kõik on suhteline

Minu mulje järgi on praegusaja peavoolu mõtlemine see, mille võtab kokku lause “kõik on suhteline”. Juhul kui eeldada, et ühel inimesel või inimgrupil pole õigust ega võimu teistele oma arvamust peale suruda – nõnda nagu see demokraatias on või peaks olema –, siis tekivad sedasorti mõttekäigud, mida see lause kokku võtab, peaaegu iseenesest. See tähendab lihtsalt seda, et ma respekteerin teiste inimeste arvamusvabadust ja õigust jääda minu omast erinevale seisukohale. Sellisena väljendab see elementaarset tolerantsi, sallivust, mis on demokraatliku ühiskonna alus. Muidugi tekivad siin paradoksid: näiteks kas ma pean sallima ka neid, kes on minu vastu sallimatud. Selleks puhuks on lisatud klausel, et oma vabaduse teostamine ei tohiks kahjustada teisi inimesi ja ümbrust, või igal juhul peaks püüdma kahjustada neid nii vähe kui võimalik (sest kes poleks iial teist inimest kasvõi kogemata füüsiliselt või psüühiliselt kahjustanud? rääkimata sellest, et ainevahetus nõuab, et me hangiksime teisi elusolendeid endale toiduks – see on aidanud kaasa taimetoitluse populaarsusele, et isegi kui me oleme sunnitud teisi olendeid toiduks tarvitama, siis valida selliseid, keda see kahjustab kõige vähem, või valida käitumuslikult lihtsamaid olendeid. Taimetoitlus on selles mõttes demokraatia sümptom ja loogiline edasiarendus, kus sallivus laiendatakse väljaspoole kitsalt inimringi teistele olenditele üldiselt). Ilmselt saab näidata puudusi nendeski meetmetes, aga laias laastus sellest piisab tolerantsiks.

Samas ei piisa sedasorti sallivusest veel inimlikuks dialoogiks ega ühiskonnaks. See on vaid kontakti hakatus, aga mitte arendus. Lause “kõik on suhteline” võib tähendab lihtsalt atomismi: mina olen siin oma seisukohtade, vaadete, väärtushinnangutega, sina oled seal. Mina ei trügi sulle peale, sina ära trügi mulle. See on nullkontakt, nagu kahe inertgaasi aatomi vahel, mis mõlemad jäävad endisteks ega muutu kohtumise tagajärjel ega hakka teistmoodi käituma. Samas on selge, et sellist seisukohta ei saa laiendada lõputult, kuna mingites suhetes on inimestel ikkagi lähem läbikäimine (perekond, sõbrad, kolleegid). Keegi ei saa ennast maailmast ja ühiskonnast täielikult ära lõigata ja isoleerida, vaid paratamatult ta peab tungima teiste inimeste ja teiste olendite territooriumile ning laskma neil tungida enda omale. Me ei saa lõputult teisi lihtsalt ignoreerida. See on laisk hoiak või mõtlemine, kui kohtumine teise inimese või olendiga sind ei muuda. Muidugi ei jõua kõigile ja kõigele reageerida, ja see polegi tervislik. Aga kui reageerivus üldse ära kaob, siis tekib kahtlus, kas sa oled veel elus või mis mõttes sa veel “elad”, kui sa ei muutu või muutud minimaalselt, korrates ühtesid ja samu mustreid.

Selline laisk “kõik on suhteline” ajendab kas jõuetust, käegalöömist, pessimismi, tülgastust, blaseerumist (selliseid kalduvusi võib näha näiteks Toomas Pauli ja Mihkel Muti kirjutistes) või siis konservatiivseid reaktsioone, mis püüavad uuesti elu sisse puhuda ammusurnud ideedele, ideaalidele, jumalakujudele, “püsiväärtustele” – filosoofilises plaanis tähendaks see anakronistlikku katset reanimeerida platonismi. Kuigi selline konservatiivne suundumus võib ajendada võitluslikke hoiakuid ja sõnavõtte, on see sisuliselt sama laisk ja jõuetu. Ma ei viitsi, ei suuda, ei jõua, ei taha tegeleda just selle inimese, olendi või olukorraga siin, vaid mul on juba eelnevalt olemas mingi “kolmas”, mingi idee, ideaal, põhimõte, printsiip, reegel, seadus, igavene lause, jumalakuju vms., mille järgi ma olendeid, olukordi ja maailma jaotan ja hindan, laskmata end nendest mõjutada. Demokraatliku ühiskonna raames püsides jääb see lihtsalt pisut virilaks ja vimmakaks, aga sellest väljudes vallandab oma sallimatuse ja reageerimisvõimetuse hävituseks (avaldudes näiteks mitmesuguse terrorismina, mis võib olla nii era- või grupiviisiline kui ka riiklik ning ulatuda füüsilisest hävitamisest majandusliku või psüühilise lömastamise või survestamiseni). Viitamine “kolmandale” on poliitilises plaanis loomult sallimatu ja reaktsiooniline. Poliitikavallas on see kahjulik; muudes valdades, nt. erapraktikates, võib sel olla kasulik ja võimendav toime.

