Maailm meie ümber on hulk
keeriseid. Neelud, kuhu meel neeldub ja mille järele meie neelud käivad.
Tuhvlid – keeris, võtmed – teine keeris, särk – kolmas keeris, arvuti – üks
hästi suur keeris, kuhu kõik kipub neelduma. Koera haukumine – samuti keeris,
autosignaal – keeris, õuest imbuv toidulõhn – jälle keeris.
Mõtetega on sama lugu – ühed
mõttekeerised ja teised. Nagu van Goghi maal. Neeldume ühte ja siis teise.
Mõnes võime tükk aega keerelda, päevi, kuid, aastaid. Seal neelus hakkab pea
ringi käima, pea läheb segi. Vahelduseks on hea tajuda-rihtida välja keerise
kese, epitsenter, ja tugijalg sinna seada. Sest keerlemine käib üle tühja koha,
neelu keskel pole midagi. Selles mõttes on seal vaikne. Tormi silm. Õigemini
see neel on meie väesolu üks singulaarsusi. Võib-olla on võimalik tunnetada
käesolevate keeriste asemel neid väesolevaid neelukohti (ja sadulaid ne vahel),
mille naabruses nende trajektoorid asuvad.
