martedì 26 gennaio 2010

pomm

Mäletan, teismelisena, õigemini värske üliõpilasena Tartu Ülikoolis mind korra pommiti Tallinn-Tartu rongis. Muidugi, ma olin ise loll ja vedel, nii et neil õnnestus mind niimoodi psühholoogiliselt mõjutada, et ma omaenese käega andsin neile 100 krooni, mis ema oli kodus andnud ja mis toona oli suur raha, vist sai nädala ära elatud, ma täpselt ei mäleta. Tüübid läksid Tapal või kuskil maha, ja kui ma ise, endiselt šokeerituna Tartusse jõudsin, siis esimese asjana hakkasin kodus (elasin erakas) „näidendit“ kirjutama. Ma ei jõudnud sellega küll kuigi kaugele ja see jäi sinnapaika. Nüüd ma saan aru, et mu vaim, intellekt polnud veel piisavalt küps selleks, et välja võtta selle sündmuse tõde – ehkki võib-olla ma kuidagi aimasin seda, ent mul polnud vahendeid selle väljendamiseks – st. intellekt polnud piisavalt plastiline, nii et jäin kinni „endasse“ ja „nendesse“ – ja muide, eks seepärast neil üldse õnnestuski mind pommida. Ehk teisisõnu, kui ma suutnuks kirjutada näidendit sellest sündmusest, siis seda sündmust poleks üldse olnudki. Vähemasti mitte sellisel kujul.
Mis selle sündmuse tõde on, mida saab kirjutades välja tuua? Deleuze ütleb oma Prousti-raamatus, et „kordus ise on alati rõõmus … Sündmused on alati kurvad ja partikulaarsed; aga neist väljavõetav idee on üldine ja rõõmus“ (lk. 91). Tolle pommimise juures mind jäigi piinama esiteks kannatatud psühhoterror, aga veelgi enam mu omaenese argus ja järeleandlikkus. Aga kui kirjutades korrata omaenese argust, järeleandlikkust, rumalust – ükskõik milliseid „kurbi“ seiku, siis nad lakkavad olemast kurvad ja jääb alles ainult nende „vaimne vaste“, puhas teadvus antud konkreetse sisuga – ja see on alati rõõmus, väljendab meie taandamatut väge, ükskõik kui nõrgad me ka muidu poleks. Juba toona oli mul vaistlikult aimdus sellisest võimalusest, ent puudus arukus selle lõpuniviimiseks.

2 commenti:

kris ha detto...

käisin vist 7. klassis. läksin bussi peale, et sõita 1 peatus. buss oli puupüsti täis. uksed sulguvad. kõrval seisab mingi vanem tüüp, põsega vastu ust ja küsib mult sõidupiletit. ütlen, et mul pole. nonii, traff 3 rubla, ütleb kutt.

ma saan aru küll, et ega see õige asi ei ole. aga väike hirm nahas, sest ma ennegi traffi saanud. hakkan siis kohmitsema ja otsima. hästi aeglaselt muidugi, sest noh, tegemist on mänguga. me mõlemad saame aru, et me saame teineteisest hästi aru. aga ma olen väiksem ja arglikum. vahepeal buss peatub, ütlen, et ma pean siin maha minema. raha on mul juba näpude vahel, aga pudenen bussist välja.

poiss ütleb, et noh, raha? ma siis ulatan hästi aeglaselt, lootes et vahepeal bussiuksed sulguvad ja ma olen sest jamast pääsend. "noh?" -- ulatan veel aeglasemalt. ta jõuab siiski raha vastu võtta ja uksed lähevad kinni. läbi ukseklaasi näen tyybi võidurõõmust säravat nägu.

jaa, hea mäng oli, a ma jäin ikka lolliks. oli siis vaja hakata kaasa mängima. rahast kahju pold, a piinlik oli. :)

Margus Ott ha detto...

Jah, see, mis sellistest olukordadest meelde jääb, ongi vist põhiliselt omaenese piinlikkus, alandus, lollus.
Peaasi - mitte olla ise üks nendest, kes seda teistele teevad!