Läksin pesulast pesu ära tooma. See on kõrvalmaja keldris, mitu madet maapinnast allapoole. Betoon ja üle sentimeetripaksused terasuksed – ehtne varjend. Trepist tagasi üles minnes tegin üht häält (tegin pärast erhu peal kindlaks, et mi bemoll), ja see resoneeris kehaga, väga mõnus. Jäin seisma ja ümisesin seda nooti. Kaja oli mehine. Sügav, nagu kaevus. Ülemhelid kostsid seda ilusamini.
Täna märkasin, et ma olen punase ja rohelise pipra suhtes resistentseks muutunud. Muidu ma hakkasin selle peale luksuma. Aasta aega Hiinas avaldab lõpuks mõju, vist.
* * *
Teisipäeval käis olümpiatõrvik Nanjingis. Käisin kaemas. Rahvast nagu murdu. Kuna siin olen ma paras kolge, siis nägin üle peade. Tõrviku lähenedes aga ajasid kõik käed õieli lippude ja fotoaparaatidega, nii et nende vahelt korra vilksamisi nägin tuld nagu õnnistust. Enne tõrviku saabumist tuli mitu bussitäit mente, paar samsungi-bussi tibidega jms.
Hüüti: Elagu Hiina! Elagu olümpiamängud! (sõna-sõnalt: jõudu ehk auru juurde ehk "lisa kütust"). Rahvamass on üks vastakas asi. Ühest küljest tekitab see ekstaasi, minapiir sulandub, saad üheks teistega ja lootuses kogu maailmaga. Teisest küljest aga on teada, mida hulk teha võib, aruta loomakari.
Teistes kohtades aga kuulukse, hüüti ka muid loosungeid: "Ment on ilus! Jõudu tibid!" (警察好帅!加油美女!) jm。 Vastavalt bussimentidele ja samsungitibidele. Tore on sellist kuulda.
Nessun commento:
Posta un commento