Blitzbildung

Ajasin täna (st nüüd juba eile) Eiguga telefonitsi pikalt juttu. Tal näikse olevat mingi süstemaatiline plaan hariduse kohta. Me väga üksikasjalikult ei jõudnud rääkida, aga üks asi on mustandi-faasi rõhutamine ning see, et haridus peaks aitama liikuma erinevate valmimisfaaside vahel – ka mustandifaasi saab teataval määral õpetada-harjutada. Sellest vist kirjutasin siin ükskord varem.
Aga teine asi, mis mul kõrva torkas, oli see, et Eik tõmbas paralleeli praeguste ülikoolide ja traditsioonilist tüüpi asutuste ja asjaajamise vahele: vertikaalne juhtimisstiil, suur kohmakas jäik struktuur. Nagu traditsiooniline sõjavägi oma käsuliiniga. Sellest saab eristada teistsugust strateegiat: sõjas Blitzkrieg’i näol (kus suhteliselt väikesed ja autonoomsed mobiilsed üksused võtsid endale vahetu ülemuse ees ülesande, ja siis asusid seda täitma. Sakslased saavutasidki Teise maailmasõja alguses edu eeskätt seeläbi, et nad kasutasid paremini aega, nende reageerimise ja ageerimise tsüklid käisid kiiremini – samas kui materiaalselt olid nende jõud prantsuse armeega võrreldavad või väiksemadki. Sama strateegia Iisraeli 6-päevases sõjas ja Lahesõjas (selle kohta vt. Boyd). Või ärimaailmas Google, mis Eigu sõnutsi sai alguse paarist inimesest ja koosnevat praegugi väikestest suhteliselt autonoomsetest üksustest. Me ei jõudnud sellest pikemalt rääkida, aga tundub huvitav, kuidas sedasama strateegiat saaks kõrghariduses rakendada. Ma ei suuda veel üksikasju näha, aga mingi õhev aimdus on. Kuidas see võiks arendada hoopis teistlaadi võimeid.
.