lp

Käisin jälle Harju tänaval galeriist läbi. Oli Laura Põllu näitus “Lost and Found” või midagi sellist. Igahtahes suurt mõõtu maalid, inimkõrgused, maas seina najal. Ilmselt rulliga tehtud, iga maal ühes toonis. Mängis eeskätt värviga osa ja värvita osa ehk see, kuhu rulli pealt polnud värvi jäänud, või kuhu oli jäänud ainult osaliselt. Raske seletada, aga kummaliselt rahulik meeleolu tekkis. Täiesti mittefiguratiivne, aga ometi liigutas kindlal moel mind vaatajana. Küllap rullitõmberibade rütmid, värvipudemete rütmid. Nad vaatasid mind hästimääratletud pilguga. Aga katsu sa seda sõnadesse panna? Nüüd ma ei öelnudki midagi.