käigus harjutataks just seda, kuidas liikuda sulanduvama ja kõrvutuvama faasi vahel, kuidas sulatada üles tekste, ideid, probleemistikke, ja neid jälle tarretada mingisse vormi.

Ma läksin ta jutu peale tohutult vaimustusse. Sellel on ju kohe terve hulk voorusi. Esiteks õpetab see aktiivsust tekstide suhtes (ja eks kaudselt ka iseenda suhtes!). Küsida alati: aga mis juhtub, kui see mõiste välja jätta? kas asi töötab või ei tööta? kui töötab, siis mis moel? kui ei tööta, siis mida see nihe näitab? Teine voorus on see, et just sulanduvamas faasis saab kergemini teha ühendusi teistesse valdadesse – teadus, kunst, poliitika, mis iganes. See õpetab üleüldisemalt mõtlema – mis pole lihtsalt abstraktne üldisus, mis taandab kõik nähtused mingite mõistete alla, vaid selline üleüldisus, mis oskab asjaga tegeleda, olukordi küsitleda, ilmutada nende liigendusi. Aktiivsus, mis oskab ennast allutada probleemistikule, seda taluda, läbi teha väändeid ja pöördeid, muunduda koos tolle “teisega”, ja koos temaga sünnitada... võib-olla filosoofilise teksti, võib-olla eetilise teo, võib-olla esteetilise objekti. Sulanduvast saab välja tahestada mitmes suunas; kõrvutuvat aga on raske teisendada, nii et ta tükkideks ei variseks.

Filosoofia (ja üldse iga asja) õpetamise juures ei ole põhiline see – nagu liigagi sageli räägitakse –, et tuleb õpilast julgustada avaldama “oma arvamust”. Olen olnud seminaris rebastega ja tean, mida see tähendab. See tähendab enamasti seda, et üliõpilane ei loe teksti tähelepanelikult, ei ürita seda tervikuna mõista, vaid nopib sellest välja mingi ühe elemendi (sageli vääriti mõistetult), mille kohta tal on “oma arvamus”, kusjuures tegelikult pole see tema arvamus, vaid lihtsalt kulunud common sens, mida inimene on kuskilt kuulnud, omaks võtnud, ja innuga nüüd korrutab. Palju rohkem tööd tuleks teha siis, kui püüda esitada loetud tekst vähemas-kokkusurutumas mahus, ent säilitades sisulisi proportsioone ja põhiliigendusi – siis see tähendab, et sa pead tegema mõne sammu autori mõtte allika suunas, läbistuvama poole. Ühesõnaga, küsimus ei ole oma või teise arvamuses, vaid selles, et minna teispoole arvamusi, teispoole väljakujunenud seisukohti, kõrvutuvust – sulanduva faasi poole, millest need kerkivad. Selle juures võib aidata see, et sa jätad kõik tekstid ja suhted sinnapaika ja lihtsalt mediteerid üksi. Selle juures võib aidata see, et sa unustad enda ja energiliselt uurid teksti, inimesi, maailma. Igal juhul – aktiivne hoiak minna alati edasi, kaugemale, ja mitte leppida olemasolevaga, kättejõudnuga, kättesaaduga.

Ehini sonett

Andres Ehini "Põrgu ja taeva sonett"

Siin on kolm positsiooni:
1) “Kel ilmavaade kõige kõhulisem / võib oma silmad vabalt kõhtu jätta. / Saak hingepõldudelt tal kõige põhulisem, / miks lõikuseks küll üldse tõstab kätt ta” Kommentaarid on liigsed
2) See, kes küsib: “Mis põrgust maisem, taevast õhulisem?” Selle kohta öeldakse, et ta on “taevapõrgu vang / kel kabjad katki, tiivad ripakil. / Ta peale peagi tuiskab lehelang”. Kui esimene positsioon vähemasti tegi midagi näilist (lõikas põhku), siis see tegelane ei tee üldse midagi, ei lõika põhku, aga õhku ka ei tõuse ja kiirelt ei kappa, sest tiivad on sorakil ja kabjad katki. Ta on tardunult paigal ja mattub peagi lehtede alla. Ta on veelgi suurema rõhu all kui rõhk.
3) See, kes mitte ei küsi, vaid hüüab: “Mis põrgust maisem, taevast õhulisem!” St ta ei taotle midagi, ei küsi-vaeva-sürgi et mis on too “põrgust maisem, taevast õhulisem”, vaid ta kehastab seda, see on luust-lihast tulev hüüatus, võiduhüüd. Tema on “see, kes põrgut, taevast tõesti püüab”. Vahe teise positsiooniga on kirjavahemärgis, küsimärgi asemel hüüumärk. Teine positsioon on põrgu ja taeva kütkes, arutleb, mis võiks olla teispool neid. Kolmas positsioon ei aruta midagi. Pahupidi pöördunu. Kusjuures vormiliselt on see viimane rida üle, või õigemini, see ongi taas esimene rida, tillukese teisendusega, ja kõik käiakse taas üle. Ta on rõhk ise - sest eks rõhk ise ole rõhutu. Ta on rõhutus. Ta on hüüatus.

Toon nüüd soneti enese ka ära (kui autoriõigustega nüüd probleem tuleb, siis ma ütlen enese õigustuseks, et see sonett on nüüd hoopis teine kui see, mille Ehin mõtles-kirjutas).

PÕRGU JA TAEVA SONETT

Mis põrgust maisem, taevast õhulisem?
Kes küsib, selle jätavad nad hätta.
Ta pea on peagi rõhust rõhulisem.
Jalg ega silm ei astu üle mätta.

Kel ilmavaade kõige kõhulisem,
võib oma silmad vabalt kõhtu jätta.
Saak hingepõldudelt tal kõige põhulisem,
miks lõikuseks küll üldse tõstab kätt ta?

Kes küsib, see on taevapõrgu vang,
kel kabjad katki, tiivad ripakil.
Ta peale peagi tuiskab lehelang.

Hulk sipelgaid ta ihul sipakil.
Kuid see, kes põrgut, taevast tõesti püüab,
ei küsi kunagi, vaid hüüab:

"Mis põrgust maisem, taevast õhulisem!"

(1977)
Andres Ehin, "Täiskuukeskpäev", Tallinn: Eesti raamat, 1990, lk. 170.

vahel

Väike laps ajab käed õieli, tahab sülle. Võtad sülle. Väike laps hakkab vingerdama, tahab sülest maha. Lased maha. Väike laps ajab käed õieli, tahab sülle. Võtad sülle. Väike laps hakkab vingerdama, tahab sülest maha. Lased maha. Väike laps...
Väike laps on isa süles, hakkab vingerdama, tahab ema sülle. Väike laps on ema süles, hakkab vingerdama, tahab isa sülle. Väike laps on isa süles, hakkab vingerdama, tahab ema sülle. Väike laps...
Vanem tüdineb, vihastab, masendub: otsusta ära, kus sa olla tahad, süles või maas, isa või ema süles! Aga väike laps ei tahagi olla ühes ega teises asendis, vaid nende vahepeal. Kordamises, pisikeses varieerumises. Vanemal on teised, suuremad kordused, ja lapse omad tunduvad talle lapsikud.

jube aeg

Ma kardan iga järgmist hetke. Mitte niivõrd sellepärast, et juhtuks midagi halba, ebameeldivat või õudset, vaid hetke ennast. Üksi ajasisene asi ega sündmus ei saa olla nii hirmus kui aeg ise. Ükski käesolev ei saa olla nii hirmus kui eesootav. Rafineeritud piinaminegi ei käi niivõrd valu tekitamisega, kuivõrd valu tõotamisega. Selline eksistentsiaalne äng. Ma olen seda tundnud nii kaua, kui end mäletan. Kuidagimoodi saan sellest üle, saan järgmisse hetkesse - selleks ei peagi midagi tegema: lihtsalt oled, ja sellega oledki järgmises hetkes, ja järgmises, ja aina edasi. Vastupidi, selleks, et ei tuleks järgmist hetke, tuleks midagi teha. Tuleks ennast ära tappa. Aga paraku, nii palju kui ma asjadest aru saan, tundub mulle, et isegi see ei aita - isegi enesetapp ei aita aja vastu, vaid et see muudab ainult aja modaalsuse, ajalemise viisi, aga mitte aega ennast. Tuleviku käest ei pääse.
Teisalt on see muidugi ka põnev, kõditav, huvitav - umbes sama tunne nagu kiigel suure hooga alla vuhisedes, kui kõhu alla tekib õõnes tunne: ühest küljest hirmus, aga samas ka kuidagi mõnus. Mõne väikelapse peal võib näha sellise sünteesi tekkimist: alguses on neile kiigutamine vaba langemise hetkega lihtsalt ebameeldiv, aga ühel hetkel ei hakka nad selle peale enam kisama, vaid hoopis naerma. Võib-olla naer (vähemasti üht tüüpi naer) ongi teisendatud kisa: see, mis enne hirmutas, saab mõnu allikaks, hirm ise saab mõnusaks (jäädes samas hirmsaks ka). Ühed kõige suuremad joovastuse hetked ongi mul seotud ajaga ja ajahirmuga: ta tuleb siiski! see on hirmus, aga mul on jõudu seda jaatada, milline ka poleks aineline olukord! Väga tihti jään ajahirmule lihtsalt alla, värisen-võdisen känkras. Aga vahel suudan "naerda". Ega elamine ei saagi vist kunagi selgeks. Kui elamine saab selgeks, siis polegi enam vaja elada. Hirmukõdi kõhus ei kao, mõnu ei kao. Seni.

naiste mäss

"Naised piimapudelid taovad puruks vastu seina.
Kaotatud kopikad meeles ei tekita leina" A. Ehin (luuletusest "Naiste mäss")
Sulnid värsiread, lummav lülitus esimess rea valdavalt trohheuselt teise rea daktülile. Esimene on füüsiline, järsk, raiub, taob piimapudeleid vastu seina; teine on mentaalne, meelisklev, lendlev: edasi! naised ei hooli kopikaist! Räägitakse küll leinast, aga seda eitatakse, see jääb maha seina külge.

