Brüssel 1

Käisin Kadril ja Renaud’l Brüsselis külas. Nad elavad väga ilusas kohas, Brüsseli Vaba Ülikooli kõrval, linna suurima pargi lähedal funktsionalistlikus majas seitsmenda korra peal. Korteris on kõik eestiaegne, ukselinkidest fonolukuni! Väga mõnusa atmosfääriga ja ilusa lahendusega korter. Arhitekt olevat selle Kadri jutu järgi iseendale teinud. Ma ei küsinud, kas ta siis elas ka seal pärast. Saabusin õhtul üsna hilja, pererahvas oli maitsva moorungi valmistanud.
Õhtul [30.11.09] ajasin pikalt Renaud’ga juttu. Psühholoogia teemadel, pikalt pedofiiliast, sest Kadri oli maininud, et kolm eesti väljapaistvat vangipandud pedofiili on õppinud samas koolis, kus meie. Olin seni arvanud, et pedofiilia on mingitel põhjustel (ahistamine, probleemid peres vms) tekkinud arenguseisak või -moonutus tavapärase seksuaalse arenguga võrreldes. St. et seksuaalne fantaasiakujutis, mida enamik seostab vastassooga, on neil suunatud hoopis lastele. Nii et seda peaks põhimõtteliselt saama näiteks psühhoanalüüsiga või muu sellisega ravida. Renaud aga ütles, et see on kehas sees. Korra ütles isegi, et geenides, aga jäi selle suhtes siiski kõhklevaks. Küsisin, et kui näiteks tõmme vastassoo poole on suuresti seotud mingite feromoonide ja alateadlike lõhnaaistingutega, kas siis pedofiilidel on tõmme laste poole seotud samasuguste keemiliste mehhanismidega, ja Renaud arvas, et võib olla küll. Nii et pedofiil läheks siis juba „lõhna peale“ lapsi näperdama. Kuigi see oli samuti vist pigem oletus. Aga seda väitis ta küll, et pedofiilide hormonaalne toimimine on teistsugune, nii et nad näiteks ei kontrolli ennast samavõrd kui „normaalsed“ inimesed (kas ei viita see üldisemat laadi probleemidele?). Ning rääkis, et nad saavad hormonaalset ravi, mis annab leevendust nende kihule. Küsisin, kas see tähendab spetsiifiliselt lastehimu äravõtmist või kogu seksuaalsuse nullistamist. Mul jäi mulje, et pigem viimast. St. et nad hormonaalselt kastreeritakse. Tõenäolise oletuse järgi peaks nendega ilmselt tegelema nii psüühika kui biokeemia otsast, aga praegune jutt jäi lahtiseks, sest Renaud ise ka ei ole selle ala spetsialist. Ta on tegevusterapeut. Kui kinestesioloog lihtsalt liigutab palju kordi järjest patsiendi ihuliikmeid, siis tegevusterapeut kaasab patsiendid mingitesse mõtestatud tegevustesse, näiteks toiduvalmistamisse. Oletan, et esimene sobib eeskätt raskematel juhtumitel ning teine juhtumitel, kus patsient on säilitanud mingi kontaktivõime. Patsiente olevat igasuguseid, aga eeskätt psühhootikud. Pärast rääkisime veel taijist, mida Renaud samuti patsientidega kasutab (Wordi speller muudab taiji kohe Taimiks!).
Kadriga rääkisime rohkem järgmisel hommikul [01.12.09]. Renaud läks vara tööle, Kadri aga oli tõbine ega läinudki tööle. Rääkisime mitmest-setmest. Aga see on suuresti seotud konkreetsete kohtade, aegade, inimestega, nii et see vast pole üldhuvipakkuv.
Kadri jändas terve hommikupooliku leivataignaga, pani sinna seda ja teist, sõtkus mitu korda, lasi seista jne. Oli väga hea ja rahustav vaadata teda leivatainast sõtkumas, see kuidagi sobib talle, kukub loomulikult-orgaaniliselt välja. Pärast andis ta terve veerandi leiba mulle kaasa, tõin selle Luksemburgi ja jagasin Heigoga. Mnjaa. Ma pole elu sees nii head leiba söönud! Kui mingi asi on mõnusalt tehtud, siis on ka tulemus enamasti mõnus!
Suur aitäh pererahvale!