rõõm ja muusika

18. aprillil oli Nigulistes Iegor Reznikoffi kontsert. Ümisesin seal burdonistina kaasa. Me saime väga napilt harjutada, nii et selle kohta tuli meil isegi hästi välja. Ehkki vajusime aeg-ajalt ära. Aga ujusime välja. Ma olen muidu eluaeg laulnud ainult mitteametlikult. Lapsena Uues Maailmas peldikus – oli meil selline kõrge laega akendeta sügava kumeda kajaga kemmerg, kus ma laulda armastasin. Ja hiljemgi niisama omaette. Ametlikust laulmisest ei tea ma midagi. Mine tea, vahest on isegi hea, sest Reznikoffi laulmine on naturaalne, mittetempereeritud. Mulle ongi see istunud väga loomulikult, ja ma ei pea mingeid harjumusi ümber harjutama. Laulmine on minu jaoks alati olnud keha võnkumine samavõrd kui hääle võnkumine. Loomulikus skaalas on need võnkumised ka ilmselt loomulikumad. Mul on tunne, et see korrastab keha ja meelt. Eks häält tekitades keha ju võngubki, ja kui võnkumised omavahel väga hästi sobivad, siis see peaks kehale hästi mõjuma ja teda rõõmustama (Pirjo muide hakkaski burdoonilaulmise ajal itsitama: ta ise ütles pärast, et olukorra koomilisusest, aga mine tea, võib-olla hoopis ta keha rõõmustas ja selle õigustamiseks mõtles teadvus koomika juurde). Keha ja meel aga on üks ja sama asi. Nii et kui keha harmoniseerub ja rõõmustub, siis peaks ka meel seda tegema.
Nõnda ka laulmise ajal tunnetasin oma keha võnkumist, ja tema koosvõnkumist teiste lauljate, kirikuruumi ja lauluga. Igatahes kui maha istusin, siis polnud kehas mitte mingisuguseid pingeid (nagu ühelt mitteametlikult lauljalt pärast esinemist eeldada võiks), hingamine oli vagur-vagur, ja esimese sissehingamise tegin alles mingi poole minuti pärast. Justkui oleks mõtlustanud.