"Sool"

Käisin vaatamas sündmust “Sool”: Helena Tulve autorikontsert Tarvo Hanno Varrese visuaaliga. Kavas oli kuus teost, millest sündmuse nimilugu “Sool” oli viimane. Käisin mõlemal korral, nii 15. kui 16. juulil. Need ei olnud päris ühesugused. Ühe ja sama etenduse mitu korda nägemise ilu ongi selles, et tulevad välja väikesed erinevused. Esimesel etendusel ladistas vihma sadada ja ma istusin taga kõrval, nii et eriti “Kuuvalge öö” hulk nüansse kadus selle alla. Samuti imestasn teisel korral pilvede-loo üle, et kas ma olin esimene kord pilves olnud või ära käinud, et seda polnud märganud, aga pärast kavast nägin, et see oligi ainult teisel korral. Kolmas, löökriistalugu tundus samuti teisel korral üksjagu erinev, võib-olla ma ise olin erinev. Ma tahaks neid partituure näha, kuhu on kirja pandud: “nüüd puhu kaksteist takti pudelisse” (nagu “Soolas”) jms. Tiitreid oli ümber tõstetud; originaalkeel lasti teisel korral esimesena, eesti ja inglise versioon selle järel. Tarvo video “Soolas” tundus esimesel korral suurema heledusega. See oli siis nagu ehtne sõjaeelne tummfilm. Kuigi teisel korral ma nägin rohkemaid detaile, oli esimene, heledam versioon (nagu mulle tundus) ka väga äge. Lainete-kaadrid alguses ja lõpus haakusid mu enda alateadvusega – esiteks muidugi vesi ise (“see iseseisev vesi”), aga teiseks niimoodi tekkiv üldine muster, milliseid ma olen taimestikus otsinud ja pildistanud. Alguses lainetest väljahüppav naisepea ja lõpus laientesse kaduv sama pea on mõjusad isegi sümbolismidest sõltumatult.
Vesilennukite angaaris on tõesti hea akustika (kuplid!), see võiks lausa kontserdisaal olla. Kuigi kuuldavasti laotakse see nodi täis ja siis pole temast enam vist asja (kuigi kupleid ometi ei laota!). Eve Kopli vokaal ja Rivo Kallasmaa oboe sulandusid sinna eriti hästi. See tahab ilmselt läbikatsumist ja tunnetamist, kuidas sellise akustika ja kajadega häält teha, kuppel kõlama panna. Imestuseks kuulsin hiljem, et neil oli proovimiseks aega vaid paar tundi, ja sedagi ehituse tõttu õige ebasoodsates oludes. Seda enam müts maha.
Kahju, et mul mingit muusikalist haridust ei ole, et osata paremini sõnastada ja edasi anda, mis mulle täpselt meeldis ja miks see kontsert meelt ülendas. Vanuigi vist sellist asja enam ei õpi ka.
Algusaeg oli justkui spetsiaalselt niimoodi valitud, et ehakuma üht seina valgustas.
Muide, Vambola Krigul (löökriistad) paneb imestama – ma näen teda praktiliselt igal uue muusika kontserdil – ja ma käin neil nii harva, nii et ta kindla peale mängib veel palju rohkematel. Eks ta on andekas, et niimoodi jõuab. Sümpaatne tegelane. Teda on alati hea kuulata.
Ilus asi.