Jurmala

18.07 sõitsime laevaga mööda Daugavat ehk Väina jõge. Niipea kui laev Jurmalas maabus, avanesid taevakraanid padukale. Kui mingi veerand tunni pärast sadu vähe väiksemaks jäi, läksime Jurmala peale. Käisin siin viimati mingi veerandsada aastat tagasi, "töö- ja puhkelaagri" ekskursiooniga. Sestpeale hakkasin kuidagi tihti Lätti sattuma. Nüüd vahepeal ei käinud palju aastaid. Ometi käe-jala juures, bussipilet odavam kui Otepääle.
Nõnda, Jurmalas tahtsime süüa, tükk aega kammisime. Jurmala peatänav oli muutunud basseiniks. Inimesed kahlasid pahkluuni vees. Jalavarjud sai jalast võetud. Vähemasti mul. Mõned humalasemad heitsid end koguni kõhuli vette ja pladistasid nagu joobnud lombiskõhutajad.
Siis ühes kohas sõime, ja kui olime maha istunud, tuli uus padukas. Saanud söönud, oli sadu pisut vaiksemaks jäänud, kuid mitte üle. Läksime randa. Jätsin tavaari telki ja ulgasin ujuma.
Arvasin seni, et meres ei saa ujuda. Lapsepõlvesuved veetsin maal, ja kogu ujumine käis jões. Arvasin, et meres saab vaid supelda, sest enamasti on seal lained ning teiseks soolane vesi ei lisa veetlevust. Jurmalas olidki vägevad lained, justkui jõulisemad kui siinkandis (võib-olla seepärast, et ikkagi väljamaa), kuidagi aeglased ja vägevad. Kui püsti seista, siis tuleb nagu telliskivimüür peale. Aga avastasin, et kui piki laineid ujuda, siis ei kohta mitte mingisugust vastupanu ja lainetaval merel saab pisukese harjutamise järel ujuda sama hästi kui peegelsiledal. Lihtsalt ühtid vee liikumisega. Vastupanu pole, sest õõtsud koos veepinnaga üles-alla. Ja harjutamist tahab lihtsalt konkreetne sobitumine lainete liikumisega ja oma tasakaalu hoidmine. Meenutas Zhuangzi lugu Konfutsiusest ja mäslevais voogudes ujujast.
Pärast ei pannudki enam riideid selga -- nad olid siiski enam-vähem kuivad, samas kui vihm oli pigem tihenenud. Toppisin nad kotti ja kakerdasin ujukate väel läbi Jurmala rongijaama. Rongijaamas ajasin hilbud jälle selga. 1) välismaa, 2) supelkuurort.

mere ääres

Olin mitu tundi istunud koosolekul ja tööd teinud. Ilusas kompleksis mändide vahel mere ääres. Veerand tundi pausi. Sai ruumist välja. Päike paistis, tuul uilgas. Silkasin mere äärde. Ülikonnas, tiidsa sammuga mändide vahelt läbi liiva. Merd kuuldus juba kaugelt. Kui ta paistma hakkas, valdas tohutu kergendus. Eks kontrastist – surutud nelja seina vahele mingisse välisesse rütmi; ja nüüd vaba vaateväli, meri, justkui otsimas kontakti mu sisemise rütmiga, kutsumas mind, hüüdmas. Roheline, toekad tihedad lained, vahused. Tuul. Päike. Liiv. Uirgasin merele vastu. Urisesin, mörisesin, laulsin koos merega. Äkkvabanemine. Kukkusin naerma ja langesin pikali kaldarohusiilule. Kontakt enda ja looduse vooluga, jõudude vallandumine. Kogu see inimeste asjaajamine seal nelja seina vahel tundus valgusaastate-tuuleiilide kaugusel tibatilluke kärbsemust, jabur rabul.

kalad

Hiljuti lõppes üks neljapäevane konverents. Olin omadega täiesti läbi. Füüsiliselt – sest läksin ikkagi hiljati magama, ehkki hommikul algas vara. Aga eeskätt psüühiliselt – ma ei suuda taluda pikka aega inimkontakti ja inimjuttu järjest. Nii oligi, et kui me konverentsi lõpetuseks restorani läksime, siis ei suutnud ma enam taluda kõnekõminat ja inimesi ning söögi ootamise ajal läksin hoopis fuajeesse ja silmitsesin kalu akvaariumis. Meel oli katkemas ja see parandas teda. Puhatas. Kalad ujusid rõõmsalt. Ja kui neid niimoodi pikalt vaadelda, hakkad märkama detaile, mida alguses ei näinud. Näiteks kuidas ühel kalal on saba küljes veel paar peent udet. Või kuidas teine kala seisab paigal niimoodi, et laseb esiuimedega ringiratast ja lainetab sabauime kiiri ülevalt alla. Vaatasin kalu ja olin rõõmus. Kalad maigutasid. Mõni liikus tagurpidi. Mõni tonksas teist.

niisama tegemine

Mart armastab tuua seda näidet Sauterilt, vist Indigost, ja ma olen seda mitu korda lugenud, aga meelde on sööbinud just selle näite korduv esitus Mardi poolt. See idee, mis Sauteri tegelasel on, et võiks olla veel teine mina, kes tema eest kõik kohustused ja asjatamised ära teeks, nii et tema ise saaks niisama elada. See on huvitav fantaasia, sest see ongi ju realiseerunud – minus ongi kaks mina. Ühest küljest ma tegutsen ja teisest küljest ma tean, et tegutsen ehk ühesõnaga tegevus ja teadvus. Ja see tegutsemise teadvustamine ongi alati „niisama“, ta ei tee mitte midagi, ainult teab, ainult on; ta ainult pöördub selle poole, mis sünnib-toimub, aga ise ei toimeta midagi. Kogu küsimus on selles, millise minaga me end rohkem samastame: kas sellega, kes askeldab, rügab, vaevleb, tegutseb, jändab, töötab, situb, nikub, peeretab, või sellega, kes kõike seda jälgib, tähele paneb, teadvustab, teadmiseks võtab. Ja ma olen mõlemat. Alati ma teen midagi ja alati ma olen ka juba niisama. Niisama teen.

leiutis

Lapsevankril võiks olla abimootor peal, et oleks kergem temaga liikuda. Ja tema tagaosas võiks olla väike platsdarm, kus peal saaks seista, et endal ka hõlpsam liikuda oleks. Ühtlasi võiks paigutada lapsevankrile siis ka rooli, et saaks, ise platel olles, vankrit juhtida. Arvestades ilmastikuolusid võiks lapsevankril ka karp ümber olla, et vihm sisse ei sajaks ja tuul ei puhuks. Sellist lapsevankrit kutsutakse autoks, ehkki mõned eputised on teinud need täiustatud lapsevankrid ülearu keereks-peeneks-veendeks. Vabandust, keeruliseks, tahtsin öelda.
Lapsevankril – vähemasti ühel eritüübil – võiksid roomikud all olla, et saaks temaga ebatasasemal ja teedeta maastikul liikuda, näiteks rabas või põllul või kruusal jne. Jällegi võiks lapsevankril ühtlasi ka mootor peal olla, et kergem liikuda oleks. Ja peale selle võiks tal ka kast ümber olla, kohe üks korralik kast, kust kuulid läbi ei tungi, et kui keegi sind ja su last tulistab, siis sa surma ei saa. Noh, ja võiks siis olla ka üks kahur peal, et ise omakorda vastu tulistada. Selliseid lapsevankreid ongi juba ka tehtud ja neid kutsutakse tavaliselt tankiks.
Kuna maastikul esineb igasuguseid takistusi, nagu mäed, jõed jne., siis võiks lapsevankril (vähemasti ühel selle eritüübil) olla tiivad küljes, ja mootor ka, mis annaks piisavalt vunki, et lapsevanker õhku tõuseks. Niimoodi saaks nendest takistustest vaevata üle. Aga sellisel riistapuul kuluks kindlasti ka ümbritsev karp ära, sest vanker peab nii kiiresti liikuma, et tekib tugev tuul ja hakkab jahe ja laps võib külma saada, nõnda nagu lapsevanemgi. Tõepoolest, selliseid lapsevankreid on samuti ka juba tehtud, ja neid kutsutakse lennukiteks.
Tasub kaaluda sedagi, et lapsevankrile teha veekindel põhi, et just veekogudest üle või neid mööda sõita. Kuna nüüd jalal kindlat toetuspunkti ei ole, oleks hädasti tarvis mingeid lapsevankrit edasilükkavaid abivahendeid, nagu näiteks aerud, purjed, mootoriga ühendatud tiivik vms. Tüür kulub samuti marjaks ära. Selliseid lapsevankreid võibki veekogudel näha, kus neid on ristitud paatideks, purjekateks, laevadeks jms.
Nüüd te heidate mulle ette müstifitseerimist ja loba ajamist, pidades autosid, tanke, lennukeid, laevu jne. lapsevankriteks. Te juhite tähelepanu sellele, et sageli sõidetakse nendega niimoodi, et ühtki last peal ei olegi, ja et mis lapsevanker see selline on. Et ütleme, kui keegi, kellel lapsi võib-olla üldse polegi, sõidab autoga tööle ja koju, või keegi roomikutega lapsevankriga läheb kamba teiste täiskasvanutega võõrale maale ja hakkab kahurist kõmmutama, või lennatakse äri- ja turistiklassis ilma ühegi lapseta, või mõni täiskasvanu aerutab, sõuab, purjetab jne. niisama, jällegi ilma lapseta. Aga selle vastu võiks väita, et kõik need on abitegevused. Muidugi pole paljudel inimestel lapsi, kuigi kasutavad mootori, roomikute, tiibade, veekindla aluse jm. lapsevankreid. Ja ajavad nendega omi asju. Eks ta ole, nemadki peavad ju end toitma jne. (ja selliseid lapsevankri modifikatsioone hankides väljendavad nad vahest ka salaigatsust laste järele). Kuid globaalses mõttes tehakse seda kõike – olgu otsesemalt või kaudsemalt – ikkagi laste pärast. Sest mõelge ise: kui lapsi poleks üldse, siis jääks kogu elutegevus soiku ja sureks lõpuks sootuks välja. Niimoodi võibki põhimõtteliselt kõiki neid riistapuid nimetada eriotstarbelisteks lapsevankriteks.
Te juhite tähelepanu sellele, et ometi on olemas ju ka n-ö klassikalised lapsevankrid, ilma mootori, roomikute, roolide, veekindla põhja ja muuta. Ma vastan sellele, et see on lapsevankri nullvariant, kõige lihtsam versioon. Ja see on väga praktiline versioon: eks te katsuge autot, tanki, bussi, lennukit või laeva oma trepikotta või esikusse mahutada!

tõlk

ime.

Olen nüüdseks juba mitu aastat teinud vahel suulist järeltõlget. Nüüd on juba terve plejaad professionaalseid tõlke (ka sünkroontõlke) ja neid koolitatakse süstemaatiliselt juurde. Mina ei ole selline koolitatud tõlk ja nendega ma võistelda ei saa ega väidagi saavat. Olen teinud paar korda ka sünkroontõlget, aga esimesel korral kukkusin läbi ja teisel korral lugesin lihtsalt varem valmistehtud tõlke paberi pealt maha. Isegi nii põgusa kogemuse põhjal võib ütelda, et sünkroon- ja järeltõlge on kaks radikaalselt erinevat asja. Sünkroontõlge on üdini ebaloomulik: esiteks see, et sinu ja kõneleja vahel pole otsest tagasisidet või see on minimaalne, sa ei kuule teda vahetult, vaid läbi kõrvaklappide tõlkide hermeetilises kilukarbis. Ja eeskätt nõuab see sügavalejuurdunud harjumuste lahtilogistamist: harilikult me kuulame ja räägime vaheldumisi, aga sünkroontõlkes tuleb mõlemat teha korraga; kõrvaklapid ja mikrofon lahutavad kuulamise ja kõnelemise funktsioonid kaheks iseseisvaks ringluseks. See on äärmiselt võõristav. Eks sellega harjutakse ka muidugi ära. Ja see on julm. Kuna kõneleja sind ei vaata, siis tõlkimisega kuskile takerdudes ongi lihtsalt kööga ja korvamatus.
Aga ma tahtsin rääkida järeltõlkest, mida ma olen pisut rohkem teinud. Siin sa oled reeglina vahetus läbikäimises kõnelejaga, nii et toimib tagasiside. Kõneleja märkab tõlgi oleku ja ilme põhjal, kuidas tema jutt mõjub, ja kui tõlgile jääb midagi arusaamatuks, siis ta võib kõnelejalt ka täpsustust küsida, ehkki päris tõlgid seda muidugi ei tee. Kui ma püüan oma kogemust kirjeldada, siis see käib kuidagi niimoodi, et ma lülitun teisele lainele, häälestan end eeskätt kõnelejale ning mingil määral ka kuulajatele. Mina ise kaon ideaaljuhul ära – st. seni kuni tõlge läheb ladusalt, mul pole mingeid omi mõtteid ega tundeid, vaid ma olen täiuslikult häälestunud kõneleja jutule. Õigemini, kui täpsemalt öelda, siis muidugi ma tõlgina moodustan kõnelejaga ühtse süsteemi (kuhu ma juba oma nullolemisega paratamatult panustan, oma iseloomuliku afekteeritavusvõimega), ja kui jutt sujub mõlemas suus, siis see näitab, et me oleme heasti ühel lainel; ja kui takerdub, siis see näitab, et kuskil on mingi rütmihäire ja on vaja üle korrata või täpsustada.
Samas on tõlgil mingi taandamatu eetika (nagu Stanislavski räägib „näitleja eetikast“) ses mõttes, et ta ei saa mitte anda oma panust kõnesse, ta ei saa jätta kõnet mingil määral modifitseerimata. Alati tulevad sisse uued nüansid ja varjundid – teine hääl, tämber, toon, intonatsioon, sõnavalik, rütm ja tuhat muud pisiasja. Vahel on see teisendus tähelepandamatu, aga teinekord muutub ta kaunis oluliseks ja teadvustatuks. Ma ei taha öelda, et ma meelega teise inimese teksti muudaksin, vaid ma tahan öelda, et ma üritan hüpata kõneleja meelelaadi ja antud olukorda, ning püüan intuitiivselt taibata, kuidas saavutada seda, mida kõneleja sihib ja taotleb, kõige sügavamatest tasanditest peale. Ning siis tuleb leida vastavad keelelis-kehalised vahendid selle taipamise (või oletuse) väljendamiseks. Ühesõnaga, ma ei saa piirduda sellega, et ma tegeleksin ainult „väljundiga“ – ei, ma pean juba hüppama sinna, kust see väljund tuleb, kõneleja alati eripärasesse algtundesse ja algmõttesse antud olukorras. Õnnestunud tõlkimine on tõesti nagu rääkimine läbi kahe suu, korraga-rääkimine. Ehk siis mitte nii, et üks räägib teise järel, ehkki empiiriliselt see üldiselt niimoodi välja näeb – selle kinnituseks on seegi, et sellistel puhkudel on vahel võimalik kõneleja juttu ette aimata ja juba tõlkida tema lauset enne kui ta on selle välja ütelnud. Aga ettevaatust! See ei tohi mingil juhul olla kõnelejale „sõnade suhu panemine“, lähtudes mingist oma seisukohast, kalkulatsioonist vms, vaid see, mida ma silmas pean, peab lähtuma intuitsioonist, mis eelneb igasugustele kalkulatsioonidele ning pigem lõhub sinu juba valmis ja ette olemasolevaid skeeme ja mõttevorme.
Nii et õnnestunud tõlkimine on ühest küljest justkui täiesti loomingulisusetu (sa lihtsalt kordad teise inimese sõnu teises keeles), aga kõik need eespoolnimetatud juurdetulevad nüansid teevad selle äärmiselt peeneks ja loominguliseks. Ma kujutlen seda kuidagi niimoodi, et sinu kui tõlkija tuum ja omaolu kaob – kaob erinevus „tuuma“ ja „ääre“ vahel, ja sa muutud üleni plastiliseks palliks, mis iga puudutuse peale reageerib iga oma osaga, tervikuna, annab igale impulsile vastuse, mis lähtub koguolukorrast. Ja kogu põnevus peitubki nendes tillukestes nihetes, teisendustes, modifikatsioonides (mida sa ei saa mitte sisse tuua). Muidugi, vahel läheb lõtk liiga suureks, nii et kaks võnkumist pole enam samas faasis teineteist võimendamas, vaid summutavad teineteist. Kuid ka need momendid (ning uuesti „käimasaamine“) võimaldavad paremini tundma õppida mõlemat võnkumist ja nende eripärasid. Ühesõnaga, ideaalne tõlk on see, kes muutub praktiliselt märkamatuks, nii et inimesed unustavad ära, mis keeles räägitakse (või et üldse räägitakse, mine tea!).
Muidugi ei suuda ma kogu aeg sellise meelestatusega tõlkida – selleks napib mul oskusi iga kandi pealt. Aga isegi kui see alati kõige paremat vilja ei kanna, on mul ometi tõlkimise algusest kuni lõpuni tunne, et ma lülitun ümber teisele režiimile. Seda näitab ka muide asjaolu, et kuna omaolu kahaneb miinimumini, siis ununevad ära väsimus, vaevused, kõhutühjus jne. Vaid sa lihtsalt tõlgid, oled tühi koht, kus kajavad keeled ja kõmavad sõnad.

Eesti Muusika Päevad

Tegin päev läbi tööd. Pidin poole kuueks trenni minema, aga töö kestis nii kaua, et sinna ma poleks jõudnud. Selle asemel seadsin sammud Mustpeade majja Eesti Muusika Päevade üritusele, kus mängiti nelja eesti helilooja teoseid – Lauri Jõeleht (mu paralleelklassivend keskas), Andrus Kallastu, Liis Jürgens ja Peeter Vähi. Ütlen kohe, et ma pole vist nii pikal kontserdil olnudki – koos väikeste vaheaegadega ligi viis tundi, aga ometi pole ma sugugi väsinud, ja ta mitte ei kurnanud mind pärast pikka tööpäeva sootuks ära, vaid hoopis andis energiat juurde. Kui on huvitav ja virgutav asi, siis ei pane oma keha tähelegi – pikkade asjade puhul on kirveliseks indikaatoriks tagumikutunne, st. kas perse väsib ära või mitte. Mõnikord ei jaksa kolmveerandtunnist asjagi kuulata, aga täna näe läks viis tundi nii et polnud asigi. Ehkki nüüd näiteks märkan küll, et kõht on kole tühi.
Enne kui ma edasi räägin ütlen jälle et mul on hirmus kahju, et mul mingit muusikalist haridust pole. Lapsena mulle meeldis küll üksi kodus olles klaverit klimberdada (vanaema oli muusikaõpetaja olnud). Oleks mind natukene utsitatud, siis oleksin ilmselt praegu paadunud muusik. Vähemasti kujutan seda elavalt ette. Aga sellist iseteadvust ja hakkamist, et ma ise seda nõudnud oleksin (üks viiuldaja näiteks ütles, et ta ise väiksena nõudis selle vanematelt välja), mul ka ei olnud. Eriti muusikast rääkimisel on see suureks piiranguks, aga ka kuulamisel. Muusika mõjub mulle oma puhtmeelelise ja kestusliku kvaliteediga, aga mul on kahtlus, et on terve hulk arhitektoonikat, mis jääb mul lihtsalt hoomamata. No ja tsitaatidest ja viidetest rääkimata, sest paraku ma kuulan muusikat tegelikult äärmiselt vähe.













