muusika

Ah soo, eelmise täienduseks veel. Muusika ja selle õppimine on minu meelest meie kultuuris alahinnatud. Võib-olla see seoses uute tehniliste võimalustega muutub, nö “alt üles”. Aga mis toda “ülemist” otsa puudutab, siis seal pole vist väga palju muutunud. Pilliharidus on üksikutele lastele, kes muusikakoolis käivad pluss mõned entusiastid pluss teismeliseas kitarri tinistama hakkajad jms. Enamiku jaoks on koolis muusikatund, mis aga on karjale ja kus muusikaga ja muusika tegemisega vist enamikul mingit isiklikku sidet ei teki.
Ometi on vist kõigis vanades kultuurides muusika olnud hariduse üks alustalasid. Hiinas oli muusika üks põhiline konfutsiaanlik väärtus; arvati, et muusika teeb kombekamaks, kultuursemaks ning et muusika on seoses ka inimeste ja kultuuri meelelaadiga (noh, tõepoolest meenutagem nt. nõukogude liidu marsihelisid ja mazhoorseid helistikke; Märt-Matis Lill ütles, et kontsis olevat heliloojatel koguni olnud mingi koefitsent, kui palju peab olema mazhoorseid teoseid ja kui palju tohib olla minoorseid; siin pidi olema mingi arusaam muusikaliste kvaliteetide ja inimese hoiakute-kalduvuste vahel: mazhoorne teeb rõõmsaks ja minoorne kurvaks, ja tuli olla iga hinna eest rõõmus, progressiusku jne.). Ja Kreekas samamoodi oli muusika praktiliselt kultuursuse sünonüüm.
Vana-Hiinas kritiseerisid moistid “muusikat” (ehkki pigem ilmselt eeskätt liigpillavaid tseremooniaid, mille käigus kasutati ka muusikat, kui muusikat ennast); uusaja Euroopas panid muusikale võib-olla põntsu – kui nii dramaatiliselt väljenduda tohib – industrialiseerumine ja uued ratsionaalsed lähenemised haridusele. Muusika on lihtsalt üks õppeaine koolis. Süvendatult peavad seda õppima need, kes tahavadki muusikuks saada, aga kõikide ülejäänute jaoks on see kõrvaline asi, üks õppeaine teiste seas, ja mitte just kõige olulisem. Ma ei tea kedagi, kel oleks jäänud kool või klass muusika hinde pärast lõpetamata.
Aga midagi on võib-olla viltu sellise haridussüsteemi endaga. Lugejad pole vahest minuga nõus, aga mulle tundub, et muusika peaks saama või võiks saada jälle üheks hariduse alustalaks, eriti alg- ja põhikoolis. Steiner-koolis kuuldavasti kõik lapsed mängivad natuke pilli. Ega ma ei oska seda ise päris hästi põhjendada, miks see nii võiks olla. Mul on nagu selline aimdus, et muusika aitab harmoniseerida inimest ennast. Et kuidagi muusikalised struktuurid (helistikud, noodid, meloodiad, ...) korreleeruvad siseseisundite ja psühholoogiaga ning et sellest võiks tekkida positiivne tagasiside ring. Ja ma usun, et tegelikult on kõik inimesed musikaalsed. Mulle tundub, et lihtsalt suur osa inimesi (mina muide sealhulgas) on ära hirmutatud, neile on sisendatud, et nad ei ole musikaalsed, nad on lõpuks seda uskuma jäänud, ja teinud selle väära kuulutuse tõeks. Kurb tõde (nt hiina keeles kirjutatakse "muusika" ja "rõõm" sama märgiga, ehkki sõna on erinev).