domenica 3 aprile 2011

Fantaasiakirjandus

On levinud nn. fantaasiakirjandus (phantasy): potterid jms. Ometi pole sellel midagi pistmist fantaasiaga tugevas mõttes, vaid see on lihtsalt eskapism. See on unelemine, laadis: ah, mis oleks, kui ma saaks lennata; ah, mis oleks, kui mul oleks võlukepike, mis mu soovid täidaks, ah, mis oleks, kui... Ei seata küsimuse alla minu olemist maailmas ega mõelda läbi (st. kujutleta) põhjani selle uue maailma loogikat, vaid lihtsalt üks kujutluspilt järgneb teisele nagu halvas daydreaming’us. Muide, neid uusi “nõialugusid” ei saa segamini ajada vanade nõialugudega, muinasjuttudega, kus lendavad vaibad, võlukepikesed jne. pole lihtsalt ettekääne siit maailmast põenemiseks, vaid just nimelt selle kaudu laiendatakse meie maailma, võimendatakse, väestatakse seda – nii juhul, kui neid võetakse sõna-sõnalt shamanistlike rännakute kirjeldusena (liikumine/lendamine maailma eri kihtide vahel), kui ka siis, kui neid tõlgendatakse moralistlikult (nt. “vägev vähk ja ahne naine”).

Fantaasia on üks inimese olulisi võimeid, millega ta saab muundada ja laiendada oma maailma – juhul, kui see puudutab teda tervenisti. Tolles fantaasiakirjanduses aga jääb see ainult osaliseks. Maailmast lõigatakse välja mingi lõik, ehitatakse fiktiivsed seinad ümber, ja edasi käib kõik omas mahlas – ilma et see mind tervikuna muundaks. Spinoza määratles kaht sorti rõõmu: üks puudutab mind tervikuna – see on reipus (hilaritas) –, teine aga puudutab mind ainult osaliselt – see on “kõdi” (titillatio). Terviklik rõõm ehk reipus on alati hea, aga osaline rõõm ehk kõdi varem või hiljem muutub halvaks (st. toodab kurbust), kuna ühe keha- või vaimuosa kõditamine ehk “rõõmustamine” hakkab varem või hiljem segama teisi osasid ja häirib minu kogutoimimist. Mul on tunne, et fantaasiakirjandus teeb just sedasorti “kõdi”: valmistab osalist rõõmu, mõnu, aga selle hinnaga, et ma ülejäänu ära unustan. Antud juhul see ei ole see teema, et ükskõik mis raamatut lugedes sa “unustad ära” “tegeliku” elu. Või ütleme, et unustust on heaks ja halvaks. Kui ma loen reibast raamatut, mis mind tervikuna rõõmustab ja on nii mitmekesine ja tugev, et liigutab mind üleni, siis sellise lugemise ja “unustamise” ajal ma kogun jõudu ja ma virgun lugemisest reipamana, tugevamana. Aga kõdiraamatut lugedes võib mul küll tundide kaupa mõnus olla, aga ma ärkan sellest väsinuna, ma olin enda ära unustanud, jõudu raisanud. On olnud raamatuid, mille lugemise järel on mul must tunne, justkui ma oleks ennast risustanud. Kõdiraamatud.

Fantaasiakirjandus – õigemini, fantaasiavaenekirjandus – pole isegi lapsik, vaid infantiilne.

Ma tunnistan, et ma vaimse hügieeni mõttes ei ole sedasorti kirjandust lugenud ja ma rääkisin kuulu järgi (olen lugenud Tolkieni, aga nii mastaapne ja üksikasjalik eskapism nagu tal omandab juba uue kvaliteedi). Nii et vaielge aga vastu, teie, kes te olete lugenud.

7 commenti:

Anonimo ha detto...

Mina jälle üritasin natuke filosoofiat lugeda. Kui näiteks Platon oli veel täitsa talutav, siis Paulo Coelho viskas mul küll kopa ette :) Sellest järeldan ma mõistagi, et kõik, millel on filosoofilised pretensioonid, on üks ja seesama jamps, millel pole tõelise eluga midagi pistmist... Eks?

-Juhan

Margus Ott ha detto...

Coelho ei ole filosoofia. Tema pretensioonide kohta ei oska ma öelda.

Juhan ha detto...

Coelho polegi filosoofia??? *jahmunud nägu* :O

(jah, ma tegin nalja...)