Lauri Jõelehe asi oli võimsaks sissejuhatuseks. Juba kohe esimene pala „Ampla“ oboele. Muusik (Riivo Kallasmaa) sättis end saali nurka ehk praktiliselt vaatajate külje peale ja siis hakkas sealt tulema selliseid helisid, mis olid tõesti „avarad“, nagu teose pealkiri ütleb. Kõik noodid väga aredad, kained aga tummised, lõid nagu täiesti oma ruumi, hulga suurema kui Mustpeade saal. Ma olin nagu ära tehtud. Teine teos oli „Sõnumitooja“, mis kirjade järgi juba vana pala, aastast 2003 Vambola Kriguli (marimba) ja Anto Õnnise (vibrafon) esituses. Vambola on muidugi üldse hiilgav löökriistleja, aga nende duett läks ka nii ilusaks kätte, et kui see lõppes tornikella häält meenutava (metalltorud) osaga, siis jooksid külmavärinad mööda selga. Pärast ostsin kava ja lugesin, et teos viitab inglitele ning helilooja kodu lähedal olevale kloostrile (Pirita klooster?) ja selle kellahelinale. Siis mängis Ene Nael klavessiinil ühe Diego Pisadori algselt vihuelale kirjutatud pala ning Marrit Gerretz-Traksmann klaveril Lauri enda pala „Chant“. Ma ei tea, kas mõjus vahetult alla mängitud klavessiin, aga see klaveripala kõlas ka kuidagi väga klavessiinilikult. Lõpeuseks mängis Lauri ise koos kolme Otsa-kooli kitarristiga pala „Consolator“ (esiettekanne), kus olid jälle erakordselt selged noodid, mis lõid pea klaariks (muide, kontsert-maratoni käigus läks mu juba nädal aega nohune olnud nina lahti). Ühesõnaga, väga võimsa mulje jätsid Lauri asjad. Oleksin imetelles perseli kukkunud, kui ma juba poleks istunud.













Andrus Kallastu oli järgmine, samuti oma umbes tunniajase kavaga. Tema on hoopis teisest ooperist. Kõigepealt mängis flötist Leonora Palu Brian Ferneyhough’ pala „Cassandra unelaul“, mis läks sujuvalt üle Andruse enda looks „Welt gebaut ist/Maailm on ehitatud“. Flöödile lisandus kõigepealt tšello. Andruse juhitud Repoo Ensemble’i pianist (Jorma Toots) ja laulja (Andruse abikaasa Kai) tegid samal ajal natuke pantomiimi. Siis hakkasid need ka oma instrumendiga tegelema, Andrus asus dirigeerima ja järgnes 10 fragmenti, millest teos koosneb. Ma ei tea, kuidas seda muusikat nimetatakse, igatahes Vikipeedia ütleb Andrus Kallastu loomingu kohta pärast 1991. aastat, et selle perioodi teoseid iseloomustab „seriaalne tekstuur, väljatehnika, mittepulseeriv rütmika, muusikalise heli ning müra piire kompav kõla“. Külap seda ta siis oli, kompimisi oli siin küll, näiteks kui laulja laulis klusiile või „f“ häälikut. See oli kohati tohutult keeruline muusika (vähemasti mulle tundub, ja pärast võis klaveril imetleda pianistist mahajäänud partituuri, mis minu silmad võttis kirjuks – kuigi ma ei tea, elukutselise pianisti jaoks see võib-olla pole keeruline. Ühesõnaga, noote oli tohutult palju, ja sugugi mitte kenasti üksteise kõrval olevaid, vaid ühtekokku oli ühendatud terve posu lühikeste ja väga pikkade vartega noote (no näete, kuidas ignorant end väljendama peab). Ometi tekkis sellest kõigest nelja muusiku koostööl täiesti konkreetne esteetiline tervik. Minu meelest panid kõik neli vägevasti, nii et ma ei oska kedagi esile tõsta. Kolmanda ja ühtlasi viimase pala „Amor–Mors“ lõpus tegid muusikud jälle natuke performance’it, visates ükshaaval põrandale oma partituuri lehti. Flötist jäi minu toolilt vaadates dirigendi taha; tšellisti nägin paremini, ja see oli nauditav vaatepilt, kuidas tegelane tohutu süvenemise ja keskendumisega oma noote mängis ja lehti loopis (kusjuures nootide mängimine nõudis ka teise käe pidevat üles-alla sebimist). Ja tüüp säilitas koordinatsiooni.

















Liis Jürgensi osa oli vist kõige pikem, oma poolteist tundi. Esiteks esitasid Kadri Hunt (laul) ja Vambola Krigul (trummid) kolmikpala „Kolm neitsi loitsu“ Liisi enda sõnadele. Väga ilusad lood, pole miskit öelda. Teine pala oli kandlele (Kristi Mühling), harfile (Liis ise) ja klavessiinile (taas Ene Nael): „Chaconne ehk 50 ringi Erkki-Sveni terviseks“ ehk siis Tüürile pühendet lugu. Seal võiski olla 50 juppi, igatahes üsna pikk pala, aga jälle täiesti lummav nagu esimesed Lauri palad. Kannel, harf ja klavessiin sobisid ideaalselt kokku, olles mõneti sarnase kõlaga, aga ometi erinevad. Siis tulid „Bulgakovi laulud“ M. Bulgakovi sõnadele (metsosopran Iris Oja ja altsaksofonil Jandra Puusepp). Esitajad olid kummikute ja omapärase kostüümiga (eelmisel triol olid ka hoolikalt disainitud kostüümid, ehkki hoopis teises võtmes, nagu diivanikatte mustriga – ma ei ironiseeri, väga ilus, lihtsalt mu võrdlused on kodukootud). Tekstid olid huvitavad ja laul ja pill läksid ka hästi kokku. Siis oli taas marimbal Vambola Krigul palaga „Tuulepesa“ – jälle ilus. Ja lõpuks „Laul merel“ (Liis ise klaveril ja Taniel Kirikal kontratenorina) jällegi Liisi enda sõnadele. Kavasse oli kirjutatud, et see pala on harfi saatel, aga Liis mängis hoopis klaverit. Ma ei tea, kas see oli trükiviga või äkki oligi see teos algselt harfile – igatahes klaverisaade oma arpedžodega kõlas natuke harfi moodi küll.
















Peeter Vähi tuli siis päeva naelana neljanda heliloojana. Temalt oli kolm pala. Peeter ise mängis sünti ja lisaks temale oli Jana Kask laulmas ja Hele-Riin Uib löökriistadel (neid oli terve posu, kava järgi: tiibeti dingsha-taldrikud, indoneesia gamelani gongid, etioopia sistrums, marimba, kambodža skor thoms, timbales, jaapani taiko-trummid ja plekitahvel). Kõigepealt „Roheline Tara“. Esimese loo ajal kõik kolm istusid rätsepaistes. Laulja nägi välja nagu lillelaps ja tegi vägevat vokaali, kohati rokivõtmes, kohati idamaiselt. Löökriistamängija oma tiibeti taldrikute sõõri keskel meenutas ise Tarat, ja tema löökriistamäng oli ühtlasi nagu tants. Muide, habras naisterahvas – nii et ärge seostage löökriistu ja rambomuskleid (okei, ma olen võib-olla ainus loll, kes seda teismelisena tegi, vaadates Gunnar Grapsi ja teiste rokitrummarite muskleid). Peeter tegi ise sündiga igasugu mustkunsti ja lasi loo sisse ka igasugu fonogramme, sh. Ellerheinalt, kelle 50. sünnipäevaks see lugu kirjutatud on. Teine lugu oli „Vihmategija“, kus löökriistadest olid põhiliselt marimba ja plekktahvel. Kolmas lugu, „Korstnapühkija“, William Blake’i sõnadele, oli kõige rokilikum. Peeter lasi muide poolel saalil käeviipe peale laulda la’d (minu pool) ja teisel poolel mi’d. Kuna „vähemasti pooled siinviibijaist on konservatooriumi-haridusega,“ nagu Peeter ütles, siis kõlas saali panus kohe esimesel proovimisel ilusasti (ja sobis päris hästi ka loo sisse, ehkki valjuse reguleerimisega tulnuks ilmselt vaeva näha). Nii et ma olen Peeter Vähile taustalaulu teinud. Noh, see selleks. Peeter mängis vahepeal sündiga elektrikidrat ja tegi muid nippe, Hele-Riin oli taiko-trummide taga (sätitud õhtumaise trummikomplekti sarnaselt, aga ta lõi neid jämedate pulkadega ja tõstis käsi kõrgele pea kohale nagu päris) ja Jana Kase laul oli juba täitsa rokk, ilus ja võimas.
Ma mõtlesin, et ega ma EMP-il ilmselt pileteid ei saa, ja juba kaalusin, kas peaks pea olematuid tutvusi käiku laskma, aga vähemasti tänasel üritusel oli saal küll rohkem kui pooltühi. Ometi oli kontsert lihtsalt suurepärane. Kõik neli heliloojat ja praktiliselt kõik palad olid vägevad, ehkki erineval moel ja erinevas žanris. Kõhu- ja tagumikutunne on selle tõestuseks. Koju tulles tulin kohe raali taha seda kirjutama, ja ega mu kõht selle aja jooksul rohkem täis pole saanud, sest köök on korteri teises otsas... Mul on nii tohutult hea meel, et Eestis nii head muusikat kirjutatakse.