Lausel “kõik on suhteline” on aga teine, aktiivsem tähendus, mis võrsub just nimelt arusaamast, et kõik olendid on suhtelised, suhtesolevad, et nad on (eksisteerivad) oma suhete ja läbikäimiste varal teiste olendite ja ümbrusega. Et see vahe selgem oleks, võib neid tähistada erinevate mõistetega, nii et laisk ja reaktsiooniline suhtelisus oleks relatiivsus ning aktiivne suhte-lisus oleks relatsioonilisus. Relatsioonilisus näitab, et relatiivsuse ja absoluutsuse vaheline eristus on libavastandus ning et need kuuluvad tegelikult samale tasandile. Kui ma ütlen, et “kõik on suhteline” ning “mina ei sega sind, sina ära sega mind”, siis esiteks on siin olemas afirmatiivse sõnastuse ja sisuga absoluutne maksiim, mida aga teiseks ei saa lõpuni rakendada, igasse olukorda laiendada. Kui ma aga ütlen, et “kõik ei ole suhteline” ning “on absoluutsed väärtused (ideed, jumalakujud jne.)”, siis ei saa ma jällegi kuidagi ära hoida seda, et praktikas tõstavad alati pead mingid teised, kes minuga ei nõustu ja keda ma veenda ei suuda (nagu katoliiklane moslemit, moslem ateisti jne.) nii et absolutistlikest pretensioonidest hoolimata on see hoiak praktikas ikkagi mõistetud relativismi.

Kui aga arendada edasi lauset “kõik on suhteline” ning võtta tõsiselt teise teisesust ja tema sallimist, siis viib see meid selleni, et me süvendame seda suhet, seda relatsiooni – mitte ei hülga teist ega ignoreeri teda, vaid vastupidi, püüame aru saada ja mõista, milles ta on erinev, miks ta on erinev, miks ta võib-olla mõtleb ja arvab teistmoodi. See tähendab aga seda, et me peame iseennast mängu panema. Me ei saa jääda kõrvaltvaatajaks ega isoleerituks nagu relativismi (või selle paarilise, absolutismi) puhul. Sellisel juhul relatsioon, suhe teeb midagi, muudab midagi, tähendab midagi, selle käigus tekib midagi uut. Muidugi selles uudsuse geneesis võib omakorda tuvastada vägevusastmeid. (1) Transformatsioon jääb kesiseks ja nõrgaks juhul, kui osapooled lihtsalt killustavad oma seisukoha, võtavad sellest ühe osa ja sobitavad selle mehhaaniliselt kokku teis(t)e osapool(t)e omadega. See on nö “kompromiss”. Meie muutumine kohtumise tagajärjel piirdub lihtsalt teatud osa seisukohtade suspendeerimisega, ootelejätmisega ning teatud osa võõraste seisukohtade talumisega. Ei ole tekkinud midagi päriselt uut. (2) Kohtumise ja suhte vägev aste aga tähendab seda, et selle käigus tekib midagi hoopis uut, mis pole lihtsalt mingite osade valimine või ümberpaigutamine, vaid midagi loomu poolest teistsugust. Midagi, mille peale me eraldi poleks tulnud, aga milleni me koos jõudsime – teinekord isegi mängleva kegusega.

Väljakutse seisneb muidugi selles, et kui ma olen ühes suhtes niimoodi transformeerunud ja transformeerinud, siis on mul veel tohutul hulgal muid suhteid ja seoseid, mis tahaksid samamoodi süvendamist, arendamist, nüansseerimist. Kohtumine kukub ka siis läbi, kui ma näiteks kellegi ühe inimesega või piiratud arvu inimestega moodustan võitlusüksuse ülejäänud maailma ja inimkonna vastu. See jääb nõrgaks, relatiivseks, reaktsiooniliseks, sulguvaks. Ma ei jõua kõiki seoseid ja suhteid võrdselt süvendada-arendada. Aga see võib-olla polegi peamine. (3) Peamine seisneb selles avanemise ja muundumise kogemuses eneses, mis võib isegi teatavas mõttes saada harjumuseks, harjumuseks üles sulatada oma harjumusi, kinnismõtteid, ja -hoiakuid. See oleks nüüd kohtumiste kõrgeim vägi, mis seisneb põhimõttelises valmiduses kohtumiste käigus muunduda, genereerida midagi uut.

Muundumine ja uudsuse genereerimine ei pea tähendama millegi silmapaistva, erakordse sooritamist. Võib isegi arvata, et kõige võimsam muundumine käib salajas, märkamatult. Muundumine ei tähenda, et käitumisest puuduksid mustrid, kordused, harjumused – küsimus on neid mustreid moodustavate elementide iseloomus: kas nende vahekorrad püsivad paindlikena, nii et neid saab vastavalt vajadusele teisendada, või on nad jäigad, nii et ühe elemendi paigaltnihutamine purustab kogu süsteemi. Põhimõtteliselt juba elamine ise on muundumine ning küsimus on ainult selles, mil määral me sellele kaasa aitame või seda pärsime. Laisk ja reaktiivne relatiivsus pärsib elamist, aktiivne relatsioonilisus soodustab.

Eelneva jutu eesmärk oli puhastada poliitilist välja teatavatest ideoloogilistest ja religioossetest eelarvamustest. Üksteisega asju ajades me ei saa lähtuda millestki “kolmandast”, vaid peame üksteisega lävima, nende konkreetsete isikutega, kellega meil tegemist on. Võib aru saada konservatiivide soovist kehtestada kindlaid, püsivaid, muutumatuid, igavesi väärtusi, sest neile ilmselt tundub, et vastasel korral valitseks ühiskonnas kaos. Kaos aga ei valitse mitte sellepärast, et puuduksid kindlad põhimõtted ja püsivad väärtused, vaid siis, kui me keeldume kontaktist teiste inimeste ja olenditega (soov maksma panna enda usutud väärtusi on samuti keeldumine teisega tegemist teha, soov teda endale allutada). Kui me aga üksteisega lävime, nii et meie kontaktidest sünnib säde ja meie suhetest võrsub midagi uut, hõlmavamat, inklusiivsemat, siis see olukord ei ole enam suvaline ja halvas mõttes kaootiline.