väekiri

Istusin laua taga ja kirjutasin arvutisse. Hasso Carolinaga seisavad mu vasakul käel. Vaikus. Siis Hasso naeratab kõnekalt, aga ikka ei ütle midagi. Saan aru – pidin nende pool ööbima ja oleks aeg minema hakata. Ütlen siis, et jään pigem siia (ja kirjutan edasi). Nemad asutavad minekule, Hasso ütleb midagi laadis: „Jah, ma tahangi natuke enda sisse vaadata.“.

Hasso sõrmitseb üht väikest paberasjandust, mis on selline 4x4 cm tilluke valget värvi ümbrikulaadne asi, nagu see, millesse vahel hotellides õmblemistarbeid pannakse. Küsin, mis see on. Ütleb, et see on ju see ta (poeem või luulekogu), mille ta mulle juba varem andis. Meenub, et muidugi juba andsid. Pakendil on tõepoolest imetillukest kirja. „Näe, teisel pool on isegi kommentaarid,“ lisab Hasso lahtivolditud ümbrikku ümber pöörates.

Ma mõistan seda niimoodi, et see imetilluke kiri ongi väekiri, väesolev soonestik ehk liigendus. Ärgates mõtlesin, kas mõni kõvem unenägija oleks selle meelde jätnud ja üles kirjutanud. Aga mulle tundus samas, et see on selline sulanduv kiri, millel ei olegi üht kindlat käesolevat vormi ning et iga väekas tekst juba ongi selle üleskirjutus.

Unenägu on läbi pikitud tekstilistest konnotatsioonidest, eks ole. „Tekst“ ja „tekstuur“ tulevadki „tekstiilist“, nõnda nagu Hiinas nimetatakse kultuuri tüvitekste sõnasõnalt „lõimeks“ (jing 經; naljakal kombel kui sellele sõnale lisada „aitamine“, siis saadakse „majandus“ jingji 經濟 ehk siis „lõimeline aitamine“, nö baasabi; ma ei tea, kust see tuleb, aga igatahes vanasti üks põhilisi riiklikke ettevõtmisi oli viljaaidasüsteemi ülevalhoidmine, kuhu koguti varusid näljahäda puhuks ja kust saadi viia majandusabi ikaldunud piirkonda; Hiina riik on sellega läbi ajaloo üldiselt päris hästi hakkama saanud, palju paremini kui Läänes; teisipidi head tekstid ongi ühiskonnale „lõimeabi“ ehk „majandus“). Ontoloogiline väekiri ehk -muster. Ja Hiinas nonde lõimetekstide vahele punuti koetekste (vrd „kommentaarid“), mis hoidsid kultuuri nii järjepideva kui ka uuenevana.