pomm

Mäletan, teismelisena, õigemini värske üliõpilasena Tartu Ülikoolis mind korra pommiti Tallinn-Tartu rongis. Muidugi, ma olin ise loll ja vedel, nii et neil õnnestus mind niimoodi psühholoogiliselt mõjutada, et ma omaenese käega andsin neile 100 krooni, mis ema oli kodus andnud ja mis toona oli suur raha, vist sai nädala ära elatud, ma täpselt ei mäleta. Tüübid läksid Tapal või kuskil maha, ja kui ma ise, endiselt šokeerituna Tartusse jõudsin, siis esimese asjana hakkasin kodus (elasin erakas) „näidendit“ kirjutama. Ma ei jõudnud sellega küll kuigi kaugele ja see jäi sinnapaika. Nüüd ma saan aru, et mu vaim, intellekt polnud veel piisavalt küps selleks, et välja võtta selle sündmuse tõde – ehkki võib-olla ma kuidagi aimasin seda, ent mul polnud vahendeid selle väljendamiseks – st. intellekt polnud piisavalt plastiline, nii et jäin kinni „endasse“ ja „nendesse“ – ja muide, eks seepärast neil üldse õnnestuski mind pommida. Ehk teisisõnu, kui ma suutnuks kirjutada näidendit sellest sündmusest, siis seda sündmust poleks üldse olnudki. Vähemasti mitte sellisel kujul.
Mis selle sündmuse tõde on, mida saab kirjutades välja tuua? Deleuze ütleb oma Prousti-raamatus, et „kordus ise on alati rõõmus … Sündmused on alati kurvad ja partikulaarsed; aga neist väljavõetav idee on üldine ja rõõmus“ (lk. 91). Tolle pommimise juures mind jäigi piinama esiteks kannatatud psühhoterror, aga veelgi enam mu omaenese argus ja järeleandlikkus. Aga kui kirjutades korrata omaenese argust, järeleandlikkust, rumalust – ükskõik milliseid „kurbi“ seiku, siis nad lakkavad olemast kurvad ja jääb alles ainult nende „vaimne vaste“, puhas teadvus antud konkreetse sisuga – ja see on alati rõõmus, väljendab meie taandamatut väge, ükskõik kui nõrgad me ka muidu poleks. Juba toona oli mul vaistlikult aimdus sellisest võimalusest, ent puudus arukus selle lõpuniviimiseks.