mercoledì 27 gennaio 2016

dualismist

Mõningates filosoofilistes ja religioossetes kontekstides vahel kasutatakse etteheitvalt nimetust "dualism". Mõte on selles, et kritiseeritav positsioon jääb madalamaks, nõrgemaks, kuna postuleerib kaks eraldi, lahutatud mõistet, jõudu, entiteeti, ning et on vaja liikuda kõrgemale positsioonile, kus need ühendatakse kõrgemaks ühtsuseks.
See on naiivne. Juba puhtloogiliselt. Ei ole võimalik formuleerida ega käsitada positsiooni, kus poleks mingisugust duaalsust. Kui mingid kaks mõistet, jõudu, entiteeti postuleeritakse absoluutseks kahesuseks, siis on see parimal juhul vaid duaalsuste-kontiinumi üks äär, mille teises servas on käsitlused, kus need duaalsused on läbipõimunumad, nagu näiteks hiina yin-yang'i idees. Ja teisipidi pole võimalik formuleerida ega käsitada positsiooni, kus poleks mingisugust ühtsust. Juba väidetav dualistlik süsteem ise kujutab endast teatavat ühtsust, süsteemi, kahe substantsi ühendatust ja koosolu - isegi kui nad jäävad täiesti ükskõikseks ja teineteise kõrvale.
See näitab, et kogu küsimus on valesti püstitatud. Küsimus on hoopis paljustes ning selle erinevates vormides (läbistuvamad, kõrvutuvamad). Ja küsimus pole dualismis, vaid eristumise ja lõimimise mehhanismides, kus luuakse kahetisusi ja mitmetisusi ning kus nad üksteisega läbi käivad. Rohkem nüansse!