vägi

Sõna “vägi” näib eesti keeles tähendavat eeskätt intensiivsust. “Väga” oli algselt “väega” ja see on praegu tavaline sõna mingi omaduse või tegevuse intensiivsuse märkimiseks: väga ilus (intensiivselt ilus), väga kiiresti (intensiivse kiirusega). “Vägev” on üldine kirjeldus intensiivsuse kohta. See intensiivsus võib olla nii heaks kui halvaks. On “vägijook” (intensiivne, intensiivsust genereeriv jook), “vägisõna” (intensiivne sõna), “vägilane” (kes on ühest küljest füüsiliselt võimas, aga kes oskab ka selle abil suuri asju korda saata). “Vägi” näib ka märkivat teatavat paljust, mis kätkeb intensiivsust. Näiteks kui ütelda “poistejõuk” või “poistekamp”, siis pigem seostub see homogeense löögirusikaga, ühetaoliste käitumismustritega. Aga mõnevõrra arhailiselt kõlav (ehkki veel minu ema kasutas sedasorti väljendeid) “poistevägi” manab silme ette seltskonna, kus igaüks on isemoodi ja kus ühtsus on genereeritud sellesama erisuse pinnalt, st. et need kuidagi kõlavad kokku, täiendavad üksteist, võimendavad. Poistevägi on intensiivne seltskond. Kas niimoodi võiks ka eristada “sõjaväge” ja “armeed”, millest esimene põhineks heterogeensusel ja teine homogeensusel? Intensiivsus võib olla moraalselt halvaks: kui sõna “vägivald” on veel võimalik positiivselt tõlgendada (näiteks panna see tähistama olukorda, kus intensiivsus kaasa haarab ja paneb koondama jõude ja tegema midagi, milleks muidu suuteline poldud – st kus mingi väline liikumine paneb meid seespidiselt resoneeruma, võimenduma, intensiivistuma; vastandina pelgalt väliselt sunnile, mis lömastab, lihtsustab, hävitab meid), siis “vägistama” on otseselt negatiivne (kui oma väge kasutatakse teise ahistamiseks). Neid näiteid võiks veel palju tuua. Teha väe-filosoofiat tähendab eeskätt lähtumist intensiivsustest.