mercoledì 2 dicembre 2009

Maris

















Maris Laanpere (15.05.1978-29.11.2009)

Maris suri eile [pühapäeval]. Ta oli kolm aastat minust noorem. On mõned inimesed, kellega oled kohe ühel lainel, ja Maris oli just selline. Tema surm jääb suuresti eesti meditsiinisüsteemi hingele, sest Maris käis juba väga pikalt mitmesuguste hädadega arstide juures, aga ei leitud midagi. Sest ei otsitud piisavalt. Ja kui lõpuks leiti maovähk, oli juba väga hilja, juba liiga hilja… Kuid kas ei räägi viha minus?
Maris uuris naismüstikuid, ja ta oli ise samuti sama hästi kui naismüstik. Ta oli Tartus Usuteaduskonna doktorantuuris; eelmine talv oli just käinud Roomas oma uurimuse jaoks materjali kogumas. Ta oli üks neid inimesi, kelle puhul teaduslik uurimistöö ei seisa inimesest eraldi, vaid on lõimitud isiksuse tervikusse. Kui ta oleks jõudnud selle lõpetada, oleks sellest võinud tulla väga hea asi. Kuid kas ei räägi ahnus minus?



Aeg-ajalt vahetasime Marisega kirju. Mitte liiga tihti, aga seda põhjalikumalt. Nagu vanasti, kui kirjutamine käsitsi käis ja kirjad aeglaselt liikusid, nii et kui juba kirjutati, siis pikalt ja põhjalikult. Kirjutasime elust enesest, asjast. Kui ma nüüd Prantsusmaale sõitsin, kirjutasin talle lennukis järjekordse pika kirja. Ta olevat selle läbi lugenud, aga vastata enam ei jõudnud. Meie viimane kiri…

Enne Prantsusmaale tulekut sain temaga kolm korda kokku. Kõigepealt käisin teda haiglas vaatamas. Siis kodus. Ja kolmandaks vahetult enne ärasõitu hüppasin läbi, viisin talle mõned raamatud. Ta oli kõhn, habras. Oli teada, et asi on väga tõsine ja lootused kasinad. See andis meie vestlustele täiesti erilise värvingu – iga sõna ja lause muutus justkui absoluutseks, lõplikuks. St kui me tavaliselt inimestega räägime, siis me eeldame, et küllap elu kestab edasi, küllap me näeme veel – nii et jutt jääb lahtiseks, poolikuks. Meie vestlus aga oli suletud aegruumis. Muidugi, lõpp polnud veel kindel ja ikka oli lootus… Aga mul oli selline tunne, justkui me räägiks igavikus. St kus me räägime ja väljendamegi seda, kes me oleme, ja mitte nii, et võib-olla me veel muutume, areneme, saame targemaks jne. Ei. Just siin, just praegu. Tõehetk.

Ma ei ole kellegagi nii otseselt, teravalt rääkinud. Võib-olla emaga ükskord, kui tal oli ka juba vähk kaugele arenenud. Aga siis ma olin teismeline, alles kulles. Nüüd olen targem. Ma ei hakka ümber jutustama, millest me rääkisime – see tekitaks ainult segadust ja ma ei tea, kas keegi meie neid kangeid sõnu välja kannataks. Aga Marisega sai just niimoodi rääkida, kõigekangemat kraami manustada. Väljavõte Marise kirjast, kui ta oli oma haigusest teada saanud:


„2005. aastal oli minu vaimne uuestisünd. Sain teadlikuks Jumalast endas ja endast Jumalas. Sellest alates võisin oma jumaliku sisehääle abil olla üli-ületeadvusega kontaktis ükskõik millal, ja ma tegin seda sageli.
Kui ma peaksin ka lahkuma, siis igal juhul olen elanud intensiivselt ja kindlasti mitte asjata. Olen palju ja sügavalt tunnetanud ning läbi elanud. Võimsaimad neist on muidugi armastusega seotud tunded - kõige oleva vastu. Jah, nii suurelt kui see ka ei kõla, ma olen kogenud kõikehõlmavat armastust kõige ja kõigi vastu.“


Maris oli just selline… Kas meie saame eluõhtul sedasama öelda? Iga sõna on siin täpne ja õigustatud. Näiteks armastus „kõige oleva“ vastu: Maris armastas tõepoolest iga väikest mutukatki, ta ka pildistas neid ja luges nende kohta. Maris elas kõigele, kõigega kaasa, ja ta elas intensiivselt. Oma aastatelt lühikeseksjäänud eluga elas ta läbi rohkem kui mõni võib-olla saja aastaga. Maris julges kogeda ja julges ka sellest rääkida. Mitte uhkustamiseks, vaid tunnistuseks – nagu naismüstikud.

