Kui filoloogid ülikoolis mingit võõrkeelt ja
kultuuri õpivad, siis harilikult jääb haare väga piiratuks: ajalugu, kirjandus,
grammatika, ja seda kõike ka sageli hoopis oma emakeeles. Samas kui tolle kultuuri inimesed on üldjuhul läbinud kogu kooliprogrammi:
matemaatika, füüsika, keemia, bioloogia jne. Võiks teha niimoodi, et
teisel-kolmandal aastal võetaks filoloogidega kiirkorras uuesti läbi keskkooli
programm kõigi nende ainetega. Sellel on kaks voorust: esiteks tuletaksid nad
keskkoolis õpitu uuesti meelde ja teiseks laiendaksid tohutult oma sõnavara. Ja
siis pole too võõrkeel neile ka pelgalt objekt, vaid uute asjade avastamise
vahend, käepärane, omane. Ja nad tunneksid end ka tolles keeles ja kultuuris
kodusemalt, kui on tolle keele ja kultuuri kaudu kokku puutunud erinevate
teadmisvaldkondadega.
martedì 20 novembre 2012
giovedì 8 novembre 2012
väest
1.
Eesti
keeles on selline ilus sõna nagu “vägi”. Selline vägev sõna.
See märgib suurt võimekust millekski, olgu heaks või halvaks. Meil
on “vägilane”, “vägitegu”, “vägisõna”, “vägijook”,
aga ka “vägivalda tarvitama” ja “vägistama”. “Vägi”
tähendab ka inimhulka või armeed – sõjavägi. Vägi on igatahes
midagi intensiivset.
Ja
tundub, et “vägi” ei pea tähendama ainult võimekust teha või
ajendada midagi ebatavalist, vaid ka lihtsalt keskmisest
intensiivsemat olemist. Juba kõrget intensiivsust märkiv sõna
“väga” oli algselt “väega” (ja võro keeles on siiamaani).
Ja kui me ütleme, et keegi on “väega” inimene, siis see võib
tähendada mingeid ebaharilikke võimeid, mida näiteks nõidadele
omistatakse, või ka lihtsalt kuidagi kütkestavat, karismaatilist
inimest, mis võib avalduda läbi ülima lihtsuse. Näiteks ma
nimetaksin oma kadunud vanatädi Muhumaalt väega inimeseks. Ta ei
teinud küll midagi erakordset, elas üksinda kõrge vanuseni, oli
õigeusklik. Aga temast kiirgas väge, elurõõmu ja elujõudu. Seda
võis igaüks tunda, ehkki olnuks raske seletada, milles see täpselt
seisneb. See näib olevat midagi üldist, hajutatuna kogu inimese
olemisviisi, nii et sellest on raske midagi üksikut välja tuua (või
see pole igatahes piisav) ning seda on ka raske seada üldiseks
eeskujuks, kuna on niivõrd tihedalt seotud just selle konkreetse
inimese olemisviisiga.
2.
Ilmselt
me ei arva tänapäeval, et keha ja vaim saaksid olla mingid eraldi
asjad. Kogu meie isiksus, seal hulgas kõik meie keha, vaim, mõistus,
tunded jne. peavad olema ühe ja sama asja erinevad väljendused. Ja
nüüd ma pakun välja, et seda “üht asja” võiks nimetada
tollesama võimsa ja mõneti salapärase sõnaga “vägi”.
Kuigi
ma usun, et enamik kuulajaid võiks ehk olla nõus sellega, et meie
keha ja vaim ja muu on ühe ja sama asja – ütleme väe –
väljendused, aga kui kaugele me õieti seda mõtet mõelnud oleme
või seda mõelda suudame? Kui me oleme endast teadlikud ja suudame
ennast mingist küljest reguleerida (nn “vaba tahe”), siis see
tähendab ju, et meil peaks põhimõtteliselt olema ligipääs kogu
oma väele ja seeläbi kõigile oma avaldumisviisidele, nii vaimule,
kehale, mõtlemisele kui kõigele muule. Selline mõte tekitab
peapöörituse – nii et tundub turvalisem minna tagasi dualistliku
arusaama juurde inimesest, mille järgi meil on ligipääs ainult oma
vaimule ning keha on midagi selle suhtes võõrast. Aga kui siiski
kehagi ei ole mulle võõras? Ma olen oma kehas ju sama loomulikult
kui oma kujutlustes, mõtetes ja muus. Tihti me suhtume oma kehasse,
justkui see polekski meie ise, võtame oma keha suhtes välispidise
hoiaku nagu iga teise keha suhtes. Vahel see ongi mõistlik, nagu
näiteks siis, kui me viime oma katkise jalaluuga keha arsti juurde.
