hulksus

Rääkigem kahest olemisviisist või -tasandist. Üks on isend-paariline süsteem, teine on hulksus. Isend on alati teiste isendite hulgas, ja kahel moel: üks on tema selgusalaline läbikäimine teatavate paarilistega; teine on üle tema pea toimuv, noist lävimistest võrsuv organiseerumine: näiteks nagu vesinikud või heeliumid koonduvad täheks, sipelgad, mesilased, rändtirtsud, kilud, kuldnokad koonduvad parveks või inimene ühiskonnaks.

Isendeid tekib alati hulkadena, või kui isendeid võtta väljahäiritustena (nii et tuvastatav elektron on kõikjaleulatuva elektronvälja lokaalne häiring), siis väljad on alati häiritud paljudest kohtadest. Algusest peale pole mitte ainult isendite arvuline hulksus, vaid ka kvalitatiivne paljusus, heterogeensus, isendeid tekib alati erisugustena (kõva- ja vaheosakesed; kvargid, elektronid, neutriinod ja nende kolm põlvkonda; edasistest keerukustasanditest rääkimata).

Isend mingil määral läbitunneb ennast ja nö hoiab ennast, mis väljendub selles, et igaühel neist on mingi teatav iseloomulik eristuv olemisviis (mida kirjeldatakse spinni, massi jms-ga). Sellele olemisviisile vastavalt lävib ta teatavate „paarilistega“, nt gluuonid lävivad kvarkidega (gluuonväli kvarkväljaga), up- ja down-kvargid lävivad omavahel, neutriinod just nimelt eriti ei lävi, jne. See, kuidas isend paarilistega lävib, kuulub tema nö omailma ning selle lävimise käigus võib tekkida keerukamaid isendeid (nt prooton, neutron).

Isendite läbikäimine võib anda efekti ka teisel moel, suurtes hulkades, kus nad ei loo otseselt keerukamat isendit (vaid mille tulemus jääb jadaliselt, riburadaliselt seotuks, nagu planeet või seebimull), kuid kus lävimised üheskoos annavad ometi emergentse, uue tasandi käitumise. Näiteks lähimõjuliselt täheks kokku kogunenud vesinikud ja heeliumid moodustavad endalegi ette aimamatult termotuumasünteesi jaama, kus hakatakse igasugu raskemaid tuumasid kokku keevitama ning mille käigus avanevad sootuks uued mänguväljad (punased hiiud, supernoovad, mustad augud jpm). Või raua-aatomite hulk rauatükis annab sootuks uusi käitumisi, afekteerimise ja afekteeritavuse viise, nii et tal on temperatuur, sepistatavus, elektrijuhtivus jm., mida üksikaatomi kohta ei saa ütelda. Raua-aatomite hulk annab materjali, millel on omad afekteerimis- ja afekteeritavusviisid, mõjumis- ja mõjutatavusviisid ning mis neile vastavalt käitub oma keskkonnas (nt ühikkristalli kujust ja sisalduva süsiniku hulgas olenevalt võib raud käituda üht- või teistmoodi, nt olla tugev ja habras või pehme ja vastupidav). Või kuldnokad või kilud parves võivad järgida väga lihtsaid käitumispõhimõtteid (püsida parve keskel, hoida teisest isendist teatavale kaugusele), ning ilma igasuguse keskjuhtimiseta võib parv seeläbi käituda vägagi keerukalt ja kohastunult. Või veel enam sipelgas, kelle närvisüsteem on palju lihtsam, suudab samuti väga lihtsate algoritmide põhjal (nt feromooniraja tugevus, ekspluateerimise ja eksploreerimise vaheldumine, kasvõi eksituste tagajärjel) käituda pesana keerukalt, arukalt ja kohastunult, leides sobivad toiduallikad ja pesakohad. Või ainuraksed, kes muidu käituvad ühtmoodi, aga teatud tingimustel asuvad kollektiivina tegutsema (nt bakterite kvoorumitaju, või Dictyosteliumi puhul toitainete ammendumine, mispeale seni ainuraksetena õginud isendid kogunevad kokku ja moodustavad eristunud organitega hulkrakse isendi). Või inimesed, kelle ühiskond alati ja põhimõtteliselt on midagi muud kui pelgalt isendi ja tema paariliste horisondil toimuv, vaid neist lävimistest võrsub „ühiskond“, millel on sootuks avaram aegruumne kandeulatus (kogu ala, mida tema liikmed oma tegevustega katavad; minevikust päritud tööriistad ja oskused) ja mis suuresti käib üle isendi „pea“. Seda on vahel käsitletud survestavana, rõhuvana („ahistus kultuuris“), aga muidugi ma ise ju ka olen too ühiskond ja kultuur, mu iha on temasse vahetult investeeritud. Kultuuriväljalejana võin ma ka hävitada oma bioloogilise keha (hiina klassikaline näide: õilis ei võta vastu kurjategijalt toidupala isegi kui ta suremas on; või igasugused ennastohverdavad kangelasteod; või suitsiidid).

Nii et tasub eraldi tähelepanu pöörata hulksusele, hulgas-olemisele. Hulk pole lihtsalt pärisolendite (Ruyer) või monaadide (Leibniz) kuhi, vaid omaette ontoloogiline kategooria.