mercoledì 1 maggio 2024
Ärkamine
Hommikul kõnelemine on valus. Kuulata teise kõnelemist või ise kõneleda. Oled veetnud aega uneläbistuvuses, intensiivsetes unenägudes, aga kõne annab sellele haamriga, lööb tükkideks, kusjuures laialilendavad tükid otsekohe hanguvad nagu õues õhkuvisatud teevesi Antarktikas. Nagu peegli või jääkamaka tükid vedelevad laiali ning võib vaid imestada, et nad kunagi kokku käisid ja kokku hakkasid. Siis ongi jälle vaev ja viletsus ja jändamine, samas kui magades olid õnnis ning isegi kui unenäos oli mingeid murekohti, hirme, labasusi, siis on needki ikkagi mõnusad, omased, nüansikad, elusad, ehtsad.
Eks üles me peame tõusma ja tükeldamisest me ei pääse, aga parem, kui see käib leebemal viisil. Näiteks külma dušiga. See on nagu jääkuubiku pistmine kuuma vette, nii et ta seal tervenisti lahustub. Kui ma lähen hommikul külma duši alla, siis olen nagu keevasse vette astuv jääkamakas. Need kujundid paistavad justkui teineteisele vastu käivat; sellest polekski ka midagi katki, kuid neil on siiski sisuline seos, kuivõrd küsimus on intensiivsuses. Kui vesi on väga kuum või väga külm, siis näppu sinna pistes me ei pruugigi esiotsa aru saada, kumb – me tajume vaid, et on väga intensiivne; see vesi mitte ei paita meid, vaid virutab. Ühest intensiivsusest (uni) astume teise, mis on küll vähem intensiivne, aga ikkagi midagi sinnapoole (külm dušš). Külma vee virutus on üks orgaanilisemaid üles ärkamise, käesolumaailma naasmise abinõusid. Just see virutus teeb su plastiliiniks, nii et sa ei lähe katki, vaid moduleerud.
Teine hea abinõu on hommikul pisukese meelt märgata. Mitte kohe igasugu kalduvustele järele anda ja rakkesse hakata, vaid sutsukese viivitada.
Tõsi, vahel on vaja mingid klombid lihtsalt lõhkuda; loomuliku arenguga neist välja ei saa. Mingid elu-kasvajad, mis on vaja lihtsalt välja opereerida. Kuid see on teine kontekst, teised asjaolud. Hommikul ärkamise ülesanne seisneb selles, et eelistatavalt sõbralikul moel tuua läbistuvale pinnale juurde käesolupind, hakata võimalikult mõnusalt hargnema, tegevussoontesse valguma.
Kirjutamine on ka suhteliselt leebe ärkamine. See on justkui unenäo jätk. Enne eritasid unenägusid, nüüd teksti. Kirjapandult on see tekst muidugi tükatine ja kõrvutuv, aga ta tuleb ikkagi oma läbistuvast otsast, kus on pehmel kujul see glasuur, mis piparkookidele (ekraanile, paberile) kantuna peagi tahkub. Lugemine on juba natuke invasiivsem ja vaevarohkem, kuid suulise kõnega võrreldes siiski leebem. Võtad kätte ja hüppad raamatumerre, ujud seal nagu kala vees, unustad end seal nagu unenäoski.
Ärgatakse muidugi erinevalt.
Iscriviti a:
Commenti sul post (Atom)
Nessun commento:
Posta un commento