Aga kui hoolega mõelda selle peale, et ma olen ju ka oma
keha, siis on raske aprioorselt paika panna mingit piiri, kuhu maani
ma oma keha reguleerida saan. Need piirid on paika pandud
statistiliselt, välispidiselt ja lähtudes just dualistlikust
keha-vaimu metafüüsikast. Kui öeldakse, et “füsioloogiliselt on
võimatu, et...” (et ma saaksin pool tundi hinge kinni hoida,
peatada või käivitada mõne siseorgani tööd, olla kolm kuud
söömata jne.), siis on see lihtsalt statistika. Mis juhtub aga
siis, kui me tõepoolest võtaksime uurida iseennast, oma väge?
Sageli on nii, et selline tähelepanu pööramine oma väele on
nihutanud neid “piire”, mis väideti inimvõimetel olevat.
Võib-olla selgub, et ikkagi on mingid seesmised piirid, aga seda ei
saa enam kindlaks teha väliselt ja statistiliselt, vaid sisemiselt
ja empiiriliselt, omaenese kogemuse põhjal.
Uusaja
filosoof Spinoza ütles, et me ei tea, milleks meie keha võimeline
on. Me pole seda õieti järgi uurinud. Ma ütleksin samamoodi, et me
ei tea, milleks me võimelised oleme, me ei tunne oma väge. Kogu
meie haridus on suunatud väliste eesmärkide saavutamisele ja ka oma
enesemõistmises me oskame sageli pöörata tähelepanu üksnes
välistele asjaoludele ja tunnustele. Ometi ma leian, et väeuuringuid
on võimalik soodustada ja toetada ning et see pole sugugi suvaline
“tundlemine” või meelisklemine, nö “oma naba imetlemine”.
Vastupidi, siis alles tuleks välja, kuidas minu “vägi”, vägi,
mille avalduseks ma olen ühes kõigi oma võimete ja omadustega, ei
ole “minu oma”, pole lahutatav teiste olendite ja teiste inimeste
vägedest, nende isiksuste tervikust, kellega me läbi käime. Alari
Allik rääkis ööülikoolis sellest kõrvitsate näitel:
zen-õpetaja vaatas, kuidas kõrvitsad lärmavad ja igaüks kinnitab,
et ta on eraldi ja sõltumatu; sellepeale soovitas zen-õpetaja
kõrvitsatel katsuda oma pead – seal on väät, mis ühendab kõiki
kõrvitsaid. Nüüd vägi, mis kirjeldaks meie isiku erinevate
aspektide kokkukuulumist, oleks just nagu see väät, mis ühendab
meid teiste olenditega. Võiks isegi mõelda – ja see on teine suur
teema, millest ma olen palju mõelnud, aga millest täna ilmselt
pikemalt rääkida ei jõua –, et erinevad olendid polegi midagi
muud, kui moodustised üleüldise Väe peal, nagu kõrvitsad, Väe
teatavad tahenemised, ahenemised, organiseeritused. Ehk et kui iga
indiviidi omadused ja võimed on tema väe erinevad avaldused, siis
omakorda indiviidid oma väega on üleüldise Väe avaldused.
Kui
nii mõelda, siis võiksid sellel olla teatavad tagajärjed meie
tegutsemisele. Ma ei taha öelda, et me peaksime tingimata hakkama
kangesti midagi teistmoodi tegema, aga võib-olla me märkaksime
elukorralduse vorme, mis johtuvad teistsugusest arusaamast inimese
kohta ning mis võivad hakata tunduma hämmastavalt põhjendamatud.
