sabato 1 ottobre 2016

Bergson ja Einstein

Ma vist ikkagi ei saa aru, miks Bergsonile relatiivsusteooria ei istunud. See, et teda võis halvas mõttes "käima" tõmmata see, kui kasutatakse selliseid sõnu nagu "kell" ja "samaaegsuse mõõtmine", on arusaadav, pidades tema mõõtmise ja objektiivse homogeense aja kriitikat. Aga isuliselt võiks ju "kella" asemel olla isik, oma kestuse, vahetu taju jne-ga. Kas mitte ühe üleüldise homogeense kestuse postuleerimine pole pigem Bergsoni enda jaoks halb? Näiteks kaksikutepardoks. Üks käib valguse kiirusel reisu peal ja tagasi tulles on noorem kui ta kaksikvend. Laias laastus ilmutaks see ju just nimelt kestuse ja energia (teo, aine, keha) lahutamatut seost - hoopis teistlaadi, sügavama absoluudiga kui lihtsalt kestus. Kui ma olen see kaksik, kes reisu peale läheb, siis mu kehaprotsessid ja ümbrusega lävimine käivad just selles väljavenitatud ajas (kas ma ise tajuksin seda muutust? võib-olla mitte) ja tagasi tulles kohtun oma kaksikuga, kelle protsessid on käinud temale vastavas "kiiremas" ajas. Me saame ikkagi suhelda, rääkida (tiksume nüüd ju samas ajas, oleme samas kohas) - ja seda võimaldab pigem meie kestuse/energia vahekord (see, et me suhestume protsessidega - ükskõik kui kiiresti või aeglaselt nad mõne teise protsessiga võrreldes ka ei käi), kui mingi üleüldine homogeenne kestus. Tähendab, põhimõtteliselt ei ole vahet, mitu "tiksu" me bioloogiliste masinatena vahepeal teinud oleme.

Nessun commento: