mercoledì 29 giugno 2011
inimlik
Mäletan, kunagi üks tuttava tuttav ütles mulle seltskondliku vestluse käigus umbes nii, et ma olen üks täispuhutud kehkenpüks. Küllap ma olin solvunud ka, ei mäleta; meelde on jäänud teatav rahuldustunne – ränk on kuulda kiidusõnu, sest siis sa justkui peaksidki nende vääriline olema. Aga nonde sõnade peale – mis ei olnud muide öeldud vihaga ega ärritunult, vaid lihtsalt nagu nending – hakkab kerge, sest nad ei kohusta sind millekski ja isegi pigem kergendavad kohustusekoormat. Inimene inimesega.
Iscriviti a:
Commenti sul post (Atom)
2 commenti:
tean, mida sa tundsid. kogesin hiljuti samalaadset, kui ukrainlased (vene keeles), mu kultuuri(tuse) ja olemasolu pikalt saatsid - rongi istudes oli selline kergendus!
Eks ole, juba põhimõtteliselt: kui keegi näeb, et ta on kehkenpüks (ega jää selle mõtte külge kinni, st. nende sõnade külge, vaid vaatab nendega osutatud iseennast) – kui keegi seda näeb, siis ta juba sellesamaga ei ole ainult kehkenpüks. Õhkõrn vabaduseriba. Ja seda too inimene (muusik) mulle oma lausega andis, pisukese distantsi oma mõtetest, tunnetest, hoiakutest – st. kehkenpükslusest. Öeldes, et ma olen kehkenpüks, tegi ta mu mittekehkenpüksiks!
Posta un commento