Valetamisest

(Kanti järgi, EKA seminaride põhjal)

Kanti järgi on niimoodi, et valetamine pole õigustatud mitte ühelgi juhul. Tuleb näiteks keegi, kellest sa tead, et ta tahab mõrvata su sõpra, ja küsib, kus su sõber on. Isegi sellisel juhul pole õigustatud talle valetada. Aga see tundub ju peaaegu võimatu, jampslik; kuidas saab see niimoodi olla? Kuidas saab Kant nõuda sellist täielikku ja tingimusteta mittevaletamist?

Esiteks tuleb Kanti järgi teist inimest vaadelda kui eesmärki iseeneses, mitte pelgalt kui vahendit minu eesmärkide jaoks. Kui ma teisele inimesele valetan, siis ma teen seda mingil põhjusel, mingi sihiga – ja sellega allutan teise oma sellisele eesmärgile. Niimoodi ma degradeerin teist inimest – ja ühtlasi ka iseennast, kuivõrd ma ei suuda elada inimliku läbikäimise kõige kõrgema kriteeriumi vääriliselt.

Teiseks aga tuleb siin mängu Kanti kuulus kategooriline imperatiiv: käitu nii, et iga sinu teo maksiim võiks muutuda üleüldiseks loodusseaduseks. See tähendab, et mingit tegu tehes pean ma esiteks järele uurima, mis on selle maksiim. Näiteks kui mul on hädasti tarvis raha laenata, ehkki tean, et ei saa seda tagasi maksta, ja ometi luban seda teha, siis on mu teo maksiim umbes selline, et “kui on hädasti raha tarvis, siis võib valetades lubada tagasi maksta”. Nüüd teise sammuna aga tuleb teha mõtteeksperiment: mis siis, kui kõik käituksid samamoodi? Antud juhul me näeksime kohe, et igasugune rahalaenamine muutuks võimatuks, sest keegi kunagi kedagi ei usuks ega usaldaks. Sel moel võimaldab kategooriline imperatiiv teha vahet tegudel, mis on n-ö jätkusuutlikud ja laiendatavad ning nendel, mis kätkevad seesmist vastuolu ning just nimelt eeldust, et seda maksiimi ei laiendata kogu ühiskonnale: valetamine on võimalik ainult tingimusel, et enamasti inimesed räägivad tõtt. See on midagi analoogset parasiitlusega bioloogias. 

Kant ei taha öelda seda, et mõrvarile peakski ütlema, kus su sõber on – ilmselt me keegi ei käituks niimoodi (Kant ise kaasaarvatud) –, vaid seda, et isegi sel juhul pole valetamine õigustatud. Valetamise või muude delikaatsete otsuste puhul, mis võivad teisi kahjustada, me sageli vabandame ennast välja ja lohutame ennast põhjendustekalkulatsiooniga: selle väiksema halvaga hoidsin ma ära suurema halva, pealegi on see ja too ja veel too... Kant aga ütleb: ei, sa ei saa ennast kuidagi mingil moel välja vabandada. Sa jääd ainuisikuliselt ja absoluutselt vastutavaks oma teo eest, sa ei saa seda kuhugi mujale lükata (“asjaoludele”). See seab – kierkegaardlikult väljendades – eksistentsi “topeltrõhu” alla: harilikult me ei pruugigi muretseda ega sündant valutada oma “valgete valede” pärast, me rahustame end igasuguste põhjendustega kiiresti maha (või olemegi juba ette nii külma kõhuga, et meil ei tule pähe isegi vabandusi otsida). Kant aga ei luba mingisugust illusoorset ja argpükslikku enesevabandust. Ehkki Kant on ühest küljest justkui ratsionalist, kasvab siit mõistusenõudest välja justkui eksistentsiaalne hoiak, mille tuumaks on absurd, irratsionaalne, mõistetamatu.

Hoopis teistsugune valetamine on aga see, mida võib kohata mitmesugustel ambivalentsetel figuuridel, triksteritel. Trikster on vägev tegelane – aga vägi puhta intensiivsusena on paratamatult nii heaks kui halvaks; ta on a-moraalne, teispool head ja kurja, puhas aktiivsus ja loomine (või hävitamine). Samas on mingi asi on siin tegelikult Kanti kategoorilise imperatiiviga sarnane – mõlemad väljuvad piiratud ökonoomiast, kitsast omakasurehkendusest. Ka trikster sageli valetab muidugi lihtlabastel motiividel, et täita kõhtu vms, aga siin on alati mingi ülejääk, ta teeb valega ikka midagi rohkemat, mis hakkab oma elu elama ning võib tekitada hoopis midagi ootamatut.