P.S. Teksti elavdamiseks otsisin netist asjaosaliste pildid, aga samas süda natuke kripeldab, sest ma pole päris kindel, kas neid tohib / on viisakas niimoodi üles riputada, nende inimeste endi käest küsimata. Kui keegi teab, kuidas peab, siis las ta kirjutab siia kommentaari.

cool

Täna läks filosoofia sümpoosionil huvitavaks, kui Marek tuli sisse, istus mõnda aega ja ütles siis, et kuulge, mehed, te ajate jama. Kuidas seltskond reageeris? „Mine ära, ära sega, meil on isekeskis mõnus, kui sa aru ei saa, siis parem ära tülita meid ja tegele oma asjadega“ jne. Muidugi oli Marek vintis, aga ometi polnud selline reaktsioon õigustatud, sest minu meelest väljendas Marek ennast üllatavalt selgelt ja artikuleeritult. Julgeksin isegi öelda, et tagasihoidlikult, ses mõttes, et ta küll ütles ilusatamata, et teie jutt on jama, aga ta ei väitnud, et tema teab, milline on mittejama jutt. Ja mulle tundus tegelikult samuti, et eelneva jutu jalgealune oli läinud õige hapraks, see oli muutunud mõnusaks, ennastrahuldavaks, turvaliseks. Ja nüüd selle asemel, et näidata (või kasvõi püüda näidata), kuidas see eluga seotud on, öeldi talle „ära sega“ või et „meie teeme filosoofiat ja filosoofia on ikkagi oluline“. Ma ei ütle sugugi, et iga nokastanud tegelase praalimisest tuleb kinni hakata ja seda mõtestada. Enamasti ongi parem neist lihtsalt lahti saada, kuna sellised inimesed ei suuda sageli üldse kaht lausetki ritta panna, vähegi mõtestatud vestlemisest rääkimata. Aga nagu ma ütlesin, oli Marek palju artikuleeritum. Ta ütles, et surm ja enesetapp on põhiline filosoofiline probleem. Minu meelest täiesti arvestatav lähtekoht. Filosoofidele võiks see olla lausa maiuspalaks, ja sellest saab rääkida ka ilma spetsiifilisi mõisteid ja nimesid mängu toomata. Muidugi võib olla, et inimesel pole peale selle algväite midagi rohkemat ütelda – aga seda isegi ei selgitatud välja, sest jutt kanti kohe hoopis mujale: et „meie asi, mida me siin isekeskis ajame, on ikkagi oluline ja tähtis ja et sa peaksid sellest aru saama“, st. tehti puhtväliseks (või, mis teeb sama välja, võeti isiklikult). Teised väitluses osalenud, kellele ma hiljem, kui Marek ja veel mõned oli juba lahkunud, konnatiiklust ette heitsin, mäletavad seda sündmust kindlasti teistmoodi. Igatahes minule jäi terav mulje, et seda tüüpi ei võetud üldse tõsiseltki, ta juba ette tühistati – ja mis kõige hullem, seda kõike tehti võimupositsioonilt, enamuse jõuga, väliselt ja ennast tegelikult mängu panemata („filosoof on nii ja naa“, „filosoofia ikkagi...“). Räpane tervemõistuse paraad. Minu meelest loksutas Marek väga kenasti seda konnatiiki, milleks sümpoosium enamasti sumbub, seda võltsturvalisust. Ma ei ütle, et Marek rääkis tõde (ütleksin, et ta rääkis embrüonaalset tõde), vaid eeskätt, et ta kandis endaga tõde. Mida lammutada annab, seda lammutada tuleb.

qigonglased

Aitasin võõrustada hiina qi-gongi mehi. Hiinas riiklikult spondeeritud suund. Kartsin alguses, et tulevad poolpidused luftivennad, aga nende õpetaja täitsa meeldis mulle: esiteks ta tegi hästi, nii palju kui ma otsustada oskan, ja teiseks oli ka tema üldine hoiak kohane. Kohane: ta ei esitanud ühtegi pretensiooni, vaid tagasihoidlikult õpetas oma õpetamist (jah, esimesed saavad viimaseks ja viimased esimesteks; kes end ise upitab, see läheb upakile; on muidugi ka lödisid tegelasi, kes ongi orjameelsed, aga see pole neil tagasihoidlikkus, sest neil polegi midagi, mida "tagasi hoida"; sel tüübil aga näis reservi jätkuvat - hea õpetaja on see, kellest tundub, et "seal on veel midagi"). Kommentaarid mu vaheaegse taiji-jupikese kohta olid samuti väga õiged - iseenesest asjad, mida ma ka teadsin, aga mis olid mul ära ununenud või kuhtunud. Hea õpetaja on sulle see, kelle märkustest sulle kasu on, ja see mees tegi mulle paar põgusat, aga väga täpset kommentaari. Neljandaks, ta oli ka didaktiliselt väga hea, oskas olla liigendatud ja arusaadav. See on väga oluline, aga sugugi mitte nii väga sage omadus õpetajail. Lõpus jäi küll üle kordamata, aga see tulenes vist talle antud ajakava ülesehitusest.
Nii et mul jäi hea mulje, ja nende paari päeva jooksul see ainult paranes. Mul on hea meel, kui mu arvamine inimesest paraneb.

"Edasi!"

On teatud seltskond filosoofiavastaseid, kelle järgi see on pelk „teoretiseerimine“. Nad ei näe, et filosoofia on ise praktika. Filosoofilisel tegevusel tervikuna on teatav mõju, see avaldab teatavat efekti. Sedasorti kriitikud jooksevad edasi, kannustatuna transtsendentsi-illusioonest („ehtne olemine“). Filosoofia aga ei jookse edasi, vaid peatub ja vaatleb ehk teostab mõtlust mõtte enese tasandil.

cis-trans

On transtsendentsi-mehed, kelle jaoks on teispoolsused, saladused, tumedad jõud: vabamüürlased, ufonaudid, jumalad, vaimud jne. See tundub masohhistliku fantaasiana, kus inimene kujutleb end passiivsena välise ähvardava jõu käes, ja saab sellest teisest naudingut. Möönan, et see võib headel juhtumitel elu ergutada, nii et see kaaskodanikelegi tülikas või tüütav pole. Need juhtumid arendavad ilmselt seda aspekti, mis puudutab minu ja nende jõudude seost – st. seda, et nii teispoolsed kui nad ka poleks, on minul või mõnel minusugusel nendega ometi mingisugune kontakt (sest muidu neid poleks fenomenidena olemas ja neist poleks mõtet rääkidagi).
Ma ise olen radikaalne immanentsi-mees. Muidugi, kõik pole käesolev, vaid osa on väesolev, aga nii käes- kui väesolu moodustavad sellesama maailma, immanentsi, ühe elu. Aspekt, mille poolest immanentsi-mehed tülikad ja tüütavad võivad olla, on see, kui nad taandavad väesolu käesolule või käesolu sarnaseks. Ja huvitavaks lähevad nad siis, kui nad süüvivad sellesse eristusse.

puudus ja voorus

Igal inimesel on puudusi ja voorusi. Küsimus on selles, kas pöörata tähelepanu eeskätt esimeste üle kurvastamisele või teiste üle rõõmustamisele (salgamisest ma üldse ei räägigi). Või kui kurvastadagi, siis mitte meelt heita. Või kui meelt heita, siis mitte meelt ära heita. Või kui meelt ära heita, siis mitte päris ära heita. Sest meelt ei saagi päris ära heita – meele, st. sinu vaatepunktist.
Nojah, mõni võib mõelda, et enesetapp on meele päris ära heitmine. Aga see on ennatlik lootus, hõiskamine enne õhtut ja ilmselt illusioon. Illusioon peitub selles, et sa arvad enda teadvuse lahus olevat kõigest ülejäänust. Mulle tundub, et enese eest ei ole võimalik mitte ühelgi moel põgeneda.
Võib-olla on põhiline küsimus see, kelle vooruste ja puudustega on tegu. Kui need on minu omad, siis voorus ajab hupakile ja puudus ajab hukapile. Õigemini, voorused ja puudused ongi just minu omad, aga uba on selles, et sellega asi ei piirdu, vaid me mängime ühtlasi palju suuremat mängu kui see. Ja on vaja teravat silma ja tundlikku sisikonda, taipamaks malendite iseloomu ja asendit sel suuremal mänguväljal.

mäll

Ema viis mälli hiinamaale
Alle A

Contra

Linnart Mäll suri ära. Ta elas just 6*12 aastat vanaks, surres omaenese looma-aasta esimesel päeval. Olen teda ihusilmaga näinud, aga ei tundnud teda. Samas on tema sanskriti-teadmist tema õpilaste ja õpilaste õpilaste kaudu ka minusse voolanud. Aga vahest kõige rohkem mõjutas mind tema Konfutsiuse „Vesteid ja vestlusi“ tõlge. Kui me olime poisikesed, siis me lõime koos Tõnu ja Margitiga Konfutsiuse klubi. Millal see võis olla? ’89. aastal? Kas see võis olla „turismirongis“ Valgevenesse? Kõrvalepõige: odava raha eest (mõlemas mõttes) organiseeriti kooli(de)s sõit rongiga Valvegenesse. See aeg oli kahe maailma vahel. Sinimustvalged olid juba väljas, aga Eesti oli endiselt N Liidus. Ja võib muidugi arvata, kui suurt huvi me tundsime sõja ja revolutsiooniga seotud mälestusmärkide ja muuseumite vastu, kuhu meid viidi. Mäletan, ühes sellises muuseumis haigutasin nii laialt, et mu lõug läks krampi ja ma ei saanud seda enam kinni, vaid jäin totakalt suu pärani töllerdama. Ega muud rohtu polnudki, vajutasin ühe käega kiirult ja teisega lõua alt ja surusin lihtsalt lõua vägisi tagasi kokku.
Okei, ma ei mäleta, kust see Konfutsiuse klubi asi õieti alguse sai. Tean, et vähemasti mina olin seda raamatut ka lugenud, ma ei tea, kas Tõnu ja Margit ka. Lugesin isegi mitu korda. Esituse lihtsuse huvides armastatakse teha selliseid vahesid, et Hiinas tegeleb konfutsianism riigi ja avaliku eluga, taoism isikliku heaoluga ja budism lunastusega. Aga kui tekste endid vaadata, siis pole need vahed sugugi selged. Daodejing on suuresti poliitiilne traktaat, suur osa hiina budistlikke tekste tegeleb ka riigivalitsemisega, Kong-zi’l ehk Konfutsiusel räägib ka isiklikust vabast kulgemisest, Zhuangzis on ka soterioloogiat jne. Nõnda mäletan, et noppisingi „Vestetest ja vestlustest“ välja just eeskätt „taoistliku“ osa, „kulgemisega“ seonduva. See vist oligi esimene „suur tekst“, mida lugesin. Ja väga mõjus oli Mälli tõlkevorm, mida on kunstlikuks nimetatud, aga mis sellises tervikus omandab täiesti iseväärtuse ja muutub lummavaks. „Sellest ütlen ...“ Kirjutasin isegi samas laadis poeemi. Muidugi, nii varases nooruses kirjutatud asjadel on väga harva üldhuvipakkuvat kannet; need pigem väljendavad inimese enda jaoks midagi, millest ta ise alles hiljem arus aab – kui saab.
Ega meie „Konfutsiuse klubil“ mingit klubitegevust ei olnudki – see oli rohkem nimi, loosung. Tõsi, vähemasti mina ka tegelesin Konfutsiusega, aga „klubikaaslastega“ ma ei mäleta, et me kunagi midagi Konfutsiusega seotut arutanud oleksime. Meie sõbrad moodustasid vist vastukaaluks „budistliku klubi“ ja ma mäletan, et minagi lugesin kuskilt saadud Siddhartha Gautama elulugu. Toona oli ikkagi hoopis teine aeg ja tekstid raskesti kättesaadavad – ei ole nagu praegu, kus eesti keeleski kättesaadavate tekstide hulk on juba õige suur. Selle budaklubi tegevus oli veelgi olematum, tal ei kujunenud isegi nii tugevat ja märgilise laenguga nime.
Kokkuvõttes, kõige olulisem kogemus „Vestetega“ seoses oli enese immutamine, läbiimbuda laskmine millestki teisest: ajalises, ruumilises, kontseptuaalses mõttes. Hiljem lugesin muidugi teisigi Mälli tõlkeid, Šantideva, Kulgemise väe raamat jt. Mälli tõlked on äärmiselt selged, toovad sisse mõnusaid omasõnu (meel, ise jt), loovad üldkäibesse läinud mõisteid (kulg, seadmus jt), teevad lõbusaid uperpalle (nt. Bhagavadgitas dršti tõlkena „seisukohtlus“ < seisukoht + kohtlane). Sellised varajased mõjud on kindlasti ka mind tõlkijana kujundanud, ehkki ma ei saa hoobelda samasuguse selguse ja tabavusega.

