Ma ei näe, kuidas teoloogial oleks oma uurimisvalda; minu meelest laguneb see filosoofia ja ritualistika (või liturgika) vahel, pluss igasugused abiteadused. Teoloogilisel süsteemil on väärtust kas selles mõttes, et ta loob olulise mõistevälja (olles seega filosoofia) või kuidagimoodi aitab meie praktikale kaasa (liitudes liturgikaga).
Teoloogiat võiks sellisel juhul piiritleda liturgikaga, aga nii mõiste etümoloogia (theos + logos, jumalatest rääkimine) kui ka selle traditsiooniline kasutusviis ei sobi sellega hästi kokku.
Kui teile tundub teistmoodi, kirjutage kommentaar.
Iscriviti a:
Commenti sul post (Atom)
1 commento:
Alljärgnev on võib-olla teemaväline repliik, aga mõtlesin sellest täna ning siis tuli meelde ka miski pärast Sinu praegune postitus teoloogia kohta.
Huvitav, et kristluse juures on rõhutatud esmajoones USKUMIST. Kas on võimalik vaadeleda adekvaatselt kristlust, Jeesust ja tema sõnumit eelhoiakuga, et see peab olema USK, USUliikumine? Jeesus rõhutab usu kõrval ka üsna palju muid aspekte, ning eriti ARMASTUST. Miks mitte vaadata kristlust kui ARMASTUSE-liikumist? Jeesus rõhutab uskumise kõrval sama palju, et me peaksime oma Jumalat (ning Jeesust ennast) ARMASTAMA. Juba Vana Testamendi kümnes käsus väljendatakse Jumalale meelepärast, poolehoidlikku käitumist just ARMASTAMISE kaudu, USUST seal juttu pole. Ja Jeesus ise võtab Seaduse ja Prohvetid kokku (Mt 22:37-40) just ARMASTUSE kaudu, mitte USU kaudu.
Liigun kristlaste ringkonnas, kes pirisevad ühtelugu, et tänapäeval paljud teoloogid ei USU Jumalat. Või et inimesed õpivad teoloogiat, kuigi nad ei USU Jumalat. Keegi ei nurise selle pärast, et miks teoloogid ei ARMASTA Jumalat.
Millest selline (minu meelest) erapoolik USKUMISE prevaleerimine kristluse suhtes?
Posta un commento