Alet-les-bains

Olen viimast päeva Languedoc'is külakeses nimega Alet-les-bains. Homme kella poole seitsmest hommikul poole kaheteistkümneni õhtul sõidan rongide ja lennukitega. Ühest karu persest teise. Tähendab, transpordilises mõttes. See on siin väga ilus koht. Täna vallutasin kohaliku mäetipu 1230 mümp. Nagu konverentsidel ikka, pole ettekannetest tolku. Henry Rosemonti ja Roger Amesi jutud olid huvitavad. Aga kõige huvitavamad jutud on kuluaarides. Siin oli paar head momenti. Ehk jõuan need mingiteks juttudeks kirjutada. Aga Académie du midi, mis on selle sündmuse nimi, kus ma viibin, on üleaastane üritus, mis algas mingi 18 aasta eest vist. Algselt oli mõeldud ida ja lääne filosoofia kokkusaamisena, üks aasta rõhuta läänel ja teine aasta idal. Aga lääs suri välja ja järgi jäi ainult ida. Ida on, tõsi küll, algsest suuremast mitmekesisusest kokku tõmbunud eeskätt hiina ürituseks. Mõned asjad olid ka jaapani kohta ja üks tiibeti peale. Aga indiast ja koerast polnud ühtki eraldi ettekannet. Terve kari jutte oli Zhuangzi kohta, aga see johtub juba teemast "Rändamine ja maastikud". Paar juttu oli puhtalt filosoofiast. Mitmed rääkisid Heideggerist, üks üleni. Huvitav on muide, see, et ehkki konverents toimub prantsusmaal, on see sakslaste korraldatud ja siin pole ühtegi prantslast. Vist mitte shovinismist, vaid pigem sellest, et nad kas miskipärast ei tea sellest või siis väidetavasti sellest, et nad ei oska inglise keelt. Whatever. Tallinna lennujaamas sirvisin Sauteri motikaraamatut. Muidu on seal väga kummaline valik. Eks Sauter oli seal ilmselt mootorratta tõttu (seostub reisimise ideega, nõnda nagu lennukki). Mingid kokaraamatud ja elulood. Ükspäev oli väljasõit ja me kaesime katarite kindlusi. Olid nagu need, milles tütarlaste unistustes rüütlid elavad. Kunagi oli see siin ju euroopa edasijõudnumaid paiku, enne kui põhjabarbarid ta mutta tagusid.