Võtame näiteks koolihariduse. Kas pole selle taga dualistlik
arusaam inimesest, et inimene koosnevat kehast ja vaimust, mistõttu
on üks tund (kehaline kasvatus) kehale ning kümme tundi (peaaegu
kõik ülejäänud ained) vaimule? Kui me aga mõtleksime niimoodi,
et keha ja vaim ja kujutlus ja seltsivus ja kõik muu on ühe ja sama
väe erinevad avaldused, siis võiks ette kujutada hoopis teistsugust
koolikorraldust ja haridussüsteemi, mis ei tükeldaks inimest esmalt
pooleks (keha ja vaim) ja seejärel veel väiksemateks tükkideks
(kaugushüpe, pallivise; füüsika, matemaatika, emakeel), vaid mis
pööraks põhitähelepanu lapse väe arendamisele. Siis võiks ette
kujutada, et hoopis mingid teised õppeained oleksid – eriti just
väiksemates klassides – tähelepanu keskmes: tantsimine,
näitlemine, muusika vm. Kui praegu käib nii, et arendatakse lapse
üksikuid osi ja loodetakse, et ta kuidagimoodi ise paneb need kokku,
lõimib need oma isiku tervikusse, siis väepõhisel haridusel võiks
käia vastupidi: arendatakse esmajoones väge ning selle
tagajärjena saavutatakse
mingeid vaadeldavaid tulemusi. Nii oleks mõeldav, et lapsed
omandaksid lõpuks kasvõi needsamad võrrandid, tabelid ja reeglid,
aga see käiks oluliselt tõhusamalt, kiiremini ja väiksema vaevaga,
kuna need poleks saadud välise surve ja sunni abil, vaid on seesmise
protsessi ja arengu tulemused (kui mul on kerkinud mingi probleem ja
küsimus, ning mingi võrrand selle lahendab, siis on see võrrand
mulle võrratult arusaadavam).
See oli kõigest üks näide. Mulle tundub, et kui me tõsiselt
mõtleksime selle peale, et me oleme üks vägi – inimvägi –,
siis asetaks see paljud teisedki asjad uude valgusse ja võiks ehk
elugi lõpuks mõnusamaks muuta.
3.
Lõpetuseks lisaksin sellele arutlusele veel ühe isiklikuma noodi,
mis – mine tea – haakub võib-olla ka mõne teise inimese
kogemusega. Eelnevas jutus ilmneb vägi kui midagi kombatamatut ja
vaevalt hoomatavat. See on arusaadav, sest vägi pole mingi asi. Aga
mul on olnud unenägusid, kus see, mida võiks mõista väena, on
kehastunud – ja ilmneb mingi loomana: koerana, härjana, hobusena.
Need on olnud kummalised, mõneti õudsad, aga lõppkokkuvõttes väga
värskendavad unenäod. Nendes ma kohtun mingi loomaga, kes on puhas
vägi. See on ühtaegu kütkestav ja õudne – sest ma tean, et
üheainsa nipsuga võib see loom mu puruks litsuda. Ja ma tean, et
see juhtub siis, kui ma üritun põgeneda ja endasse sulguda, turva
otsida. Et ta purustab mu just siis, kui ma tema vastu kaitset otsin,
aga kui ma tema poole pöördun, temaga kontakti astun, hoopis siis
ma olen kaitstud – ehkki ma olen siis sunnitud ka ise äärmisele
mobiilsusele, ma ei tohi midagi maha magada, sest siis ma lendan kus
see ja teine ning hukkun. Tuleb olla üleni kontaktis selle tohutu
väega ja just enda avamine sellele ohule päästab ohust. Niimoodi
rääkides kõlab see lihtsalt, aga unes, kui ma olen selles
olukorras eneses – kus põhimõtteliselt on mängus elu ja surm,
nõuab see eneseületust.