Vale selline vägevus on muuhulgas seotud tõsiasjaga, et üldjuhul nõuab valetamine suuremat intelligentsust kui tõerääkimine. Tõtt on väga lihtne rääkida, lihtsalt justkui korrates sõnadega seda, mis on juba maailmas olemas, n-ö viksides vaevata maailma pealt maha (ehkki kui me lähemalt vaatame, siis näeksime tuhandeid nihutusi, kokkutõmbeid jne). Ja eriti narratiivi sidusust on kõige lihtsam hoida “selle” maailma toel; samas kui oma juttu mingi vale või luiskamine sisse pista, siis toob see kohe kaasa selle, et sa pead muutma ka teist, kolmandat jne. Sellise luiskamise ülevalhoidmine on juba omaette vägitegu. Ma õpetasin kunagi Tartu Ülikoolis itaalia keelt ja keeleharjutamise pärast palusin neil kirjutada jutukese. Neid lugedes katkusin juukseid – lihtsad vaimuvaesed “selle” maailma kopeeringud: minu ema on poemüüja ja isa on insener trallallaa. Geez. Järgmisest korrast peale tegin sedasorti harjutustes nõudmiseks, et valetataks ja luisataks. Siis läks inimestel elu käima, mõte liikuma. Tundus. Ja kui on korralikult valetatud ja luisatud, alles siis saab tõdegi jõu. Sest mis on “tõde”? Need “tõesed” maailma koopiad sõnades on üldiselt ebahuvitavad, tähtsusetud, igavad. See on eesli või papagoi tõde, kes korrutab üht ja sedasama – seda, mis juba on. Tugev tõde aga puudutab seda, mis veel ei ole ja mis alles saab.

Kanti valetamise-jutuski on üks põgus viide sedasorti võimalusele: teie sõber on kirjutanud raamatu ja küsib teie arvamust; see pole teie meelest hea raamat, aga kuidas vastata? Siin möönab Kant, et sel kohal on võimalik visata mingi nali (aga – ja see on ka huvitav – seda tuleb teha silmapilkselt; sest kui juba kasvõi hetk viivitada, siis on see võimalus läinud). Ja kas polegi see mõte, mis tuleb pähe sedasorti olukordades, kus valetada ei taha, aga tõtt rääkida pole mõtet? Nimelt teha midagi muud. Näiteks nalja, või midagi muud nutikat. Sest kas pole nii, et kui ma vastan mu sõpra otsivale mõrvarile kas tõese või väära lausungiga, siis ma olen juba astunud tema loogikasse, mängin tema mängu. Aga see mäng võib olla nõrk, mannetu, mõttetu. Mul pole mingit mõtet seda kaasa mängida ja esimene küsimus oleks pigem, kuidas väljuda ülepea sellest loogikast, mida ta tahab mulle peale suruda. Ja veelgi enam, isegi Kanti terminites – kas sellesama nõrga eluloogikaga (mille raames ta tahab mõrvata või on muude piiratud eesmärkide kütkes) ta just nimelt ei ole teinud – mitte ainult teisi vahenditeks oma eesmärkide jaoks – vaid ka iseennast vahendiks oma eesmärkide jaoks, s.t allutanud oma ise, oma “transtsendentaalse ego” pelgalt “minale”, “empiirilisele egole”. S.t eks ole selline olukord ise degradeeriv.

Nii et kuigi kategooriline imperatiiv säilitab oma eksistentsialistliku võlu, siis on sellel oht jääda tühjaks; see juba eeldab degradeerivat olukorda ning nõuab selle heroilist enda peale võtmist, eksistentsi survestamist – teatavat neuroosi, välismaterjali enda sees läbihekseldamist. Aga see ei osuta konkreetsetele võimalustele, kuidas pääseda neist degradeerivaist olukorrist ning nende tekitatud neuroosist, kuidas sisseahmitu jälle välja heita. Muinasjutud ja müüdid võivad olla selles suhtes õpetlikumad.