Maris ei soovinud kaastundeavaldusi ega musti linte. Ja tõesti-tõesti, õigeusu traditsiooni järgi, kui ristiinimene sureb, siis tema surmapäev saab tema uueks sünnipäevaks – kui ta sünnib Taevariiki. Paljude puhul jääb see pelgalt sõnakõlksuks, mis halvasti varjab inimlikku ängi, aga Marise puhul võin öelda, et see kehtib täielikult. Ka minu jutt ei ole kaastundeavaldus – kui, siis koostunde. Mina ütlen, et Maris on vägevamaid inimesi, keda ma tundnud olen.

Maris on uuestisündinud! Rõõmustagem sellest! Ja kui nutame, siis olgu see meie hinge ülenduseks, mitte kahetsuseks!

Head teed, Maris!

9 commenti:

kasparrumm ha detto...

Ta oli mu endine ajaloo õpetaja, minu sügav kaastunne.

Margus Ott ha detto...

See oli tal erakordselt intensiivne aeg, kui ta õpetas koolis ajalugu, Tartu Ülikoolis itaalia keelt ja üht loengukursust ning tegi ise samas Tartu Ülikoolis oma doktorantuuriasju. Kui ta oma sellisest kavatsusest rääkis, siis vangutasin pead ja imestasin.

Rasmus ha detto...

Tallinna Mustamäe Gümnaasiumi õpilased leinavad suurima kaastundega.

Koogel Moogel ha detto...

Maris oli mu naaber ja klassiõde keskkoolis. Tal elas oma elu kirega ja tundis huvi kõige vastu. Eelarvamustevaba inimene.
Tema fännileht Facebookis - http://www.facebook.com/pages/Maris-Laanpere/352978775590

Margus Ott ha detto...

Täiesti nõus, Maris elas tõesti täielikult ja tõkestamata. Aitäh lingi eest.
Kaspar, Rasmus, kuidas ta seal keskkoolis õpetajana oli?

Anonimo ha detto...

Maris õpetajana arvatavasti ei olnud nii hea, kui isiksuselt. Tihti puudus, probleemid tervisega. Aga on ka arusaadav, et närv läheb mustaks noori sõnakuulmatuid lapsi õpetades.

Maris õpetas ajalugu põhikoolile esimesed kaks veerandit. Kas Ta siis juba teadis oma haigusest?

Margus Ott ha detto...

Ta sai teada alles kaks kuud tagasi. Millal see alguse sai, seda vist keegi ei teagi.
Aga toona mitme koha peal müttamine lõppeski tal haiglas.
Ma olen ise ainult ülikoolis õpetanud (Maris oligi mu järglane Tartus itaalia keele õppejõuna, kui ma Hiina sõitsin), aga olen tihti mõelnud, kuidas oleks keskkoolis õpetada: filosoofiat, ajalugu, bioloogiat, keemiat, füüsikat, matemaatikat... Mida nooremad on õpetatavad, seda keerulisem, sest seda enam tulevad mängu muud aspektid peale kitsas mõttes "sisu". Kuni sinnamaani, et eelkoolikute puhul on üldse väga raske eristada õpetamise "sisu" ja "vormi" (ja kui lasteaedades korraldatakse koolitunni koopiaid, siis on see lapsepiinamine).
Huvitatus, inimlikkus ja selgroog on vist ühed põhilised.

Unknown ha detto...

Ta oli nii eriline meie kõigi jaoks. Aitäh, et kirjutasid siia selliselt. Temaga rääkisime alati "asjast" ja tema intensiivsus lausa füüsiliselt tuntav.

Unknown ha detto...

Maris oli minu tädi.
Kõige sõbralikum, südamlikum, ilusam ja parem inimene keda ma teadsin.
Tema surm tuli mulle väga ootamatult.