Heakene küll, ütleme siis otse välja: see algne postitus on elitistlik ja ülbe. Peaaegu rassistlik lausa. Vrd. näiteks sellise sõnavõtuga:

"Kõik hiinlased on munnid. Kuuldavasti. Ma tegelikult ise ei teagi päris täpselt, kuna (vaimse hügieeni mõttes) pole ma kunagi ühegi munarulliga suhelnud. Võimalik, et mõni tore inimene nende seas ka leidub... Aga kes nüüd solvus, võib neid muidugi ka kaitsta: tooge mulle mõni näide toredast ja intelligentsest hiinlasest ja ma vaatan ta hea meelega üle..."

stupido, kas pole?

Ja juba sellise analoogia tegemise võimalikkus tõestab mulle selle algse postituse ülbust, harimatust ja väiklust. Vihaseks teeb.

Aga jah, eks igale ühele oma.

(Vesternid ja ajaloolised romaanid on muidugi absoluutselt teine teema. Neid võib põlata küll.)

Parimate soovidega,

-Juhan

(...Või ei, tegelt las need ka olla.)

Margus Ott ha detto...

Mõistan nördimust, aga selle kommentaari põhjal on raske midagi edasi rääkida. Kaks asja. 1) See on meelega sõdivas stiilis, stimuleerimise mõttes. 2) Põhiline küsimus polnud tegelikult niivõrd fantaasiakirjanduses, kuivõrd fantaasias kui meelevõimes. Kõige lihtsam vastuväitmise viis oleks siis kas näidata, et ka fantaasiakirjandus on intensiivne fantaasia, või siis vaidlustada sellist visandlikku võimeteteooriat ülepea. Või siis veel midagi keerukamat. Coelho ja filosoofia puhul samamoodi. Peab natuke pikemalt lahti rääkima, sest muidu pole millestki rääkida.
Hiinlaste ja mehe suguorganite seos on vist kirjanduslik viide Kivisildnikule.

Margus Ott ha detto...

Vabandust, võis jääda segaseks: "See on meelega sõdivas stiilis" käib mu algse blogi sissekande kohta.

H ha detto...

Hea Margus,

Mul tekkis õieti küsimus, kuidas saad Sa nii põhjalikku ja halvustavat hinnangut anda asjale, millega sinu kokkupuude piirdub kuulu järgi impressioonidega? Vabandust, tõsi, ka jumaliku Tolkieniga*.

Siinkohal - kas Tolkien'i teos kannab tõesti Su mõtluses esitatavaid omadusi või seisab hoopis neist väljaspool? Julgen arvata, et positsioneerid teda kuhugi ideaalruumi, sest Sinu väide "ega mõelda läbi (st. kujutleta) põhjani selle uue maailma loogikat" on puhtalt juba ainuma loetud teose põhjal sulavale. Aga eeldame, et Sa tema "täiuslikkuseni arendatud eskapismi" siiski tunned. Saame sel juhul koos tõdeda, et omal ajal oli vähe nii põhjalikke kirjanikke kui Tolkien ja just tema on säärasele üldkehtivale maailmade loomise tavale suuresti ka aluse pannud. Praegused fantaasiakirjanikud võivad veeta aastaid raamatumaailma ajaloo, filosoofia ja majanduse vm loomega tegeledes (ja olla õnneks siiski produktiivsed). Loetav lugu on kõigest jäämäe tipp. Seda esiteks.

Teiseks, Sa ütled, et muinasjuttudes on iidne tõde, mida fantaasiakirjanduses napib ning et fantaasiakirjandus on maailmast ära lõigatud. Jah, on autoreid ja lugejaid, kes ei sea endale jutustamises (jutustavad ju mõlemad) eesmärgiks allegooriate loomist. Selles on omamoodi ka fantaasia võlu, nagu Sa kirjutasid - teatav eskapism ja võimalus nautida asja iseeneses. Aga kõiki tekste saab koost lahti võtta ja selles osas ollakse meistrid kasvõi feministliku diskursusega mõnes fantaasiaeeposes opereerima. Need tekstid alluvad sama hästi tõlgendusele ja analüüsile kui "fantaasia" alla mitte kuuluv kirjandus. (Sest fiktsioon pole ju ometi fantaasia, ega? Aga žanrimuredesse ma ehk praegu ei lasku).

Ma ei pea paljuks meenutada, et kreeka keele "phantasia" osundab vähemalt ühes tähenduses väljendile "nähtavaks tegema". Selle toel vaidleksin vastu Su ütlusele, et fantaasiakirjanduses "ei seata küsimuse alla minu olemist maailmas". Fantaasiakirjandus teeb kõike seda, mida "tavaline" romaan tihti püüab saavutada. Kuidas see võimalik on? Kuna tegelaste mured ja rõõmud, väljakutsed ja kogemused on ÜLDINIMLIKUD. Fantaasiaromaani ja romaani vahe on ainult nö pakendis (jah, paar maagilist looma ja kuningriiki rohkem kui Tammsaarel või Remarque'il). Tihti lubab just see lugejat argisest distantseeriv pakendus isiklikele olemiseküsimustele julgemalt otsa vaadata ning nendega uues, ohutumas kohas tegeleda. Nendest mõelda, rääkida, jagada. Üldinimlik mõõde lubab seda kõike sama hästi kui mõnes teises kunstiteoses, mõneti rohkemgi. Kui eskapistlik pakend teeb nähtavaks selle, mis muidu nähtavaks ei saaks, ei leia ma selles mingit süüd.