kommetest
KOMMETEST (li 禮)
Religiooni
positiivne sisu (st. see, mis pole ühine poliitika, kirjanduse, filosoofia[1]
vms-ga) langeb kokku rituaalide kommete, liturgiaga. Võiks küsida, kas on mingi
loomusvahe ühiskondlikel kommetel ja sakraalsetel toimingutel? Eriti Hiina
kontekstis on see küsimus õigustatud, sest domineeriv religioonivorm oli seal
esivanemate kultus ning esivanemad moodustasid koos elavatega ühiskonna laias
mõttes, st. ka kadunukesed on jätkuvalt ühiskonna liikmed. Manalalastel on
muidugi oma spetsiifiline staatus, aga samamoodi on ühiskonnas teisigi olulisi
staatuserinevusi: ja kas mitte kogukonna noorem liige ei erine kogukonna vanast
liikmest rohkem kui elus vana liige lahkunud kogukonna liikmest? Muidugi, kuna
esivanemad on justkui sulandunud looduse tervikusse ja kuuluvad nähtamatusse
maailmasse, mis nähtavat maailma valitseb-juhib, siis on neist äärmiselt palju
kasu normaalse elukeskkonna tagamisel (vältida õnnetusi, tagada head viljasaaki
jne.), ja seda elusolev kogukonnaliige ise ei suuda juhtida (muidu kui vaimude,
esivanemate abiga).
Või veelgi
üldisemalt: kas pole nii, et ühiskondlikud ja sakraalsed või surmariitused
tekivad korraga? See, kui varased inimlased hakkavad sooritama matusetalitusi
(ma olen üsna kindel, et seda ei teinud ainult homo sapiens, vaid ka teised inimlased[2];
ja omad sotid liigikaaslaste surmaga on kuuldavasti elevantidelgi), tähendab
uue tasandi sünteesi, pikema ajaperspektiivi avanemist, mis ulatub üle ühe
inimea piiri ning rajab kultuurilise ajamõõtme. Kultuur muidugi ei alanud koos
matuste ja surnuriitustega – kultuuril teatavas mõttes polegi algust, vaid see
lahustub varasemates aegades nagu iga algus; aga igatahes valmistati kivist
tööriistugi ilmselt juba oluliselt varem kui matma hakati (vähemasti meil pole
kivist tööriistade valmistamise varasest perioodist tõendeid surmaga seotud
rituaalidest – ehkki muidugi see on kõigest negatiivne tõend, mis võib uute
avastustega saada ümber lükatud). Nii või teisiti on surmakombed oluline
kultuuriline verstapost (ja võib argumenteerida sellegi kasuks, et just sellega
kultuur algabki – hiinlased ütleksid meeleldi niimoodi – ehkki nagu öeldud, on
iga algus suhteline, st ka juba varasemas analoogiaid, pretesedente või
ettevalmistusi omav). Kui hakati liigendama teispoolsust, siis sellesamaga hakati
täpsemalt liigendama ka siinpoolsust (ja teisipidi, siinpoolsuse täpsem
liigendamine viis teispoolsuse liigenduseni). Kultuuri sisepiirid
(ühiskondlikud rituaalid) on ühtlasi tema välispiirid (sakraalsed rituaalid).
Mida tähendab
rituaal kitsas (st. kultuurilises, keeleolendlikus) mõttes? See tähendab
toimingute kordamist, mille muster, seadus või valem on eksplitsiitselt välja
toodud, teadvustatud. Muidugi on see ehitatud juba varasemate rituaalsete
käitumiste, harjumuste peale, mida on ka loomadel. Need mustrid on ajaloolised
juhused. Meile, kes me oleme pika ajaloo pärijad, tunduvad kombed ja rituaalid
eeskätt konservatiivsetena, säilitavatena, isegi piiravate ja ahistavatena. Aga
kui mõelda kultuuri aguajale, siis tähendasid need ehtsaid loominguid, kujutasid
endast ühiskonna tekkivaid siseresonantse
ning oluline polnud niivõrd need partikulaarsed mustrid, mille ümber kogukond
kuju võttis, vaid see resoneerumine ja kujunemine ise (millised seejuures
tarvitatud vahendid-meetmed-vormid ka poleks olnud). (Muidugi polnud need
vahendid ka päris suvalised, vaid saab tuvastada prototüüpseid mustreid üle
maailma: mis on seotud esivanemate ja surmaga, poliitilise ja majandusliku
võimuga jne.). Komme on ühiskonna siseresonants. Kui me praktiseerime, teostame
teatavaid jagatud kombeid, siis sellega me võngutame ühiskonda (vahel isegi
otseses mõttes, nt laulu ja tantsuga), taasloome kogukonda.