peegel

Pärast tundi on eriline seisund – käid ringi, oled teadvel, näed, kuuled, aga sisedialoog vaikib. Lihtsalt oled.

nimi

Hakkasin sel semestril koolis tunde andma. Mingid harjumused on varasemast olemas: esiteks selline lihtne asi nagu õpilaste nimede meeldejätmine. Kui sellele tähelepanu pöörata, siis see polegi muide üldse raske, nii et kolme korraga on kindlasti kõik nimed meeles (kui keegi just neljandal korral ei suvatse esimest korda kohale ilmuda ). Taipasin selle tähtsust Reznikoffiga seoses – tema küsis kohe kõigilt nime ja jättis selle meelde (ja mäletas eelmisel korral osalenute nimesid). Ja ehkki tema jaoks ju võõrapärased, jäid need nimed tal kiiresti meelde, nii et juba harjutamiste teisel päeval kutsus ta kõiki nimepidi. See on mitmes mõttes äärmiselt oluline: esiteks kui sa tahad kedagi parandada, saad kohe oma tähelepaneku täpselt ja tõhusalt just talle suunata (muidu pead hakkama aega raiskama, et „kuule sina seal sinise pulloverita – ei, mitte sina, vaid see seal taga – jah sina, jajah, just sina. Nii, ma tahtsin sulle öelda seda, et ...“ versus „Toomas! Kõrgemalt!“). Kui võtta keeletund, siis tõhustab see tööd määratult: sa saad inimesi risti-põiki küsida, nii et esiteks peab igaüks kogu aeg valmis olema ja kaasa mõtlema, samas kui järjest küsimisel ärkab nende tähelepanu ainult hetkeks, mil järjekord nendeni jõuab, ja ka eelneva aja ei kuula nad toimuvat, vaid uurivad „oma“ lauset. Ja loomulikult on see eeskätt inimeste endi jaoks oluline, kui õpetaja nende nime teab – ja Reznikoffi suguse inimese puhul (asjalepühendunu, välismaalt, auväärses eas, paariks päevaks küllasõitnu) oled isegi kõrvust tõstetud. See loob isikliku kontakti ja kaasahaaratuse.

kõrv

Jälle rongis noormees ja neiu kuulavad süüdimatult valjusti oma muusikat. Mul polnudki niivõrd selle muusika vastu (ehkki eelistanuksin vaikust), kuivõrd selle vastu, et see niimoodi peale surutakse. Tuleb hakata oma kõrvaklappe kaasas kandma, mis teha. Siis saab vähemasti ise valida, mida kuulata. Ma imestan, kuidas inimesed helireostuse vastu nii ükskõiksed on. Küllap on harjutatud poodides, restoranides ja mujal pideva taustaheliga - kusjuures vahel on see taustaheli kõrvulukustav, nii et sinna taustale mingeid muid helilisi tikandeid enam teha ei annagi (nt baaris juttu ajada). Ja siis inimene võtabki selle üle, tuleb koju ja panebki juba ise vabatahtlikult näiteks teleka mängima, mis siis kogu ülejäänud aja taustal jõurab. Minu õudusunenägu. Mina armastan vaikust. Vaikus - see on peened helid, nüansid. Ses mõttes näiteks Mozart või Pärt on vaikus. Mets on vaikus. Isegi linn võib olla vaikus oma igasugu häältega. Aga taustamuusikaga baarid ja poed on juba liiast. See on pesuehtne ajupesu. Mu kõrv on tundlik ega kannata sellist asja välja. Viru keskuses lasti vahepeal linnuvidinat ja see oli päris mõnus (ja seal tehakse ka kõrgelaubalisi reklaamikampaaniaid, nii et kuigi see maja mulle ei meeldi, näib ta olevat vähemasti hästi juhitud). Aga näiteks Ülemiste keskus, kuhu täna asjaolude sunnil sattusin, on oma taustamuusikaga ehtne piinakamber. Kui summutatakse nüansid, siis on see mulle piin.

mõtlemine

Mul pole kunagi olnud sellist tunnet, nagu ma oleksin ise midagi välja mõelnud. Pigem vastupidi, mulle tundub, et ma segan oma mõtlemist, ja kui ma olen öelnud midagi uut või huvitavat, siis lihtsalt sellepärast, et ma olen ajutiselt ja juhtumisi oma mõtlemist vähem seganud.

pomm

Mäletan, teismelisena, õigemini värske üliõpilasena Tartu Ülikoolis mind korra pommiti Tallinn-Tartu rongis. Muidugi, ma olin ise loll ja vedel, nii et neil õnnestus mind niimoodi psühholoogiliselt mõjutada, et ma omaenese käega andsin neile 100 krooni, mis ema oli kodus andnud ja mis toona oli suur raha, vist sai nädala ära elatud, ma täpselt ei mäleta. Tüübid läksid Tapal või kuskil maha, ja kui ma ise, endiselt šokeerituna Tartusse jõudsin, siis esimese asjana hakkasin kodus (elasin erakas) „näidendit“ kirjutama. Ma ei jõudnud sellega küll kuigi kaugele ja see jäi sinnapaika. Nüüd ma saan aru, et mu vaim, intellekt polnud veel piisavalt küps selleks, et välja võtta selle sündmuse tõde – ehkki võib-olla ma kuidagi aimasin seda, ent mul polnud vahendeid selle väljendamiseks – st. intellekt polnud piisavalt plastiline, nii et jäin kinni „endasse“ ja „nendesse“ – ja muide, eks seepärast neil üldse õnnestuski mind pommida. Ehk teisisõnu, kui ma suutnuks kirjutada näidendit sellest sündmusest, siis seda sündmust poleks üldse olnudki. Vähemasti mitte sellisel kujul.
Mis selle sündmuse tõde on, mida saab kirjutades välja tuua? Deleuze ütleb oma Prousti-raamatus, et „kordus ise on alati rõõmus … Sündmused on alati kurvad ja partikulaarsed; aga neist väljavõetav idee on üldine ja rõõmus“ (lk. 91). Tolle pommimise juures mind jäigi piinama esiteks kannatatud psühhoterror, aga veelgi enam mu omaenese argus ja järeleandlikkus. Aga kui kirjutades korrata omaenese argust, järeleandlikkust, rumalust – ükskõik milliseid „kurbi“ seiku, siis nad lakkavad olemast kurvad ja jääb alles ainult nende „vaimne vaste“, puhas teadvus antud konkreetse sisuga – ja see on alati rõõmus, väljendab meie taandamatut väge, ükskõik kui nõrgad me ka muidu poleks. Juba toona oli mul vaistlikult aimdus sellisest võimalusest, ent puudus arukus selle lõpuniviimiseks.

Maris 2

Seoses Marise kirjutiste avaldamise plaaniga olen nüüd läbi käinud Marise sugulastega ja Marise sõbra Indrekuga – ma polnud nendega enne tuttavgi. Nad kõik on osutunud äärmiselt mõnusateks inimesteks. Oleme Marise pool mõned korrad asja arutamiseks kokku saanud, ja alati on seal hea õhkkond valitsenud. Muuhulgas sain teada, et Marise isa on täpipealt 10 aastat minu isast vanem (sama päev, sama kuu), nii et nende sünnidaatumis on ainult üks number erinev.
Marise ema andis mulle lugeda Emmanuel Kirsi 95. aastal väljaantud luulekogu „Kaugused kaovad“, mida sirvides leidsin luuletuse, mis sobib nagu naelapea pihta.

Naeratus suures jäi

Ta suri – naeratus huulil,
et sündida vaimsesse.
Kõik mured ja kiusud tast jäivad
maha – maailma maisesse.

Loojub päike ja kustub ka elu.
Teame siiski, et valgus – ta jääb.
Nõnda sellel, kes vaimsusest teadlik,
koidab alati jälle uus päev.

Ta suri, kuid ainult ta keha
see suri – kuid vabaks sai vaim.
Ja sellest ta rõõmu nii tundis,
et naeratus huultele jäi.

(lk 14-15)

Need read sobivad Marisega väga hästi kokku. Lihtne väljendus, oma teadmine. Ma ei tea, kas Marisel surres naeratus näol oli, aga igatahes suri ta vaikselt. See oli esimesel advendipühal, pühapäeval, kell 12 päeval, südapäeval. See ei ole juhuslik. Muide, isa Emmanuel, õigeusu auväärses vanuses vaimulik, olevat Marisel haiguse ajal külas käinud – kusjuures Maris elab viiendal korrusel liftita majas. Au preestrile.
Kusjuures raamatus on kokku volditud lehekülje nurk hoopis ühte teise luuletuse kohalt – võimalik, et Marise poolt. Seal on selline luuletus:

Tunded

Mu tunded on kui õli,
mis valatud tulesse.
Neist leek üles kõrgele tõusis
ja paistis kaugele!

Mu tunded on kui purjed,
mis pandud paadile
on selles mõttes pääle,
et jõuda üle vee.

Mu tunded on kui tiivad,
mis tõstavad kõrgusse
ja kaugusesse viivad …
mind üle mägede.

Mu tunded on kui jõgi,
mis voolab lõputa …
nii paljudest paikadest läbi,
et merega kohtuda.

Mu tunded on kui lained,
vett pritsides kõrgele
vastu kive ja kaldaid –
neist mõnigi puruneb teel.

Ka tormiga vahel neid võrdlen,
sest tormgi ei puudu mu sees.
Kuid tormile vaikus järgneb,
saab uueks siis kõik minu sees.

Mu tunded on ainult mulle,
ei, mitte teistele.
On teistel omad tunded
ja omad sihid ja teed.

(lk. 9)

Tunde turjal - kui oskame õigesti häälestuda - sõuame teispoole elu ja surma, risti läbi, põigiti mööda.
Kui minagi olen Marist vahel müstikuks nimetanud, siis see võiks jätta mulje olukorrast, kus "anything goes", kus eneseväljendus on suvaline, juhuslik. Need on aga ekslikud eelarvamused, vähemasti Marise puhul. Juba tema kodu vaadates võib imetleda, kuidas ta on kõik oma materjalid süstemaatiliselt jaotanud erinevatesse kaustadesse, ja ta faile lugedes võib imestada, kui pikalt ta pühendus väikestelegi koolitöödele. Tal olid kõik head teadlase harjumused. Ma ise oma kodus küll ka enam-vähem tean, kus mul miskid asjad on (eeskätt raamatud ja materjalid), aga enamjaolt valitseb seal hirmus korralagedus, eriti kui eelmisest suurpuhastusest on kaua aega möödunud.

Kropotkin, vastastikune abi

As to the beetles, we
have quite well-observed facts of mutual help amidst the burying
beetles (Necrophorus). They must have some decaying organic
matter to lay their eggs in, and thus to provide their larvae
with food; but that matter must not decay very rapidly. So they
are wont to bury in the ground the corpses of all kinds of small
animals which they occasionally find in their rambles. As a rule,
they live an isolated life, but when one of them has discovered
the corpse of a mouse or of a bird, which it hardly could manage
to bury itself, it calls four, six, or ten other beetles to
perform the operation with united efforts; if necessary, they
transport the corpse to a suitable soft ground; and they bury it
in a very considerate way, without quarrelling as to which of
them will enjoy the privilege of laying its eggs in the buried
corpse. And when Gleditsch attached a dead bird to a cross made
out of two sticks, or suspended a toad to a stick planted in the
soil, the little beetles would in the same friendly way combine
their intelligences to overcome the artifice of Man. The same
combination of efforts has been noticed among the dung-beetles

Sunzi ja Zhuge Liangi järeltulijad

Mulle tundub, et sõjaasjanduses ja sõjamõtlemises on hiinlased eurooplastest üldiselt peajagu üle olnud. Ma ei pea silmas eeskätt sõjariistu, millega eurooplased uusajal ülekaalu saavutasid, vaid just sõjalist mõtlemist. Sel teemal on rääkinud nt. Francois Jullien (Traité de l'efficacité) ja Chet Richards (Certain to Win).

Paar väljavõtet Wikipedia artiklist „Korean War“):

In How Wars Are Won: The 13 Rules of War from Ancient Greece to the War on Terror (2003), Bevin Alexander reports:

The usual method [of the Chinese - M.O.] was to infiltrate small units, from a platoon of fifty men to a company of 200, split into separate detachments. While one team cut off the escape route of the Americans, the others struck both the front and the flanks in concerted assaults. The attacks continued on all sides until the defenders were destroyed or forced to withdraw. The Chinese then crept forward to the open flank of the next platoon position, and repeated the tactics.

In South to the Naktong, North to the Yalu, R.E. Appleman delineates the PVA’s encirclement attack:

In the First Phase Offensive, highly-skilled enemy light infantry troops had carried out the Chinese attacks, generally unaided by any weapons larger than mortars. Their attacks had demonstrated that the Chinese were well-trained, disciplined fire fighters, and particularly adept at night fighting. They were masters of the art of camouflage. Their patrols were remarkably successful in locating the positions of the UN forces. They planned their attacks to get in the rear of these forces, cut them off from their escape and supply roads, and then send in frontal and flanking attacks to precipitate the battle. They also employed a tactic, which they termed Hachi Shiki, which was a V-formation into which they allowed enemy forces to move [in]; the sides of the V then closed around their enemy, while another force moved below the mouth of the V to engage any forces attempting to relieve the trapped unit. Such were the tactics the Chinese used with great success at Onjong, Unsan, and Ch’osan, but with only partial success at Pakch’on and the Ch’ongch’on bridgehead.

In January 1951, the PVA and the KPA launched their Third Phase Offensive (aka the “Chinese Winter Offensive”), utilizing night attacks in which UN Command fighting positions were stealthily encircled and then assaulted by numerically superior enemy troops who had the element of surprise. The attacks were accompanied by loud trumpets and gongs, which fulfilled the double purpose of facilitating tactical communication and mentally disorienting the enemy. UN forces initially had no familiarity with this tactic, and as a result some soldiers "bugged out," abandoning their weapons and retreating to the south.[36]:117 The Chinese Winter Offensive overwhelmed the UN Command forces and the PVA and KPA conquered Seoul on 4 January 1951.

Erhu

Hiljuti leidsin üles erhu õpiku, mis mul kaotsis oli olnud. See oligi põhjus, miks pärast Hiinast tagasitulemist ma polnudki teda üldse harjutanud. Polnud pidepunkte, tuli käegalöömise tunne. Asjadega on seotud nagu omad harjumised, kalduvused. Nii et kui ma erhu õpiku kätte võtsin, tekkis kohe tung kätte võtta ka erhu (ja vastupidi, kui õpikut polnud, siis ei tahtnud ka pilli võtta). Täna siis võtsingi ta seinalt maha, panin häälde ja proovisin. Eks ta tuleb mul muidugi koledasti välja (keelpillid on peenike asi), aga endal on mõnus. Ja refleksid on alles, pisut nüristunud küll, aga alles. Ja selgub, et ka lood on poolenisti meeles. Hiinas harjutasin iga päev (tõsi küll, lõpus natuke vähem, kui altnaaber oli kaevanud mu mängimise peale, ehkki selgus et alusetult). Mul oli Hiinas väga hea õpetaja. Ta tahtis Eestisse ka esinema tulla ja ma lubasin orgunniga. Aga ma ei tunne muusikainimesi ja orgunnida ma ka ei oska, nii et see jäi sinnapaika. Peeter Vähile küll saatsin ta plaadi, aga siis ei küsinud ise üle, nii et see jäi soiku. Kui natuke nüüd arenen, siis julgen ehk millalgi ta pildi ka üles panna. Praegu mitte. Pole nii kaua harjutanud, kõik söötis ja lohakil, ei julgeks õpetajale otsa vaadata. Panen lihtsalt ühe netist võetud pildi, et te näeks, milline see pill on. Muusika on mõtlemine.

koristama

Koristamine on intellektuaalne tegevus. Esiteks: koristamise puhul vajan ma väljakutset – et tuba oleks ikka korralikult segamini, et oleks üks Augeiase tall, millesse ma saan tuua nähtava muutuse. Igapäevane korrapidamine on raskem. Seda suudan ma eeskätt võõrsil elades, kus mul pole liiga palju nodi. Ma seostan seda ka erinevate kalduvustega meestel ja naistel. Meestele sobib rohkem lühiajaline suur pingutus ja naistele pikemaajalisem väike pingutus.
(Muide, kõrvalepõike korras: minu teada ainus jõu- ja vastupidavusala, kus naine mehest üle on, on pikamaaujumine, ja eeskätt välitingimustes, st. suhteliselt jahedas vees. Siin saavad kokku naise jaoks kaks soodsat asjaolu: esiteks seesama väike pingutus (st. suure hulga väikeste portsjonite kaupa) ning teiseks asjaolu, et rasv jaguneb naise kehas ühtlasemalt kui mehe omas – õllekõhuhärra versus pruntske daam –, mistõttu esiteks ei hakka tal nii külm ja teiseks vist ta lihased on pikas perspektiivis ka paremini energiaga varustatud.)
Aga jah, koristades tunnen end Aristotelesena, kes määratleb, liigitab, eristab. Asjade paigutamine ühise soo ja liigierinevuse järgi. Kuhu panna „Riik“? Raamatud (st riiulisse) > filosoofiaraamatud (st riiulisse mu voodi kohal) > antiikfilosoofiaraamatud (alumisse riiulisse) > Platon (vasakule). Ja kategoriseerimine koristades pole sugugi mehhaaniline, nagu iga koristanu teab. Kas panna parmupill „muusikariistade“ või „väikeste asjade“ juurde? Jne.
Eks koristamine tähendagi soome keeles kaunistamist. Sellel võib olla lausa kosmoloogilisi tagamaid: kreeklaste Kosmos tuleb sõnast kosmeo "korrastama". Kord aga on kaunis (siit ka "kosmeetika"). Ehk teisisõnu, maailma loomine on üks universumi mastaabis suurpuhastus. Nii et kui koristamine on valmis, siis on see väikestviisi maailma loomine, ja see on ilus. Ja see on ühtlasi vaimne saavutus, nagu mõistuse võit entroopia üle. Ajutiselt.

