Ehini sonett

Andres Ehini "Põrgu ja taeva sonett"

Siin on kolm positsiooni:
1) “Kel ilmavaade kõige kõhulisem / võib oma silmad vabalt kõhtu jätta. / Saak hingepõldudelt tal kõige põhulisem, / miks lõikuseks küll üldse tõstab kätt ta” Kommentaarid on liigsed
2) See, kes küsib: “Mis põrgust maisem, taevast õhulisem?” Selle kohta öeldakse, et ta on “taevapõrgu vang / kel kabjad katki, tiivad ripakil. / Ta peale peagi tuiskab lehelang”. Kui esimene positsioon vähemasti tegi midagi näilist (lõikas põhku), siis see tegelane ei tee üldse midagi, ei lõika põhku, aga õhku ka ei tõuse ja kiirelt ei kappa, sest tiivad on sorakil ja kabjad katki. Ta on tardunult paigal ja mattub peagi lehtede alla. Ta on veelgi suurema rõhu all kui rõhk.
3) See, kes mitte ei küsi, vaid hüüab: “Mis põrgust maisem, taevast õhulisem!” St ta ei taotle midagi, ei küsi-vaeva-sürgi et mis on too “põrgust maisem, taevast õhulisem”, vaid ta kehastab seda, see on luust-lihast tulev hüüatus, võiduhüüd. Tema on “see, kes põrgut, taevast tõesti püüab”. Vahe teise positsiooniga on kirjavahemärgis, küsimärgi asemel hüüumärk. Teine positsioon on põrgu ja taeva kütkes, arutleb, mis võiks olla teispool neid. Kolmas positsioon ei aruta midagi. Pahupidi pöördunu. Kusjuures vormiliselt on see viimane rida üle, või õigemini, see ongi taas esimene rida, tillukese teisendusega, ja kõik käiakse taas üle. Ta on rõhk ise - sest eks rõhk ise ole rõhutu. Ta on rõhutus. Ta on hüüatus.

Toon nüüd soneti enese ka ära (kui autoriõigustega nüüd probleem tuleb, siis ma ütlen enese õigustuseks, et see sonett on nüüd hoopis teine kui see, mille Ehin mõtles-kirjutas).

PÕRGU JA TAEVA SONETT

Mis põrgust maisem, taevast õhulisem?
Kes küsib, selle jätavad nad hätta.
Ta pea on peagi rõhust rõhulisem.
Jalg ega silm ei astu üle mätta.

Kel ilmavaade kõige kõhulisem,
võib oma silmad vabalt kõhtu jätta.
Saak hingepõldudelt tal kõige põhulisem,
miks lõikuseks küll üldse tõstab kätt ta?

Kes küsib, see on taevapõrgu vang,
kel kabjad katki, tiivad ripakil.
Ta peale peagi tuiskab lehelang.

Hulk sipelgaid ta ihul sipakil.
Kuid see, kes põrgut, taevast tõesti püüab,
ei küsi kunagi, vaid hüüab:

"Mis põrgust maisem, taevast õhulisem!"

(1977)
Andres Ehin, "Täiskuukeskpäev", Tallinn: Eesti raamat, 1990, lk. 170.