sabato 1 ottobre 2016
Bergson ja Einstein
Ma vist ikkagi ei saa aru, miks Bergsonile relatiivsusteooria ei istunud. See, et teda võis halvas mõttes "käima" tõmmata see, kui kasutatakse selliseid sõnu nagu "kell" ja "samaaegsuse mõõtmine", on arusaadav, pidades tema mõõtmise ja objektiivse homogeense aja kriitikat. Aga isuliselt võiks ju "kella" asemel olla isik,
oma kestuse, vahetu taju jne-ga. Kas mitte ühe üleüldise homogeense kestuse postuleerimine
pole pigem Bergsoni enda jaoks halb? Näiteks kaksikutepardoks. Üks käib valguse
kiirusel reisu peal ja tagasi tulles on noorem kui ta kaksikvend. Laias laastus ilmutaks see ju just nimelt kestuse ja
energia (teo, aine, keha) lahutamatut seost - hoopis teistlaadi, sügavama
absoluudiga kui lihtsalt kestus. Kui ma olen see kaksik, kes reisu peale läheb,
siis mu kehaprotsessid ja ümbrusega lävimine käivad just selles väljavenitatud
ajas (kas ma ise tajuksin seda muutust? võib-olla mitte) ja tagasi tulles
kohtun oma kaksikuga, kelle protsessid on käinud temale vastavas "kiiremas" ajas. Me saame ikkagi
suhelda, rääkida (tiksume nüüd ju samas ajas, oleme samas kohas) - ja seda
võimaldab pigem meie kestuse/energia vahekord (see, et me suhestume
protsessidega - ükskõik kui kiiresti või aeglaselt nad mõne teise protsessiga
võrreldes ka ei käi), kui mingi üleüldine homogeenne kestus. Tähendab, põhimõtteliselt ei ole vahet, mitu "tiksu" me bioloogiliste masinatena vahepeal teinud oleme.
Iscriviti a:
Commenti sul post (Atom)
Nessun commento:
Posta un commento