Peale selle
tuleb silmas pidada kogusüsteemi: kuigi kombed kujutavad endast teatavaid
mustreid, mis ajapikku jäigastuvad, mehhaniseeruvad (ja ka manduvad – nt
inimohverdused), loovad nad ühiskondlikke liigendusi ja piire, millesse on
strukturaalselt sisse kirjutatud ka liigenduste segipaiskamise ja piiride
rikkumise võimalus. Nii jäigad kombed, mis suudaksid sürjutada igasuguse
segipaiskamise ja rikkumise, kukuksid iseenesest kokku. Apolloonlike
liigendustega käib lahutamatult kaasas dionüüslik liigenduste segipaiskamine.
Hiina kontekstis võiks ütelda, et konfutsiaanlik ritualism ja zhuangzilik
anarhism käivad käsikäes. Konfutsiaanlik traditsioon (või tegelikult lihtsalt
õpetlaslik, ru traditsioon, mis on
palju vanem kui Konfutsius) tuginebki väga suures osas kommetele, millest kõige
tähtsamad olid matusekombed. Kombed (li)
on üks Konfutsiuse põhimõisteid ja Zhou kommete säilitamine oli tema
põhimuresid. Mozi kriitika põhjal tundub, et konfutsiaanid olid eeskätt
matusetalistuste spetsialistid (kus põhiline olidki kombed ja muusika – oluline
konfutsiaanlik mõistepaar). Ja “Kommete raamat” (õigupoolest kolm kommete
käsiraamatut) kuulus konfutsiaanlike tuumtekstide, vana “viisikraamatu” hulka,
mis oli konfutsiaanliku kaanoni tuumaks kuni Zhu Xi reformini 12. sajandil (kes
propageeris uut, lihtsamat kaanonit, “nelikraamatut”). “Kommete raamatus” (ja
teisteski teostes) on üles loetud terve rida kombeid ja käitumisjuhiseid. Selle
kohta kõigepealt paar märkust: ühest küljest on selge, et need kombed suuresti
kivistusid ja neid täideti väliselt, mehhaaniliselt – aga korduvald väljendatud
konfutsiaanliku ideaali järgi peaksid need olema täiesti loomulikud; inimene
peab kommete lihvimisega jõudma sellise paindlikkuse ja sujuvuseni, et see saab
justkui tema teiseks loomuseks (seda tuleb välja näidelda, etendada, teostada –
ja et see pole midagi mehhaanilist, võib näha iga hea näitleja puhul, kes sama
rolli samas lavastuses juba mitmekümnendat korda mängib, aga suudab seda teha
“loomulikult”). Teiseks, ajaloolises perspektiivis räägib M. Nylan oma
viisikraamatu käsitluses sellest, kuidas eksplitsiitselt kirjapandud
kommetekirjeldus aitas kaasa sotsiaalsele mobiilsusele: põhimõtteliselt võis
igaüks raamatu järgi õppida käituma – käituma nagu viisakas haritud kultuurne
inimene ning niimoodi “järje peale” saada (sest kommete teostamist tuleb siiski
praktikas lihvida ja füüsiliselt harjutada).
Teiseks tundub
kommete juurde käivat ka nende sama üksikasjalik demonteerimine nagu Zhuangzil
(vrd. klassikaline lugu, kuidas Hui järk-järgult “unustab” inimlikkuse ja
kohasuse, kombed ja muusika, elu ja surma, jõudes vaba kulgemiseni. Need on
rööpsed teed. Zhuangzi tee tundub iseenesest sümpaatsem, aga seda ei maksa üle
idealiseerida. See on teine strateegia, kus võidakse suurelt võita, aga ka
suurelt kaotada. Kõik pannakse ühele kaardile (kombekas inimene on vähemasti
lihtne lävida, aga läbikukkunud “otsekohene” zhuangziaan või chan-mees on
pelgalt pain in the ass).
[1] Näiteks
teoloogial pole omaenese valda. Ta on liturgika, ontoloogia (filosoofia),
tekstikriitika jms. (teadus). Lihtsalt ajaloolistel ja pragmaatilistel
põhjustel on need eraldi “teoloogia” nime alla koondatud.
[2] On
vaidlustatud neandertaallaste matuseid, aga minu võhikliku hinnangu järgi pole
need vaidlustused pädevad või on pastakast välja imetud.
kõik on suhteline
Minu
mulje järgi on praegusaja peavoolu mõtlemine see, mille võtab kokku lause “kõik
on suhteline”. Juhul kui eeldada, et ühel inimesel või inimgrupil pole õigust
ega võimu teistele oma arvamust peale suruda – nõnda nagu see demokraatias on
või peaks olema –, siis tekivad sedasorti mõttekäigud, mida see lause kokku
võtab, peaaegu iseenesest. See tähendab lihtsalt seda, et ma respekteerin
teiste inimeste arvamusvabadust ja õigust jääda minu omast erinevale
seisukohale. Sellisena väljendab see elementaarset tolerantsi, sallivust, mis
on demokraatliku ühiskonna alus. Muidugi tekivad siin paradoksid: näiteks kas
ma pean sallima ka neid, kes on minu vastu sallimatud. Selleks puhuks on
lisatud klausel, et oma vabaduse teostamine ei tohiks kahjustada teisi inimesi ja
ümbrust, või igal juhul peaks püüdma kahjustada neid nii vähe kui võimalik
(sest kes poleks iial teist inimest kasvõi kogemata füüsiliselt või
psüühiliselt kahjustanud? rääkimata sellest, et ainevahetus nõuab, et me
hangiksime teisi elusolendeid endale toiduks – see on aidanud kaasa
taimetoitluse populaarsusele, et isegi kui me oleme sunnitud teisi olendeid
toiduks tarvitama, siis valida selliseid, keda see kahjustab kõige vähem, või
valida käitumuslikult lihtsamaid olendeid. Taimetoitlus on selles mõttes
demokraatia sümptom ja loogiline edasiarendus, kus sallivus laiendatakse
väljaspoole kitsalt inimringi teistele olenditele üldiselt). Ilmselt saab
näidata puudusi nendeski meetmetes, aga laias laastus sellest piisab
tolerantsiks.
Samas
ei piisa sedasorti sallivusest veel inimlikuks dialoogiks ega ühiskonnaks. See
on vaid kontakti hakatus, aga mitte arendus. Lause “kõik on suhteline” võib
tähendab lihtsalt atomismi: mina olen siin oma seisukohtade, vaadete,
väärtushinnangutega, sina oled seal. Mina ei trügi sulle peale, sina ära trügi
mulle. See on nullkontakt, nagu kahe inertgaasi aatomi vahel, mis mõlemad
jäävad endisteks ega muutu kohtumise tagajärjel ega hakka teistmoodi käituma.
Samas on selge, et sellist seisukohta ei saa laiendada lõputult, kuna mingites
suhetes on inimestel ikkagi lähem läbikäimine (perekond, sõbrad, kolleegid).
Keegi ei saa ennast maailmast ja ühiskonnast täielikult ära lõigata ja
isoleerida, vaid paratamatult ta peab tungima teiste inimeste ja teiste
olendite territooriumile ning laskma neil tungida enda omale. Me ei saa
lõputult teisi lihtsalt ignoreerida. See on laisk hoiak või mõtlemine, kui
kohtumine teise inimese või olendiga sind ei muuda. Muidugi ei jõua kõigile ja
kõigele reageerida, ja see polegi tervislik. Aga kui reageerivus üldse ära
kaob, siis tekib kahtlus, kas sa oled veel elus või mis mõttes sa veel “elad”,
kui sa ei muutu või muutud minimaalselt, korrates ühtesid ja samu mustreid.
