inimväli

Harjumuspärane on mõtelda nõnda, et mina olen aktiivne ning hangin ümbrusest seda, mis mind huvitab: raamatuid, filme, ideid jne. Aga nõnda nagu elektron on üleüldise (kõikjaleulatuva) elektronvälja lokaalne häiritus, energiapake, siis samamoodi võiks mõtelda, et mina inimesena olen üleüldise sümboolimaginaarse välja lokaalne häiritus, kimbutus. Et ma olen peaasjalikult passiivne: s.t mul on mingi lähteliigendus, mida mõjutab ümbrusest eeskätt see, mis temaga haakub. Algliigendust (rõhk pole siin algsusel, vaid kunatisusel, s.t alati juba on mingi liigendus) võib võtta nagu sõela, mis ümbrust selekteerib, nt oma keha ülesehituse ja seatuste tõttu mulle maitseb kas hapu või soolane, huvitun taimedest või elektroonikast, raamatutest või seltsielust jne. (või ka nende üht- või teistsugustest kombinatsioonidest, muidugi). Peamine aktiivsus tuleb ümbritsevalt sümbool-imaginaarsest väljast, mis minu filtrit läbides teostab minus mingeid teisendusi, nii et ma vastavalt teisendan oma filtrit või tugevdan olemasolevaid pilusid, annan impulssidele tagasisidet – nii et rangelt võttes olen muidugi ka mina aktiivne, aga pigem vinjettidena, väikeste teisendustena antusel (liigendusel, sõelal), mida ma iial lõpuni ei saa kontrollida ning ümbrusest tulevatel energiavoogudel, mis kannavad sümboolimaginaarseid (ja muidugi ka bioloogilisi, keemilisi jne) sisusid. Selles mõttes „mind“ kui midagi substantsiaalset ja eraldiolevat ei olegi olemas, ma olen väljahäiritus, millel on muidugi omad eripärad – ja kuna neid mõjutusi on nii palju ja kuna ümbrusega lävides emergeerub ootamatuid, enneolematuid vorme, siis ma võingi muidugi olla kaunis eriline või eristuv – aga seda ikkagi väljal, välja kontekstis, teiste hulgas, hulksena. Mu kitsas mõttes teadvus põhineb sümboolimaginaarsetel üksustel, mis on antud tol ühisväljal ja sellisena ühetaolised, ühtlased, võrreldavad. Ses mõttes mu teadvus ongi ühisteadvus – ja just mitte midagi privaatset, eraviisilist. Ühisvälja lokaalne häiring. See, kes ma „ise“ olen oma olemises, on hoopis midagi muud, see on lõige, mis jaotab välju, teadvuskihte, isendeid, hulksusi, üleüldine muundumine, mis siin lokaalselt produtseerib seda, mida ta produtseerib, noid sümboolimaginaarseid stalaktiite.