jälle üks

Vaatasin jälle üht Hollywoodi filmi. Mis mind nende puhul vihastab, on see, et neis taandatakse kõik psühholoogiale, eluseikadele. Seal ei ole mingeid kierkegaardlikke või sartre’ilikke eksistentsiaalseid olukordi, puhtaid tegusid, eksistentsi absurdi, karnevali, mõttetust ja puhast mõtet. Või õigemini: väga sageli see on olemas (see annab neile süvapinge), aga see haagitakse varem või hiljem mingi psühholoogilise seiga taha. Pelk psühhologism, sentimentalism. Lämbumistunne, puudub hingamisruum. Kuna kõik tehakse inimlikuks väikese tähega, siis puudub ehtne Inimlikkus, miski, mis meid põhjani puudutab. Isegi kui eriefektide najal „elad“ palju „läbi“, tekitatakse „meeleliigutust“, siis kokkuvõttes need filmid ei liiguta ega puuduta mitte midagi. Ja isegi pärast „hea“ filmi vaatamist on selline must tunne, nagu tahaks sauna minna.
Ja kui paljudest saiadest osatakse Hollywoodis sitta teha! See on hämmastav. Nõnda nagu NL-s pidi tihti maksma lõivu sotsrealismile, mille varjus või taga või kõrval aeti siis „päris“ asja, samamoodi makstakse Hollywoodis lõivu „keskmisele maitsele“, „sentimendile“. See on üleni pinnapealne – mitte selles mõttes, et seal ei „arutleta“ või ei tehta „suurt kunsti“, vaid lihtsalt sellepärast, et seal pole elu puhtal ja tugeval kujul, või kui ongi, siis taandatakse see alati mingitele nõmedatele totrustele, mis peaksid pisara silma tooma. Isegi vihapisarat ei too!
Või mis ma valetan, nad tõprad saavadki mu käest selle sentimendi kätte, nutangi ja naerangi õige koha peal (mitte alati, aga alati vahel), ent olen samal ajal enda ja maailma peale vihane, sest tunnen enda väärikust alandatuna, mind mitte ei ülendata, vaid tehakse väiksemaks kui ma olen, nõrgemaks kui ma suuteline olen. Ka materjaliga, mille tõelist potentsiaali ma aiman. Inimõiguste rikkumine.
Muidugi ma üldistan, aga ma usun, et te saate väga hästi aru, millest ma räägin.