Erhu

Hiljuti leidsin üles erhu õpiku, mis mul kaotsis oli olnud. See oligi põhjus, miks pärast Hiinast tagasitulemist ma polnudki teda üldse harjutanud. Polnud pidepunkte, tuli käegalöömise tunne. Asjadega on seotud nagu omad harjumised, kalduvused. Nii et kui ma erhu õpiku kätte võtsin, tekkis kohe tung kätte võtta ka erhu (ja vastupidi, kui õpikut polnud, siis ei tahtnud ka pilli võtta). Täna siis võtsingi ta seinalt maha, panin häälde ja proovisin. Eks ta tuleb mul muidugi koledasti välja (keelpillid on peenike asi), aga endal on mõnus. Ja refleksid on alles, pisut nüristunud küll, aga alles. Ja selgub, et ka lood on poolenisti meeles. Hiinas harjutasin iga päev (tõsi küll, lõpus natuke vähem, kui altnaaber oli kaevanud mu mängimise peale, ehkki selgus et alusetult). Mul oli Hiinas väga hea õpetaja. Ta tahtis Eestisse ka esinema tulla ja ma lubasin orgunniga. Aga ma ei tunne muusikainimesi ja orgunnida ma ka ei oska, nii et see jäi sinnapaika. Peeter Vähile küll saatsin ta plaadi, aga siis ei küsinud ise üle, nii et see jäi soiku. Kui natuke nüüd arenen, siis julgen ehk millalgi ta pildi ka üles panna. Praegu mitte. Pole nii kaua harjutanud, kõik söötis ja lohakil, ei julgeks õpetajale otsa vaadata. Panen lihtsalt ühe netist võetud pildi, et te näeks, milline see pill on. Muusika on mõtlemine.