udmurt sjamen

Hakkasin õppima udmurdi keelt. Mõni on selle peale küsinud, mis kasu sellest on. See väljendab keele taandamist kommunikatsioonivahendiks – mille vastu Heidegger sõdis. Siis võib tõesti küsida, milleks õppida keelt, mille rääkijate arv on suhteliselt väike ja mis pole ÜRO-s oma poliitilise formatsiooniga esindatud. Aga keel ei ole esmalt kommunikatsioonivahend, vaid maailma avanemise koht, “olemise koda”, nagu Heidegger ütleb. Kui õpid uue keele, õpid ka uue maailma, või transformeerid maailma, kus elad. See ei puuduta esmalt seda, mis on antud, vaid “selle” andumist ennast, enese-andmist.
Udmurdi keele õppimisega kaasneb veel see asjaolu, et eesti keel on temaga geneetiliselt seotud. Mida tähendab “geneetiline seos”? Seda, et on mingi asjade väljendamise viis, mingid põhimodulatsioonid, põhihelistik, ja “sugulaskeeled” on selle erinevad arendused, n-ö erinevad soolod teatava ühtsusega heliteoses. Ni et udmurdi keelt õppides õpin ma ka eesti keelt – tasandil, kuhu ma iial ainult eesti keele vahenditega ei pääseks. Ja minu puhul pole küsimus ka ainult “eesti” keeles – see on lihtsalt üks keel teiste seas – vaid emakeeles. Udmurdi keelt õppides räägin ma emaga keeles, mida räägitakse enne üsast väljumist.
(Ma ei taha öelda, et üks keel osaleks ainult ühes heliteoses, nt. eesti keel teiste läänemeresoome või soomeugri keelte ooperis; keel osaleb korraga mitmes heliteoses, eesti keel väga selgelt ka läti-leedu, vene, saksa, rootsi muusikas, aga ta teeb seda erineval moel. Eesti-udmurdi sümfoonia kõlab selles jõulisemalt kui enamik teisi. Aga muide, kallid lugejad, kui paljud teist läti keelt oskavad? Kui udmurdi keel on sugulaskeel, siis läti keel on meie hõimlaskeel. Milline muusika!)