Kõnnin siin Londonis mööda tänavaid ja justkui läheksin pildistiku sisse. Hooned, monumendid, linnaosad, mida ma veerand sajandit tagasi õppisin ja pähe ajasin - ja nüüd näen neid esimest korda. Astun ümber nurga: Trafalgari väljak, Nelsoni ausammas. Ehkki pärast keskkooli ma pole Londoni vaatamisväärsuste kohta midagi lugenud (vist ainult Londoni pommitamise kohta) ega võib-olla neid piltegi näinud. Nüüd aga on selline kummaline tunne, nagu ma oleksin siin juba olnud, nagu oleks mälestus, aga ei ole. Väga iselaadne deja-vu - sest ma tean väga hästi, millal see "esimene kord" oli ja et tegemist polnud kohapealsete tajupiltidega. Parlamendihoone, Big Ben, Westminister Abbey... Väga veider tunne.
Intellektuaalselt olen ma sellest saareriigist kaugele tüürinud. See on totakas, et nad pole siiamaani monarhiast suutnud lahti saada (tõsi, nad ju esimesena said sellest lahti - aga võib-olla liiga vara, võib-olla polnud aeg küps) ja vähe sellest, neil on veel aadlike koda parlamendis! 21. sajandil! Ehkki aadlikke on seal järel kuuldavasti ainult 92, aga ikkagi. Kogu see saareline partikularism, konservativism - see on mulle vastukarva. Ja mandri kritiseerimise kaart mängib briti poliitikas tugevalt. Kooli ajal ma mõtlesin, et vägev, kui hoitakse alles igasugu vanu asju, Magna Chartasid ja kuningannasid ja kummalisi rituaale jne. Nüüd ma ei leia endas selle suhtes mingit sümpaatiat. Kuningatest oleks ikkagi nüüd tagumine aeg lahti saada. Ja kui kooli ajal tundusid ka filosoofidest briti empiristid ainsad mõistlikud mõtlejad, siis hiljem kui ma ootamatul kombel filosoofiaga tegelema hakkasin, just nendest läksin ma mööda. Alles päris viimastel aastatel olen neid mõnevõrra lugenud ja saanud nad jälle huvitavaks teha - ehkki hoopis teisel moel.
Aga ikkagi, väga veider tunne. Kogu see atmosfäär, mida ma olen justkui juba sisse hinganud, ehkki teen seda esimest korda.
Iscriviti a:
Commenti sul post (Atom)
Nessun commento:
Posta un commento