Sa võid tuua argumendina mõne halvasti kirjutatud või ebahuvitava/ väljaarendamata/ ebaühtlase struktuuriga /pick your poison teose. Või selle, et Sulle siiralt ei meeldi lugeda väljamõeldud printsidest. Aga kui kirjanik on oma tööd teinud hästi, ei ole Su arutlusel midagi pistmist fantaasiakirjanduse kui sellise vaid üldse kirjandusega. Õieti halva kirjandusega, mis ainult kõditab. Ja sel juhul on tõesti pahasti, arvestades, et meie lugeja tõeline lugemisõndsus on hilaritas.

(*Märkusena - mina pole Tolkieni suutnud veel korralikult läbi lugeda, aga ehk õnnestub tulevikus see esiti peletavate kirjeldusmassidega kunsttükk kätte võtta. Nii põhimõtte pärast. Klassika ikkagi, mitte vähem ega rohkem kui Bulgakov. Ja Bulgakovil oli neid maagilisi juhtumisi ikka omajagu.)

Parimatega,

Heleri

Margus Ott ha detto...

Tuhat vabandust, et olen blogi hooletusse jätnud ega ole seda vahepeal vaadanud. Varem pole kommenteeritud, sestap pole harjumust. Mul on siiralt hea meel sellise pika vastuse üle.
Kõigepealt ütlen sissejuhatuseks, et ma kirjutan kahte moodi, pamfletlikult ja analüüsivalt-struktureerivalt. See siin on pamfletlik laad, kus tähtis on energia ja säde ning analüüs on teisejärguline – antud juhul analüüsi õigupoolest polegi, aga särtsu oli küll, nagu näha.
Muidugi pole see kirjutatud ka päris niisama, vaid selle taga on teatud intuitsioon. Kui rääkida ulmest (või ka proosast üldisemalt?), siis mulle tundus niimoodi, et ühtedes teostes on vaatepunkt valdavalt staatiline ja “põnev asi” toimub sellise “kaamera” vaateväljas (nt. mütoloogilised olendid nagu imeulmes või tehnilised aparaadid nagu teadusulmes), samas kui teistes nihkub esmajoones vaatepunkt, aga sisu võib olla kaunis vaene ja ilma erilise eriskummalisuseta (nt Kafka “Metamorfoos”). Mul jäi lugemispõnevusest hoolimata Tolkienist tühi tunne just seepärast, et “kaameras” toimus imetabane sagimine, aga “kaamerat” ennast ei liigutatud. Ehk et see ei transformeerinud ka kuidagi minu kui lugeja maailma. Mulle esitati sama vana commonsense maailma väikeste teisendustega.
Mu provokatsioonist aga oli mulle nüüd niipalju kasu, et sa kirjeldasid, kuidas ka selline eskapism võib kaudselt transformeerida (“Tihti lubab just see lugejat argisest distantseeriv pakendus isiklikele olemiseküsimustele julgemalt otsa vaadata ning nendega uues, ohutumas kohas tegeleda”). See ongi okei ja seda oligi vaja mulle öelda. Mis puudutab üldinimlikkust, siis selle suhtes olen ma kahtlevam (mitte et imeulme poleks üldinimlik, vaid pigem, mida “üldinimlikkus” õieti tähendab). Seda asja tuleb täpsustada. Aga see selleks. Kui eskapism transformeerib, rikastab ja lülitub maailma tagasi, siis ta polegi eskapism kitsas mõttes (põgenemine kui ainult “ära”), vaid see moodustaks sel juhul ilmselt esimese faasi mingis hõlmavamas protsessis. Minu vaistudele on see võõras, aga ma rõõmsalt möönan selle võimalust teistel inimestel. Ma kardan, et kui ma poleks provotseerinud, siis poleks keegi vaevunud seda nii pikalt seletama.
Bulgakovi MM-t poleks mul pähe tulnudki ulme alla liigitada, aga loomulikult seda saab teha. See on üks mu heas mõttes lummavamaid lugemiskogemusi ülepea.
Veel kord, aitäh!

m.o.