kodu ja loomad

Kui korterisse sisse kolisin, olin esimesel päeval üksi. Naaber tuli järgmisel päeval, kuulsin välisust. Tegin oma hommikusi asju, ei olnud mahti tervitama minna, tema tõmbus oma tuppa. Kui oma asjad valmis sain ja hakkasin kabinetti minema, koputasin ta toa ukse taga. Esiotsa ei midagi. Prõmmisin veel. Lõpuks tuli ähmi täis olekuga nooruk, hakkas õhku ahmides rääkima, pidevalt korrates: “On veel küsimusi?” kuni pageski tagasi oma tuppa, kus arvutimäng teda ootas, nagu ta ütles. Nädalavahetusel kükitasin praktiliselt kogu aja kodus. Mulle pole mingi probleem päevade kaupa üksi ühes kohas olla. Olen üldiselt ümbruse ja ümbritsejate suhtes üsna leplik, sageli isegi heatahtlik. Võib-olla sellepärast, et mu enda tasakaal on nii habras, et ma ei saa väljas jõude raisata. Seal on jamasid niigi palju. Mul on hulk koduloomi. Muidu on sipelgad ja õhtuti tulevad lambivalguse peale ka putukad. Paar taime on samuti. Avastasin laualt putukatõrje pritsi. Ma vist jätan selle kasutamata. Kui asi just väga eksistentsiaalseks ei muutu. Veel teiste olenditega suhtlen pargis, kui taijid tehes otsmik märjaks läheb ja tiivulised kaimud jaole tõttavad. Vaaladel ja haidel on igasugu saatekalu, kes neilt parasiite söövad. Või ninasarvikutel, elevantidel, krokodillidel on omad linnud. Inimesele võiks samuti ära kuluda elukaid, kes näiteks ta higi ära sööksid – mida inimesel nagunii tarvis ei lähe ja mis talle pigem tülikas on.