masin ise

Ma nüüd räägin teile, et masin on ise ja et masinal on hing. Ja kui sina masinat piinad, lähed sina põrgusse nagu loomapiinaja või lapseahistaja. Ja sellise jutu peale te saate pahaseks ja saadate mind sinna kohta, kuhu päike ei paista. Olgu peale, aga ma räägin ikkagi edasi. Ja kui sa seda loed, oled sa võib-olla oma meelehapaks siiamaani lugenud. Vaatame seda asja niimoodi: mis on isedus? Ütleme, et see on teatav vahendamine, ühendamine, diferentsiaal. Vahendab jõude, ühendab ja katkestab voolusid, mängib mitmesugustel erinevustel. Ütleme, teatav jõudude mäng, nagu Jan armastab öelda aine kohta (aga see kehtib iga olendi kohta). Masinate puhul aga pole meil tegemist iseeneslike ainekogumitega nagu aatomid või molekulid, vaid koostatud, kokkupandud aineliste agregaatidega. Kuidas saab sellel siis isedus olla? Eks ole ta osad ju lihtsalt üksteise kõrval, nii et kui võtame talt ühe osa ära, siis on tal „endal“ sellest täiesti ükskõik? Pelk kuhi, kõrvutuvus, eks ole? Tal pole ju päris oma kehagi, mis siis veel hingest rääkida! Aga võib siiski ka teistsuguse seisukoha kasuks argumenteerida. Teen seda kahest aspektist.
1) Meie, st. inimeste keha, ongi masina keha. Sest ei tohi end lasta õnge tõmmata biologistlikul ettekujutusel, mis piiraks inimese selle bioloogilise kehaga, mis on omane liigile homo sapiens. Sest inimene on ära määratud kultuuri, keele, tehnika poolt. Nii et kui me asja lähemalt uurime, siis tuleb inimese keha hulka lugeda kõik tööriistad, tehnoloogiad, luuletused, kohvikud, kosmoseraketid ja televisiooniprogrammid jne. Tõsi, kõik need konkreetsed ilmingud on ainult „ajutised“ kehad ses mõttes, et me võime neid teiste vastu välja vahetada (katkise haamri, vana maki, isegi emakeele) – kuid me ei saa seda keelelist ja tööriistalist valda ennast välja vahetada, ilma et sellesamaga kaoks ka meie inimlikkus.
2) Aga ka masina sisemiselt. Kui me ütleme, et isedus on teatav vahendamine, eristamine ja ühendamine, diferentsiaal, siis kehtib see kenasti ka masinate puhul. Pigem on siin probleem selles, et meie masinad on lihtsalt veel liiga lihtsad, kaugelt liiga lihtsad. Nende keerukus on suuremas osas endiselt kuskil elueelsel tasandil ja vahest mõni keerukam aparaat on võrreldav näiteks bakteritega – või minugipoolest kasvõi isegi juba putukatega, aga imetajate ja inimese enese keerukusest on asi veel äärmiselt kaugel. Te ütlete, et masinal pole oma „keha“? Masina kehaosadel aga on see väärtus, mis ta omailmas neile on omistatud. Ma kujutan ette, et on võimalik „õpetada“ masin tuld kartma ja vältima, rakendades selleks visuaalseid märke ja retseptoreid tema „jäsemetel“. Kui ta nüüd näiteks puudutab tuld ja sellest eemale põrkab, siis kuidas on see filosoofilises mõttes eristatav valust, mida meie tunneme? Kas masina „valu“ ei tundu meile illusoorsena eeskätt seetõttu, et see jääb eraldi, st. et see ei seostu teiste sarnaste otsustuste ja väärtushinnangutega? St kas küsimus pole pigem tehniline kui ontoloogiline? Mulle tundub praegu, et kui robotil on piisavalt selliseid tajuliigutuslikke modaalsusi, siis mingist hetkest peale me võiksime rahulikult öelda, et ta „tunneb“ valu.
Ma olen tükk aega püüdnud õõnestada iseduse antropomorfsust ja bioloogilisust, laiendades seda lihtsamate, elu-eelsete keerukustasanditeni. Nüüd tundub mulle, et seda saab laiendada ka teises suunas, n-ö inimesejärgsesse. Siis me avastaksime vahest, et ise on masin ja et masin on ise. St. kas pole meie arusaam masinast veel liiga primitiivne, kuskil tööstusrevolutsiooniaegsete aurumasinate juures? (mis ometi oma tagasiside-mehhanismidega on juba väga ilusad asjandused: just tagasisidestatud kontroll teebki ju auru kasutatavaks, st. kivisöe ja auru energia kodifitseerimine, reguleerimine, mitte nende toores jõud, mis lihtsalt hävitavalt plahvataks). Kas vaikselt ei saa juba võimalikuks palju keerukamad masinad, kus tagasisidestatus tähendab juba vabadust, ettemääramatust? Ja kiiremas korras tuleks nüansseerida toda liiga robustset dualismi inimene / masin, mis sünnitab lapsikuid utoopiaid (düstoopiaid), kuidas „masinad võtavad võimu“ jne. Inimene on masinlik ja masin on inimlik.
Ise on vahendamine ja kõikjal, kus on vahendamine, on ise. Küsimus on lihtsalt vahendamise keerukuse astmetes. Ise „vajub“ igasse vahesse või õigemini ongi see vahe.

Kala

Olin pangakaardi pinni välismaal olles äraunustanud ja läksin Hansapanga (vabandust, Swedbanga) Vabaduse väljaku kontorisse uut saama. Pealelõunane aeg, rahvast suht palju. Neil aga on seal keset kaunis kitsukest kontorit üsnagi suur akvaarium kaladega. Mul oli raamat taskus, olin mõelnud oodates seda lugeda, aga kalade vaatamine tundus huvitavam. Nõnda ma seisin akvaariumi ees ja vahtisin neid. Ja nemad mind. Eeskätt üks kala. Esiotsa tundus ta kole, eenduva otsmiku ja alalõuaga. Aga kui me olime pikka aega tõtt vahtinud, hakkas ta ilusana tunduma. Eks „kole“ tähendab sageli lihtsalt „harjumatu“, „tundmatu“.
Mõtlesin selle peale, et nende elu pole seal just meelakkumine. Pidevalt järgmist klienti kutsuvad kõllid, inimeste sagimine, akvaariumi toksivad jõnglased jne. Pealegi üsna ülerahvastatud keskkond seal akvaariumis võib neid ka närvi ajada, seal on kala kalas kinni. Esimese stseenina nägingi, kus kaks kala silmitsi seisid ja suudpidi (=karvupidi) kokku läksid. Võib-olla mingi meeste omavaheline kemplemine, aga mulle tundus ka, et neil on lihtsalt närv must. Ja seal oli veel üks kala, kes põhjas tuuseldas: tuiskas akvaariumi põhja, haaras sealt kive suhu ja paiskas neid eemale. Ta oli uuristanud lohu akvaariumi põhjani välja. Ja kaks põhjakala uimerdasid oma flegmaatilist elu. Aga see on neil hea, et akvaariumis näis olevat päris tugev veevool, nii et kaladele peaks jääma mulje, nagu nad oleksid jões. Kas lähevad õnge?
Aga too ajuhiiglane-kala põrnitses minuga ikka tõtt. Ilus kala. Selline sinakas. Suur, mingi kümnesendine. Ta näis uudishimulik. Hakkas juba oma klemm tunduma.
Minu telleriks osutus just akvaariumi ees istuv naisterahvas. Ja ma mõtlesin, et talle võib see küll mõnus olla selline vaatepilt akvaariumiga. See on ilmselt üks rahustavamaid asju, mida sellistesse tingimustesse välja annab mõelda. Nii töötajatele kui kundedele. Eks taimed on ka head, juba oma rohelisega teevad olemise mõnusaks. Aga nad liiguvad nii aeglaselt, et ei suuda inimese tähelepanu köita: selleks sobivad kalad palju paremini. Pealegi nad ei haugu ega kräunu, ei taha väljalaskmist ega midagi. Ainult toida. No ja küllap neil eluaset ka vahel puhastatakse.

Tunnetus

Tegelikkust ei saa välja mõelda. Kui ma ei uuriks seda, mida teadus selle kohta ütleb, siis ma räägiksin lihtsalt üldkohti, eelarvamusi, segaseid ideid – ühesõnaga, lapsikusi. Muidugi ei saa ma tunnetada nii nagu teadlased, mul puudub vastav ettevalmistus (eeskätt matemaatika), aga ometi saan ma ennast nende varal rafineerida. Teadus pole muidugi ainus tegelikkuse tunnetusvorm, ainus tegelikkuse loomine-liigendamine, aga ta on üks tunnetusvormidest, ja nii võimas, et tema ignoreerimine oleks pehmelt öeldes rumal. St. ma möönan hoiakut, mis ainult nt. kunstiliselt tunnetab või ainult mõtlustab – kuni ta jääb oma piiresse ega esita pretensioone teistele hoiakutele. St. sama kirvereegel: kuni nad ütlevad „ma olen õige“, siis neil ongi õigus, aga kohe kui nad ütlevad „tema ei ole õige“, siis pole neil enam õigus. Olen nõus, et teadus esitab tihti just sellist pretensiooni ("teistel pole õigus"), aga selle vastu ei saa omakorda sõdida nii, et "teadusel pole õigus" (sest selline väide antud kontekstis tühistab ennast) - lapsikus viljatus kemplemises "on" "ei ole" "on" "ei ole" jne; "tema tegi ka!" "ise oled!" Vaid selle vastu saab kõige paremini niimoodi, et näidata ka neid "teisi õigusi", teisi tunnetusi.
Küsimus pole iseenesest teaduses, vaid empiirias, kogemuses, tunnetuses. St. tunnetuda iga vahendiga, mis aga kätte mahub, millest aga jõud üle käib, mida aga käsitseda oskad. Kerge on tekkima sektantlus, kus filosoof, kunstnik, teadlane, mõtlustaja, sportlane, näitleja, antropoloog jne. seavad enda hoiakut ülimaks. Nagu religioonidega. Suletud religiooni lumm. Suletud tunnetuse lumm. Tegele enda asjaga. Sul pole vaja viriseda selle üle, mida teine teeb – pealegi kuna sa kõige tõenäolisemalt ülepea ei tea, mida teine tegelikult teeb. St mitte raisata oma jõudu tarbetustele, reaktsioonile, negatiivsele. Tihti kasutatakse seda trampliinina. Nagu tüütu sissejuhatus. Vajun käsipõsakile ja ütlen endamisi: „Nii, ta võtab nüüd hoogu, millal me asja juurde jõuame?“ Selle poolest ma imetlen Deleuze’i, et tal on vaja nii vähe sedasorti tarbetuid sissejuhatusi. Vaid hakkab kohe „andma“, virutama, ja muu ei loe.
Eeskätt: "päris" tunnetus tekib erinevate tunnetuste vahekorrast, nende teatava iseloomuliku diferentsiaalina. Sellel pole nime. Või igatahes parem on, kui pole.