Kuidas ma kuulan muusikat

(võib-olla olen seda kõike juba kirjutanud, aga sel juhul ütlen lihtsalt üle).
Kõigepealt kaks asja, mida olen vist siin ennegi tunnistanud, aga mida ma sel juhul üle kordan. Esiteks see, et mul puudub igasugune muusikaline haridus, millest mul on väga kahju. Mu vanaema oli muusikaõpetaja ja lellelapsed käisid muusikakoolis, aga mina ja mu õde jäime muusikaharidusest kõrvale, ja ma ei osanud seda kuidagi nõutada ka, kuigi vanaema klaverit mäletan end küll klimberdamas (ja mingit ühe keelega mandoliini, värviliste klahvidega lastepuhkpilli, ksülofoni...). Teiseks see, et ma kuulan väga vähe muusikat, nii klassikalist kui tänapäevast. See nõuab spetsiaalset ettevõtmist, ja ma harva võtan ette. Niipalju kui ma ümberringi vaatan, tundub, et enamus kuulab väga palju muusikat – see on nüüd ka tehniliselt palju lihtsam. See on nüüd juba andestamatum, et ma ise ennast niimoodi muusikast ilma jätan.
Aga nüüd muusika kuulamisest. Mis puudutab popmuusikat, siis sellega näib olevat lihtsam, saab lihtsalt kaasa elada – sageli sõna otseses mõttes tantsimise näol. Aga mis puudutab klassikalist muusikat, siis mäletan, et mind pärssis väiksena ja ka teismelisena see, et miskipärast tundus mulle, et sellise muusika kuulamise ajal peab endale mingeid pilte silme ette manama. Olin nagu kuulnud kuskilt või lugenud peentest ja päris muusikatundjatest, kellel muusika kuulamise ajal kerkivad silme ette pildid, mida nad siis kirjeldasid. Mul ei kerkinud kunagi mingeid pilte (tähendab, kui kumalase lennud ja muu selline pigem marginaalne representatiivsus välja arvata). Seetõttu tundus mulle, et ma ei oska seda muusikat kuulata. Tõepoolest on nii, et muusika tekitab mingeid tundeid, meeleolusid jne. Ja kujutluspiltide tekkimise mehhanism on ilmselt selline, et nende muusika mõjul tekkivate tundehakatustega seostatakse ettekujutuslikud pildilised seeriad, mis tekitavad samuti sellesuguseid tundeid või muljeid. Ma ei oska selle kohta midagi rohkemat öelda, kuna mul selliseid pildilisi seoseid enamasti ei teki.
Ma ei mäleta, kuidas vahepeal oli, aga praegu olen mõnda aega kuulanud muusikat – eeskätt klassikalist – hoopis teise põhimõtte järgi. Mitte liikudes kuulmisest ja auditiivsusest visuaalsuse poole, vaid just vastupidi, veelgi jonnakamalt kuulmise juures püsides. Esiteks ma eelistan kuulata kinnisilmi, et avada ennast maksimaalselt just kuulmismuljetele. See muidugi sõltub asjaoludest, näiteks sellest, et vahel on oluline muusiku “koreograafia”, st. see “tants”, mida ta muusikat tehes oma pilli mängides või lauldes või dirigeerides sooritab. See on omaette kõnekas. Või siis sellest asjaolust, et sageli on kunstiteosed korraga visuaalsed ja auditiivsed, nt Tulve ja Varrese “Sool”, millest kunagi kirjutasin. Aga mõlemal juhul on see natuke omaette teema.
Niisiis, muusikat kuulates ma üritan keskenduda just nimelt puhtalt helilistele muljetele, olla maksimaalselt passiivne (“aktiivselt passiivne”) ja retseptiivne, lastes justkui helidel jätta jälgi oma kuulmisvõimesse, teha seal teisendusi, muundusi. Muidugi vahel mõte läheb ekslema ja ma mõtlen hoopis teisi asju, aga siis ma just ei kuula; kui muusika on hea, siis pole raske jälle kuulamise juurde tagasi tulla. Kui ma hoolikamalt püüaksin kirjeldada seda kuulamist, siis siin on justkui kaks mõõdet.
Esimene on see, nagu ma ütlesin, et lasta helidel oma meelelisust sellest aspektist, st. kuulmise kaudu mõjutada, võtta vastu nüansse, mida harilikult ei pane tähele või mida tavalises keskkonnas ei esinegi. Muusikateos on ju harilikult komponeeritud nii, et seal on üks kontsentreeritud helikooslus, heliline intensiivsus – ma ei pea silmas kvantitatiivset kuhjatust, vaid kvalitatiivset helikontsentratsiooni (nt Pärdi tintinnabuli-teosed on ses mõttes äärmiselt kontsentreeritud, ehkki kvantitatiivselt sageli lakoonilised). See on sõna otseses mõttes kuulmistrenn, tähelepanu pööramine nüanssidele, helidele, liikumistele, ja kõikidele muusikalistele aspektidele, mille mõisteid ma ei teagi, aga mida ma tajudes kuulen (ehkki ma arvan, et mitmed jäävad just nimelt muusikalise harimatuse tõttu ka kuulmata ja taipamata, ja sellest on kahju). See värskendab kuulmist ja seeläbi kogu meelelisust, taju. Pärast head kontserti on ka Cage’ilik “vaikus”, st. loomulik helidetaust kõnekam, peenem, nüansikam.
Teist mõõdet on raskem kirjeldada. See on küll väga konkreetne, aga väga keeruline väljendada. Nimelt muusika kuidagi teeb midagi minu “enese” peal, on justkui peaaegu sõna otseses mõttes kombatav, nii et ma olen muusikaga justkui füüsilises kontaktis – et ma olen nagu plastiliin ja muusika mudib mind, või ma ise mudin ja muusika on plastiliin – need erinevused hägustuvad siin. Tähendab, ma pean selle mõõtme all silmas seda, et muusika kuulamine mitte ainult ei teisenda kuulmismaailma ja seekaudu taju, vaid justkui mind “ennast”, otse. See kõlab kindlasti veidralt ja mingi isikliku mütoloogia sarnast, aga vahel on selline konkreetne tunne (taju? kontakt?) “endast”, mis pole ei kehaline, tajuline, aruline, intellektuaalne, vaid justkui midagi muud. Vahel poolunes on sarnane taju. No vot, ja siis on selline tunne, et see “ise” on muusika sees nagu kala vees. St et ma pole muusikast väljapool ega muusika ümber, lastes teda kuulates-tajudes enda sisse, vaid olen hoopis ise muusika sees. Justkui mingit laadi unio mystica, kui see sõna liiga kõrgelennuline ei kõlaks. Sest ometi on see midagi väga konkreetset ja täpset.
Nojah, ma saan nüüd aru, et mul ei õnnestu rääkida sellest, kuidas ma muusikat kuulan. Aga igatahes on näiteks heal kontserdil täiesti otsene värskendav ja virgutav mõju – ühest küljest konkreetselt kuulmisele ja tajule, aga teisest küljest ka kuidagi otseselt mulle “endale”. Ma ei tea, kui levinud on selline võimetus seostada muusikat kujutlusega, millest ma rääkisin, või kui palju see teisi inimesi üldse morjendab. Aga igatahes ma üritasin käesolevaga väljendada võimalust, et kuulata muusikat ennast. St et puhtalt kuulamisel (ilma järelduste, kujutluste ja kõige muu mitte-kuulatavuslikuta) võib olla oluline efekt elamisele ja elamise intensiivsusele, nii tajuliselt kui ka “enda” jaoks.