Selline
laisk “kõik on suhteline” ajendab kas jõuetust, käegalöömist, pessimismi, tülgastust,
blaseerumist (selliseid kalduvusi võib näha näiteks Toomas Pauli ja Mihkel Muti
kirjutistes) või siis konservatiivseid reaktsioone, mis püüavad uuesti elu
sisse puhuda ammusurnud ideedele, ideaalidele, jumalakujudele,
“püsiväärtustele” – filosoofilises plaanis tähendaks see anakronistlikku katset
reanimeerida platonismi. Kuigi selline konservatiivne suundumus võib ajendada
võitluslikke hoiakuid ja sõnavõtte, on see sisuliselt sama laisk ja jõuetu. Ma
ei viitsi, ei suuda, ei jõua, ei taha tegeleda just selle inimese, olendi või
olukorraga siin, vaid mul on juba eelnevalt olemas mingi “kolmas”, mingi idee,
ideaal, põhimõte, printsiip, reegel, seadus, igavene lause, jumalakuju vms.,
mille järgi ma olendeid, olukordi ja maailma jaotan ja hindan, laskmata end
nendest mõjutada. Demokraatliku ühiskonna raames püsides jääb see lihtsalt
pisut virilaks ja vimmakaks, aga sellest väljudes vallandab oma sallimatuse ja
reageerimisvõimetuse hävituseks (avaldudes näiteks mitmesuguse terrorismina,
mis võib olla nii era- või grupiviisiline kui ka riiklik ning ulatuda
füüsilisest hävitamisest majandusliku või psüühilise lömastamise või
survestamiseni). Viitamine “kolmandale” on poliitilises plaanis loomult
sallimatu ja reaktsiooniline. Poliitikavallas on see kahjulik; muudes valdades,
nt. erapraktikates, võib sel olla kasulik ja võimendav toime.
Lausel
“kõik on suhteline” on aga teine, aktiivsem tähendus, mis võrsub just nimelt
arusaamast, et kõik olendid on suhtelised, suhtesolevad, et nad on (eksisteerivad) oma suhete ja
läbikäimiste varal teiste olendite ja ümbrusega. Et see vahe selgem oleks, võib
neid tähistada erinevate mõistetega, nii et laisk ja reaktsiooniline suhtelisus
oleks relatiivsus ning aktiivne
suhte-lisus oleks relatsioonilisus.
Relatsioonilisus näitab, et relatiivsuse ja absoluutsuse vaheline eristus on
libavastandus ning et need kuuluvad tegelikult samale tasandile. Kui ma ütlen,
et “kõik on suhteline” ning “mina ei sega sind, sina ära sega mind”, siis
esiteks on siin olemas afirmatiivse sõnastuse ja sisuga absoluutne maksiim,
mida aga teiseks ei saa lõpuni rakendada, igasse olukorda laiendada. Kui ma aga
ütlen, et “kõik ei ole suhteline” ning “on absoluutsed väärtused (ideed,
jumalakujud jne.)”, siis ei saa ma jällegi kuidagi ära hoida seda, et praktikas
tõstavad alati pead mingid teised, kes minuga ei nõustu ja keda ma veenda ei
suuda (nagu katoliiklane moslemit, moslem ateisti jne.) nii et absolutistlikest
pretensioonidest hoolimata on see hoiak praktikas ikkagi mõistetud relativismi.
Kui
aga arendada edasi lauset “kõik on suhteline” ning võtta tõsiselt teise
teisesust ja tema sallimist, siis viib see meid selleni, et me süvendame seda
suhet, seda relatsiooni – mitte ei hülga teist ega ignoreeri teda, vaid
vastupidi, püüame aru saada ja mõista, milles ta on erinev, miks ta on erinev,
miks ta võib-olla mõtleb ja arvab teistmoodi. See tähendab aga seda, et me
peame iseennast mängu panema. Me ei saa jääda kõrvaltvaatajaks ega isoleerituks
nagu relativismi (või selle paarilise, absolutismi) puhul. Sellisel juhul
relatsioon, suhe teeb midagi, muudab midagi, tähendab midagi, selle käigus
tekib midagi uut. Muidugi selles uudsuse geneesis võib omakorda tuvastada
vägevusastmeid. (1) Transformatsioon jääb kesiseks ja nõrgaks juhul, kui
osapooled lihtsalt killustavad oma seisukoha, võtavad sellest ühe osa ja
sobitavad selle mehhaaniliselt kokku teis(t)e osapool(t)e omadega. See on nö
“kompromiss”. Meie muutumine kohtumise tagajärjel piirdub lihtsalt teatud osa
seisukohtade suspendeerimisega, ootelejätmisega ning teatud osa võõraste
seisukohtade talumisega. Ei ole tekkinud midagi päriselt uut. (2) Kohtumise ja
suhte vägev aste aga tähendab seda, et selle käigus tekib midagi hoopis uut,
mis pole lihtsalt mingite osade valimine või ümberpaigutamine, vaid midagi
loomu poolest teistsugust. Midagi, mille peale me eraldi poleks tulnud, aga
milleni me koos jõudsime – teinekord isegi mängleva kegusega.
Väljakutse
seisneb muidugi selles, et kui ma olen ühes suhtes niimoodi transformeerunud ja
transformeerinud, siis on mul veel tohutul hulgal muid suhteid ja seoseid, mis
tahaksid samamoodi süvendamist, arendamist, nüansseerimist. Kohtumine kukub ka
siis läbi, kui ma näiteks kellegi ühe inimesega või piiratud arvu inimestega
moodustan võitlusüksuse ülejäänud maailma ja inimkonna vastu. See jääb nõrgaks,
relatiivseks, reaktsiooniliseks, sulguvaks. Ma ei jõua kõiki seoseid ja suhteid
võrdselt süvendada-arendada. Aga see võib-olla polegi peamine. (3) Peamine
seisneb selles avanemise ja muundumise kogemuses eneses, mis võib isegi teatavas
mõttes saada harjumuseks, harjumuseks üles sulatada oma harjumusi,
kinnismõtteid, ja -hoiakuid. See oleks nüüd kohtumiste kõrgeim vägi, mis
seisneb põhimõttelises valmiduses kohtumiste käigus muunduda, genereerida
midagi uut.
Muundumine
ja uudsuse genereerimine ei pea tähendama millegi silmapaistva, erakordse
sooritamist. Võib isegi arvata, et kõige võimsam muundumine käib salajas,
märkamatult. Muundumine ei tähenda, et käitumisest puuduksid mustrid, kordused,
harjumused – küsimus on neid mustreid moodustavate elementide iseloomus: kas
nende vahekorrad püsivad paindlikena, nii et neid saab vastavalt vajadusele
teisendada, või on nad jäigad, nii et ühe elemendi paigaltnihutamine purustab
kogu süsteemi. Põhimõtteliselt juba elamine ise on muundumine ning küsimus on
ainult selles, mil määral me sellele kaasa aitame või seda pärsime. Laisk ja
reaktiivne relatiivsus pärsib elamist, aktiivne relatsioonilisus soodustab.
Eelneva
jutu eesmärk oli puhastada poliitilist välja teatavatest ideoloogilistest ja
religioossetest eelarvamustest. Üksteisega asju ajades me ei saa lähtuda
millestki “kolmandast”, vaid peame üksteisega lävima, nende konkreetsete
isikutega, kellega meil tegemist on. Võib aru saada konservatiivide soovist
kehtestada kindlaid, püsivaid, muutumatuid, igavesi väärtusi, sest neile
ilmselt tundub, et vastasel korral valitseks ühiskonnas kaos. Kaos aga ei
valitse mitte sellepärast, et puuduksid kindlad põhimõtted ja püsivad
väärtused, vaid siis, kui me keeldume kontaktist teiste inimeste ja olenditega
(soov maksma panna enda usutud väärtusi on samuti keeldumine teisega tegemist
teha, soov teda endale allutada). Kui me aga üksteisega lävime, nii et meie
kontaktidest sünnib säde ja meie suhetest võrsub midagi uut, hõlmavamat,
inklusiivsemat, siis see olukord ei ole enam suvaline ja halvas mõttes
kaootiline.
Iscriviti a:
Post (Atom)